EST ENG RUS
 
 
 
Esileht Mis on psühhoanalüüs Kontakt Otsing Uudiskiri Psühhoanalüüs eesti keeles
 
   
  Lugemist psühhoanalüüsi vallas
Prindi
 
Soovitatav psühhoanalüütiline kirjandus
Artiklid, loengud
 
 
 

Ülevaade Damasio raamatust

19.01.2014

Ülevaade Damasio raamatust “The feeling of what happens”.
 


Ülevaade Damasio raamatust “The feeling of what happens”
Loengukursus “21 sajandi kontseptsioonid informatsioonis ja tähendustes.”
Õppejõud: Prof. Jaan Teng


Damasio käsitleb raamatus teadvuse olemust ja teadvuse teket läbi minatunde (sense of self). Uudne on hüpotees, et minatunne ei ole seotud niivõrd mälu, mõistuse või keelega, kuivõrd aju võimekusega portreteerida inimest kui elavat organismi suhtes teise objektiga. Aju võime portreteerida inimest, on omakorda tulemus aju sekkumisest inimese elu reguleerimise protsessi, mille eesmärk on tagada inimese ellu jäämine.

I osa. Sissejuhatus
1.peatükk. Ilmumine.
Teadvuse sünd on kui väljumine kaitstud, kuid piiratud varjupaigast, ümbritsevasse olnud ja tulevate riskide maailma. Nii sünnib ka minatunne (sense of self), arenedes süütusest ja ignorantsusest teadlikuks ja egoistlikuks. Esmasel tasandil annab teadvus meile võimaluse tunnetada vastupandamatut tungi elada ja hoida ennast. Enam arenenumal tasandil aitab teadvus arendada meis hoolivust teiste vastu ja täiustada elamise kaunist kunsti.
Damasio esitab küsimuse, et kuigi me mõistame seoseid ajus tekkivate emotsioonide ja nendega kaasnevate kehaliste muudatustega, ei mõista me seda, kuidas organism teab, et ta tunneb tunnet. Minatunnet on vaja selleks, et emotsioone tekitavate signaalide alusel organismile teada anda, et organism tunneb emotsiooni. Damasio eristab kolm fenomeni: emotsioon, emotsiooni tunne ja teadlikkus tundest, et meil on emotsioon.
Siinkohal esitab Damasio kaks küsimust. Esiteks, kuidas aju tekitab mentaalseid mustreid, mida me nimetame objekti kujutisteks. Teiseks, kuidas aju üheaegselt objekti kujutiste tekitamisega tekitab minatunde ehk teadlikkuse sellest kujutisest.
Damasio arvates on organism esindatud ajus (aju võime hoida organismi elus) ning see esindus on minatunde bioloogiline eellane.

II osa. Tundmine ja teadmine.
2. peatükk. Emotsioon ja tunne
Tunne on emotsiooni vaimne kogemine privaatsel viisil (milles teadvus on osaline). Emotsioon on kogum reageeringuid, millest mõned on vaadeldavad (teadvus ei ole vajalik). Emotsioonid eristab Damagio esmasteks ehk universaalseteks (õnn, kurbus, viha, üllatus, vastikus) ja teisesteks ehk sotsiaalseteks (piinlikkus, armukadedus, süü, uhkus) ning taust-emotsioonideks (heaolu, rahu, pinge). Emotsioonid ja tunded kujutavad endast kaht tasandit organismi elutegevuse regulatsioonis, mis ühendades esmase bioloogilise tasandi kõige kõrgema ehk mõistuslikuga, et tagavad organismi tasakaalu (homöostaas) ja terviklikkuse ehk ellujäämise. Teadvustatud teadmine oma tunnetest annab inimesele täiendava ja kõrgema (evolutsioonilises mõttes) elutegevuse regulatsiooni tasandi. Teadlikkus tunnetest, mida võimaldab teadvus, ühendab mõttetegevuse tunnetega ja emotsioonidega. Teadlikkus oma tunnetest edendab organismi võimet adapteeruda organismi vajadusi arvesse võttes. Emotsioonid tekivad reageeringutena välistele või sisemistele ärritajatele.
3. peatükk. Tuumteadvus.
Damasio käsitleb tuumteadvust kui lihtsat bioloogilist fenomeni, mis pakub organismile minatunde üheks hetkeks –praegu- ja üheks kohaks –siin-. Tuumteadvuses ei ole tulevikku, minevik kajastub ebamääraselt mõne just möödunud hetke kaudu. Tuumteadvus ei sõltu ei mälust (va. lühimälu) , mõistusest ega keelest. Kuigi teadvus on subjektiivne nähtus, võime me teadvuse olemasolu, kahjustatust või puudumist (puudub minatunne) vaadelda teatud väliste tunnuste esinemise alusel. Damasio eristab teadvuse häireid (lihtsatest eriti keerulisteni), kus minatunne on säilinud (unetus) häiretest, kus minatunne puudub (minestus).
4. peatükk. Vihje, mis poolikult vihjatud.
Arutlus keele kohast teadvuse tekkes. Keel ei ole teadvuse looja, pigem omistab keel tähendusi minatunde poolt kogetule. Teadvus rajaneb ja teadvust valitseb tuummina, kelle kohalolek on inimesele eluliselt vajalik.

III osa. Teadmise bioloogia.
5. peatükk. Organism ja objekt.
Suhtes objektiga konstrueerib teadvus teadmisi sellest kuidas organism on kaasa haaratud suhtesse teise objektiga ja sellest kuidas objekt selles suhtes põhjustab muudatusi organismis. Neuroteadus püüab aru saada ka sellest, kuidas objekt on esindatud inimese teadvuses. Siinkohal tasub meenutada viie meele erinevat osalust suhtlemises ja objektivaliku subjektiivsust.
Damasio arutleb mina protsessiooni (tuumminast enam arenenuks autobiograafiliseks (mälestused mineviku sündmustest ja tuleviku ettenägemine, mis loovad isiksuse laadse olemise ) minaks) bioloogiliste juurte üle. Oluline tingimus protsessiooni toimumiseks, olenemata minatunde keerukusest on stabiilsus. Sisemine stabiilsus on oluline organismi ellujäämiseks, kuna tagab välise maailma muutlikkusega toimetulemise. Elu ja elutung, mis saab alguse sisemisest maailmast ehk kehast ja loob aluse nii närvisüsteemi kui ka aju tekkeks. Aju mitte ainult ei säilita vaid ka laiendab sisemise seisundi tunnetust, teadlikku korrastatust ja reageeringuid ümbritseva keskkonna muutustele. Minatunde bioloogilised juured on seega elutungis, mis aitab erinevatel organismidel eri viisidel oma elu alal hoida ning kohaneda muutuvas maailmas. Inimesele, kes peab toime tulema keerulises ja komplitseeritud keskkonnas, on vajalik ka vastav närvisüsteem ja aju, kus mõttetegevus on vahetus seoses emotsioonidega läbi minatunde. Kuna minatunne on omakorda keha elushoidmise teenistuses, siis on aju dünaamilisus piiratud nii keha kui ka kehast lähtuva sisemise maailmaga. Enamus keha rakkudest elab inimese lühemat aega (nädal, aasta), va. väärtuslikud neuronid ajus, südame muskli rakud ja silmaläätserakud. Kuid ka need rakud, mida organism ei asenda on muutumises läbi õppimise. On hämmastav omada sellises olukorras stabiilset minatunnet või personaalsust.
Tajudes välist maailma viie meelega tajub organism ka oma keha (nii keha ruumilist paiknemist kui keha reaktsioone antud hetkel) selles välise maailma tajus ehk välise maailma tajule liitub somatosensoorne ehk kehaline mõõde. Damasio oletab, et minatunde (tuum- või autobiograafiline) eelteadvuslik eeskuju on ürgmina (protomina), millest me teadlikud ei ole. Ürgmina all mõistab Damasio koherentsete neuroloogiliste mustrite kogumit, mis kaardistab hetk hetkelt organismi füüsilise struktuuri tema erinevates mõõtmetes (nn esimese astme esindused keha hetkeseisunditest teadvuses).
6. peatükk. Tuumteadvuse teke.
Damasio esitab küsimuse, kuidas meie teadvus saab alguse ehk kuidas tunnetuses tekib minatunne, et mina olen millegist või kellegist teadlik. Minu arusaamise järele räägib Damasio siin psühholoogilise kontakti mitteverbaalsest osast. Kontakt algab organismi sisemisest seisundist, siis ilmub objekt ja seejärel toimub organismi sisemises seisundis muudatus. Me saame teadlikuks (spetsiifiline sõnatu teadmine) asjaolust, et meie organismi on muudetud objekti poolt. Damasio esitab järgmise hüpoteesi- Tuumteadvus esineb siis kui aju representatiivsed aparaadid genereerivad kujutlusliku, mitteverbaalse arusaamise, sellest kuidas organismi seisund on muutunud seoses sellega, et organism töötleb objekti (suhtleb objektiga) ja kui see protsess parandab muudatust põhjustanud objekti kujutlust, siis paigutab muudatuse väljapaistvasse (äratuntavasse) ruumilisse ja ajalisse mõtteseosesse.
Damasio rõhutab siin kaht mehhanismi: kujutletud mitteverbaalne seletus organism-objekt suhtest, mis on minatunde allikaks arusaamise aktis ja objekti kujutluse edendamine. Tuumteadvuse ülesanne on luua närvi- ja mentaalsed mustrid, ühendades organismi mustri, objekti mustri ja nende vahelise suhte mustri.
7. peatükk. Laiendatud teadvus.
Kui tuumteadvus on paratamatult tarvilik teadvusele, siis laiendatud teadvus on juba teadvuse inimlik kvaliteet, hõlmates endasse kogu inimese elu hällist hauani. Laiendatud teadvuse kaudu tunnetatu seostub mitte ainult antud hetkega vaid läbielatud mineviku, kujuteldava tuleviku ja autobiograafiliste mälestustega (mis muutuvad aju jaoks objektideks ning tuumteadvuse indutseerijateks). Laiendatud teadvus rajaneb: esiteks võimel õppida ja säilitada kogetut ja teiseks võimel taastekitada kogetut läbi minatunde.
8. peatükk. Teadvuse neuroloogia.
Antud peatükis Damasio otsib eelnevas kolmes peatükis esitatud hüpoteesidele teadvuse olemusest neuroloogilist seletust.

IV osa Hüpe teadmisteni
9. peatükk. Tundes tundeid.
Me teame, et tunneme emotsioone, siis kui tundeid tundev mina on tekkinud meie meeltes. Tundeid tundev minatunne käsitleb emotsioone kui objekte, mida tajutakse teise astme (teadmised suhetest organismi ja objekti vahel) vaimsete esinduste abil. Emotsioonide tajumise protsess on siis sarnane väliste objektide tajumisega. Võime käsitleda emotsioone kui märguandjaid lahendamist vajavatest probleemidest ning näeme, et tunded õhutavad tähele panema tundmuste tagajärgi ja teadlikkus tunnetest emotsioonide kohta võimaldab lahendada tekkinud probleemi. Teadvusele on emotsioonid kasulikud evolutsioonilises plaanis ellujäämiseks ja arenemiseks.
10. peatükk. Teadvuse kasutamine.
Teadvus aitab laiendada vaimu ulatust ja seeläbi parandada organismi elukvaliteeti. Teadvus juhatab organismile kätte uued viisid homöostaasi saavutamiseks.
11. peatükk. Valguse käes.
Ühelt poolt on teadvus kui kehaseisundite mitteverbaalsete  tähiste muster, teisalt aga teadlikkus tunnetest. Teadvuslikkus on eelkõige siiski loovus, mis sulgeb mõjuringi-eksistents, teadvus ja loovus.
Refereerinud doktorand Ants Parktal, 2004
Damasio, A. R. (1999). The feeling of what happens. Body and emotion in the making of consciousness. New York: Harcourt Brace & Company

 

 
     
    Web disain