EST ENG RUS
 
 
 
Esileht Mis on psühhoanalüüs Kontakt Otsing Uudiskiri Psühhoanalüüs eesti keeles
 
   
  Lugemist psühhoanalüüsi vallas
Prindi
 
Soovitatav psühhoanalüütiline kirjandus
Artiklid, loengud
 
 
 

Psühhoanalüüsi loeng, 2. osa

24.08.2014

Psühhoanalüüsi kui inimmeele sõõlamise lähtealused, põhilised käsitlusviisid ja tuntumad teooriad.

Loengu konspekt

II osa

 

 

3. Inimmeele sõõlamise (psühhoanalüüsi) tekkimine areng ja põhilised käsitlusviisid.

3.A. Mõisted. Piirkonda, kus meditsiin ja psühholoogia ühendavad käed, kus vaimsete häirete ravi toimub sõna ja suhte abil, nimetatakse psühhoteraapiaks[1]. Psühhoteraapiaid on kaasaegses maailmas sadu, teaduslikele alustele rajatud psühhoteraapiaid tunduvalt vähem, millistest ajaloolises plaanis võib teerajajaks nimetada inimmeele sõõlamist (psühhoanalüüsi).

Inimmeele sõõlamises (psühhoanalüüsil) on kolm erinevat valdkonda:

-Kliiniline teooria, mis käsitleb inimese arengut ja vaimsete häirete tekkimist;

-Meetod[2] inimese psüühiliste häirete raviks ja enesemõistmiseks;

-Uurimismeetod vaimsete väljenduste (kunst, muusika, kirjandus) mõistmiseks.

 

3. B. Algus. Inimmeele sõõlamine (psühhoanalüüs) tekkis 19 saj. viimasel neljandikul Joseph Breueri ja Sigmund Freudi[3] koostööst. Töötades patsiendiga (keda tänapäeval tuntakse kui Anna O-d) avastas Breuer, et kui patsient saab rääkida oma sümptomiga seotud mõtteid ja mälestusi, siis järgneb kergendus ja ajutine tasakaal. Freud, kes ei jäänud olemasolevate kehakesksete raviviiside ja autoritaarse hüpnoosiraviga  rahule sai Breueri meetodist innustust ning võttis omalt poolt kasutusele vabade assotsiatsioonide meetodi[4]. Rääkige, mis tuleb te mõtetesse. Mida see võib tähendada?

Alustades vabade assotsiatsioonide meetodist, lisades mitteteadvuse olemasolu inimese meeles, lapseea seksuaalsuse arengu, seksuaalsete ja anastuslike kihude (tungide) olemasolu hinges (emotsionaalses elus), arendas Freud välja inimmeele sõõlamise (psühhoanalüüsi) kui kliinilise töö meetodi ja teooria. Kusjuures Freud ei avastanud ei mitteteadvust, ei lapseea seksuaalsust ega ka kihude valitsevat osa inimese meeles. Freudi geniaalsus seisnes nende tolleaegses psühholoogias juba olemasolevate teadmiste ühendamises inimmeele sõõlamiseks (psühhoanalüüsiks).

Inimmeele sõõlamise (psühhoanalüüsi) alguseks loetakse aastat 1895, mil Freud esitas oma esimese teooria ehk arusaamise inimese psüühika funktsioneerimisest – nn. trauma/võrgutamise teooria, millele järgnes topograafiline teooria aastal 1900 ja strukturaalne teooria aastal 1923.

3.C Inimmeele sõõlamise (psühhoanalüütilised) teooriad.

Trauma/võrgutamise teooria.

1895. aastal avaldasid Freud ja Breuer teose „Uurimus hüsteeriast“ („Studies of Hysteria“), milles Freud esitas järelduse, et neurootiliste patsientide sümptomid on põhjustatud tegelike sündmustega seotud traumaatilisest läbielamusest. Traumaatiliseks muutis sündmuse areneva ego võimetus läbielamusi meelde lõimida ehk meelde märkida (teadvustada). Tekkinud traumaatiline kogemus tõrjuti mitteteadvusesse, põhjustades jätkuva ebamäärase ohu näol ärevust ning leides väljendust kehaliste sümptomite kaudu. Trauma/võrgutamise teooriale vastavalt kujutavad kehalised sümptomid inimese traumaatiliste läbielamuste võrdkuju (sümboolset esindatust).

Freudi kliinilisele kogemusele vastavalt seostusid traumaatilised läbielamused vanemate poolt laste seksuaalse ärakasutamisega ehk võrgutamisega. Samasugused tagajärjed võivad kaasneda ka lapse elus kogetud draamadega (näiteks, enesetapjast uppunud ema veest väljatoomise pealtnägemine).

Teooriast tulenes oluline järeldus, et mitteteadvusesse väljatõrjutud läbielamused või konfliktid ei kao, vaid säilitavad oma jõulise mõju inimese isikupärale ja käitumisele.

Kaardistatud meele (topograafiline) teooria, 1900 aasta.

Uurides mitteteadvust vabade assotsiatsioonide meetodil ning unenägude ja eksitegude analüüsi, leidis Freud, et lisaks mitteteadvusese tõrjutud materjalile võis märgata mõtteid, mälestusi, tundeid ja fantaasiaid, mis erineval määral olid meelemärkusesse (teadvusesse) tulemiseks valmis. Ja nii kaardistas Freud inimese meeles (psüühika) kolm piirkonda: meelemärkuse (teadvuse), eelteadvuse ja mitteteadvuse[5]. Iga alal kindlad omadused, talitlus ja eriline suhtega teiste aladega.

Meelemärkuse (teadvuse) all mõistis Freud lühiajalist seisundit, mille käigus inimene eristab sisemisi ja väliseid aistinguid ning on teadlik nii vaimsetest nähtustest (näiteks oma tunnetest) ja välistest sündmustest. Näiteks teadvustame oma viibimist antud ruumis, ruumi omadusi ja ümbritsevaid inimesi ning oma meeleseisundit antud hetkes. Eelteadvuses paiknevad mõtted, mälestused, jne. mentaalne materjal[6], mis on valmis teadvusesse liikumiseks ilma märkimisväärset pingutust rakendamata. Näiteks kui küsida teie esimese klassijuhataja perekonnanime siis ilmselt see meenub enamikul mõne hetke vältel, ometi ei ole see informatsiooni antud hetkel oluline. Iga mõte mida me teadvustame, oli enne teadvustamist eelteadvuses ja lahkub teadvusest ka eelteadvusesse.

Mitteteadvuses paiknevad aistingud, tajud, phantaasiad[7], fantaasiad (kujutlused, väljamõeldised, unistused), elamused, unistused, tunded, sõnad – meel erinevas võrdkujus (sümboliseerimisastmes), mida inimene ei teadvusta. Mitteteadvuses olev materjal võib olla, kas teadvustamata või teadvustatud, kuid samas olla teadvusest väljatõrjutud. Mitteteadvuses peituvad inimese kõige salajasemad ihad ja soovid, mis ka täiskasvanueas mõjutavad inimese tundeid, mõtteid ja käitumist.

Me arvame endal olevat valikuvabaduse, kuid tegelikult elame ja käitume mitteteadvuse käsikirja järele. Elukaaslase, tööala, puhkamiskohad ja –viisid ei ole juhuslik valik, vaid määratud enamasti mitteteadvuses valitsevate jõudude poolt. Igasugune käitumine omab tähendust.

Näiteks luuleread Artur Alliksaare luuletusest „Aeg“:

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.  

Häiritud meeles ilmneb valikuvabaduse piiratus eriti selgelt. Inimese meelt valitseb valdavalt mitteteadvus.

Koetis(strukturaalne)teooria, 1923. a..

Kuni 1907. aastani oli Freudi arvates oluline inimmeele sõõlamises (psühhoanalüütilise ravis) patsiendi mälestuste taastamine (analüüsiti vabadest assotsiatsioonidest, unenägudest, keelevääratustest ja eksikäitumisest tulenevat materjali). Alates 1909. aastast toimus Freudi arvates tervenemine läbi ülekandeneuroosi tekkimise ja selle interpreteerimise (lisaks analüüsiti ka ülekandetundeid). Uuest lähenemisest sai alguse ka koetis(strukturaalne)teooria, milles kesksele kohale tõusis ego, koos kaitsemehhanismide ja kokkuleplikkusega (kompromisside loomise teemaga). Koetisteooria võimaldas seletada neuroosi põhjuslikkust avaramalt. Vastavalt koetisteooriale põhjustavad neuroosi meele sisemiste osade vahelised konfliktid. Id (see[8]) – impulsiivne, irratsionaalne, endakeskne, kõikvõimas, energia allikas, kaootiline, tungide päriskodu. Ego (mina) – sõltub nii Id’i püüdlustest kui Superego nõuetest, korraldab inimese suhteid ümbritseva maailmaga. Superego (ülemina) - sisaldab endas väärtuste ja moraali ehk südametunnistuse ning ideaalide ja eesmärkide maailma. Näite võiks tuua andekast kunstnikust, kes kukub järjekindlalt läbi tööintervjuudes, kuna superego mitteteadlik pool väidab, et ta ei vääri miskit head oma ellu ja nõnda nurjab kõik ego püüdlused mõnu järele.

Meele koetis (psüühiline struktuur) areneb välja Id’ist, millest esialgu eraldub Ego ning seejärel Superego[9]. Ego algses kujunemises on tema ainus talitlus Id’i kihude rahuldamine täielikult ja koheselt.

Ego kujuneb kehas ja meeles. Kehas  (geneetiline areng) tekib esmalt keha ego, kus on nahk esimene piir meele ja välise maailma vahel. Ego ja Id’i liidust areneb välja esimene ego talitlus tegelikkuse testimine[10], võime eristada meeles toimuv välisest maailmast. Ego arenemine annab inimesele võimaluse viivitada oma kihude rahuldamist, olla mõõdukas ja seeläbi sageli ka suurendada mõnu. Ego geneetilise arenguga seostub ka inimese meele kaks erinevat toimimisviisi: esmased- ja teisesed kulgemised (primaar- ja sekundaarprotsessid).  Esmakulgu (primaarprotsesse) iseloomustab habras ühendus objektiga ning suundumus kohesele ja täielikule kihude rahuldamisele olenemata tegelikkusest. Teisest kulgu (sekundaarseid protsesse) iseloomustab võime viivitada kihude rahuldamisega ning püsivam ühendus objektidega.

Meeles toimub ego areng läbi samastumise (inkorporatsioon, introjektsioon, identifikatsioon)  ümbritsevate inimestega, alul imiteerimise hiljem juba üha enam keele abil.

Ärevusega, mida tekitavad lubamatud seksuaalsed või anastavad kihud, tuleb ego toime psühholoogiliste kaitsemehhanismide abil. Ego sõlmib sobiva kokkuleppe (kompromissi) vastuoluliste meele osade vahel, mis väljendub kogukonnale sobivas käitumises. Sobimatus ajas või paigas tekkinud soov seksuaalsuhte järele mugandub sooviks kutsuda partner tantsule.

 

3.D Olulisemad käsitlusviisid inimmeele sõõlamiseks (psühhoanalüütilised kontseptsioonid).

 

Kaks alustrajavat oletust.

Esiteks: meelele (psüühikale) on omane põhjuslikkus (determineeritus). Nii inimese meeltes kui ka looduses, ei toimu midagi juhuslikult. Iga nähtus meeles on põhjustatud (determineeritud) teise temale eelneva nähtuse poolt. Eksitegu või keelevääratus ei ole mitte juhuslik vaid on inimese soovide ja kavatsustega kooskõlas olev tegevus.

Teiseks: enamus meeles toimuvast jääb inimesele teadmata. Meele pidevus  ja järjekindlus on näiline. Eksiteod, keelevääratused, unustamised ja muud meele katkendlikkust ja järjekindlusetust paljastavad nähtused paljastavad mõtteteadvuse mõju. Näiteks võib kirja postitamisega seotud unustamine olla põhjustatud mitteteadvustatud vaenulikest tunnetest kirja saaja suhtes.

Inimese elu ja arengut suunavad kihud.

Kihude teema psühhoanalüütilises teoorias rikastab arusaamist inimese meele hoogsusest ja meeles peituvatest liikumapanevatest  jõududest. Inimene on tulvil sisemist jõudu, kuna meel ja käitumine on ajaendatud kihudest. Kihude allikaks[11] on kehalised ajendid (loomusund ehk instinktid[12]), eesmärgiks kihude poolt esile kutsutud erutuse maha laadimine välises maailmas oleva objekti abil.

Inimese loomusunniline (instinktiivne) käitumine on erinevalt loomadest juhitud meele poolt, mis arvestab eelneva kogemust ja olukorra eripära. Inimene ei reageeri mitte niivõrd tegevust virgutavale mõjurile, kuivõrd tekkinud erutusele

Seksuaalsuse areng meeles.

Freud on valinud oma arenguteooria aluseks seksuaalsuse ehk seksuaalkihu kui ainsa inimest motiveeriva jõu[13]. Inimese kujunemine juba sünnist alates (ilmselt ka enne sündi) on seotud mõnutunde ehk seksuaalse rahuldusega. Varajases lapsepõlves võib mõnu (having sex) pakkuda kogu keha kui omaarmuihalemise (autoerootiline faas)eesmärk ja allikas, hilisemas arengus tuleneb mõnutunne teatud kehaosadest oraalne faas - suu, keel huuled, hambad; anaalne faas- anus, falliline faas – fallos, kliitor, latentne – seksuaalne mõnu on väljatõrjutud mitteteadvusesse ja genitaalne faas, kus täiskasvanud inimesele pakub mõnu (making love) seksuaalvahekord vastassoost partneriga. Seksuaalsuhe hõlmab inimese seksuaalsuse mõnu elemendid kõikidest eelnevatest arenemisjärkudest allutades oraalse, anaalse ja fallilise seksuaalsuse genitaalsele. Genitaalse seksuaalsuse saavutamine kui eesmärk, toimub läbikeerulise ja mitmekülgse õppimisprotsessi. Tõkestused (kinnijäämine varasemasse arenemisjärku ehk fiksatsioon) ja häired (lapseea seksuaalsed soovid ei leidnud piisavaid võrdkujusid) seksuaalsuse arengus meeles (psühhoseksuaalses arengus) võivad inimese juhtida eemale genitaalsest seksuaalsusest. Seksuaalne mõnu leitakse fetišismis, masohhismis-sadismis, ekshibitsionismis jne..

Oraalne faas sisaldab endas armusuhet läbi söömise ja söönud olemise ning ka läbi närimise ja näritud saamise. (Väljaajamine paradiisist oraalse patu pärast.) Kujuneb välja sooline identiteet, olenemata kehalistest tunnustest. Anaalne faas seostub kinnihoidmise ja väljastamise mõnuga ning korra ning korratusega. (Prometheus – tuletooja, kes loodi mudast.) Kujuneb välja sooroll psühhoanalüütilises mõttes. Falliline faas. Juhtiv roll genitaalidel ja masturbeerimine. Uudishimu, ärevus ja segadus ning Oidipaalse olukorra teadvustamine. Genitaalne faas. Koos küpse seksuaalsusega kujuneb välja ka seksuaalne suundumus. Psühhoseksuaalse arengu käigus kujunevad välja eeldused ja võimed suhtlemiseks. Oraalses faasis võimed seoses andmise ja jagamisega ning saamise ja vastuvõtmisega. Anaalses faasis võime hoida ja ka kinni hoida ning säilitada. Genitaalses faasis võime lõimida erinevusi ning nii nautida kui ka taluda üksindust.

Seksuaalse arengu häired.

Kinnistumise (fiksatsiooni) korral ongi inimene takerdunud või kinni jäänud, teatud meele arenemisjärku. Näiteks enesepaljastajast ekshibitsionist, saab oma erektsiooni ja seksuaalse rahulduse ainult siis, kui ta ennast paljastades ehmatab juhuslikult mööduvaid naisi. Ekshibitsionist ületab seeläbi kastratsioonihirmu ja naudib oma peenise gigantset jõudu, kui politsei ta ära viib ning kohtunik teda noomib ja karistab. Mõelge, millise sotsiaalse tegevuse paneb liikuma ühe mehe peenis.

Taandarengu (regressiooni) korral toimub ajutine tagasipöördumine lapseea seksuaalse rahuldamise viiside juurde, talumatu pingega toimetulemise eesmärgil. Näiteks: pliiatsi närimine rahustab, kuna taastab oraalse faasi imemise mõnu; pime raevukas vastuhakk või passiiv-agressiivne käitumine seostub anaalse pealetungiga, mis tekib kui inimene sunnitakse vastuvaidlematult kuuletuma; talumatud hingepiinad suhte keerulistes arenemisjärkudes, meenutavad oidipaalse aja üksinduse piinu.

Samas on oluline mainida, et taandareng (regressioon) on sageli ka meele arenguks vajalik, andes inimesele võimaluse pöörduda tagasi juba läbitud elusündmuste ja kogetud tunnete juurde, möödunut uuel moel kogedes. Ratsionaalse inimese religioossus võib olla üks näide taandarenguga seotud spirituaalsest kogemusest, mis võib inimest rikastada.

Seksuaalsus laiemas plaanis.

Freud ja seks on tavamõtlemise maailmas sünonüümid, psühhoanalüütilises plaanis see nii ei ole. Kultuurilist konteksti arvesse võttes, võib mõista miks Freud lähtus mitteteadvusliku konflikti tuvastamisel seksuaalsusest, tema patsiendid olid pärit 19. sajandist ja olid enamasti naised. Aeg on muutunud, moraal oluliselt teistsugune, kuid seksuaalsus ja seksuaalsusega seotud problemaatika on paraku endiselt psüühikas kesksel kohal, eelkõige seetõttu, et seksuaalsus seostub mõnuga, mida inimene soovib olenemata ajast ja kultuurist ning suhetega, mis on inimesele arenemiseks vajalikud.

Freud pidas seksuaalsuse all silmas siiski mitte ainult konkreetset seksuaalset tegevust, vaid eelkõige seksuaalsusega seotud tundeid, mõtteid, fantaasiaid, kujutlusi, mis seostuvad seksuaalsete vajadustega ja saavad rahuldatud läbi genitaalse seksuaalsuse. Seksuaalsus seostub laiemas plaanis MÕNUTUNDE JA AKTIIVSUSEGA igasuguses inimtegevuses sublimeeritud vormis.

Mitmed hilisemad psühhoanalüütilised teooriad on loobunud seksuaalsuse esiplaanile seadmisest või jätavad seksuaalsuse üldse kõrvale. Melanie Kleini objekt-seose teooriale vastavalt  seostub võrdkujutamise (sümboliseerimisvõime) tekkimine ja sõnade kasutuselevõtt suhete teadvustamisega. Ego tähistab sõnaga objekti ehk teise inimese objekt-seoste maailmas, kellega ollakse suhetes. Sõna abil ilmub teine inimene suhetesse kui terviklik objekt, mis omakorda loob aluse stabiilse ja rahuldava suhte säilitamiseks. Inimsuhtekeskne inimmeele sõõlamine (psühhoanalüüs) (relational theory), mille esindajad on Mary Target ja Peter Fonagy lähtuvad John Bowlby kiindumusteooriast ja näevad inimest motiveeriva jõuna kiindumusvajadust ning sellest vajadusest tulenevat mõnutunnet seoses suhtes olemisega.

Robert Stoller, psühhoanalüütik, kes on keskendunud seksuaalsete kõrvalekallete uurimisele, näeb seksuaalsuses nii seksuaalsete vajaduste kehalise rahuldamise vajadust kui ka seksuaalsete tunnete poolt saadavad orgasmiga kaasnevat tundeelamust seoses suhetega. Seksuaalelu eesmärk, mis seob nii keha kui ka meeled (meeled vahel ka tunnete eituse või tõrjumise kaudu), võib olla kas hingelise terviklikkuse saavutamine koos mina tunde taastamisega (eesmärk mis on seotud pregenitaalse aja ja kaksiksuhtega) või küpse täiskasvanu genitaalse rahulduse saamine kahe vastassoost inimese seksuaalvahekorras (eelduseks oidipaalse olukorra piisav lahendamine).

Uurimused inimese arengust annavad teada, et varases eas suguelu alustanud noorukite akadeemilised saavutused on tagasihoidlikumad kui noorukitel, kelle suguelu algas hilisemas eas. Kui seksuaalelu käes, mida siis ikka enam sümboliseerida, ning elu ongi muutunud palju lihtsamaks. Aga kas ka nauditavamaks??

Inimese paneb liikuma naudinguhimu ja selle himu on kaval loodus sidunud seksuaalsusega, et ELU JÄTKUKS ja geenid saaks edasi kandud järgmistele põlvedele. Bioloogiliselt võib öelda, et elu mõte on soojätkamises ja inimese ainus eksistentsi mõte on kanda elu edasi. Eksistentsiaalselt on olukord tunduvalt keerulisem.

Kokkuleplikkus (kompromisside[14] loomine).

Muudatused meeles (psühhoanalüütilises mõistes (struktuuri) koetise muudatused), mis tekivad  kasvamise ja arenemise kaudu või seoses inimmeele sõõlamisega (psühhoanalüüsiga), rajavad aluse inimese arengule. Areng ja küpsemine võimaldab omakorda luua üha paremaid ja paremat kokkuleplikkust soovide, tahtmiste ja vajaduste ning reaalse maailma võimaluste vahel. Kompromissid toovad inimese ellu rahulolu, tasakaalu ja mõnutunde, kuid samas ka püsiva rahuolematuse, kuna lapsepõlves kaotatud paradiisi, mida inimene otsib oma elu lõpuni, ei leia inimene enam kunagi. Marcel Proust on öelnud, et parim paradiis on kaotatud paradiis. Inglise üks tuntumaid inimmeele sõõlujaid (psühhoanalüütik) Melanie Kleini arvates on inimene alles siis küps kui kõik tema lapseeast pärinevad soovid saavad rahuldatud.

Kokkuleplikkus seostub mõnu põhialususega (mõnuprintsiibiga)[15], mis Freudi arvates koos tõelisuse põhialususega (reaalsuseprintsiibiga)[16] juhivad inimese elu ja tegevust (mõnu või nauding; mõnutunne on eesti keeles kaldega keha poole, nauding kaldega meelelise kogemise poole)[17]. Inimene püüab saavutada maksimaalset mõnu ja vältida valu (mittemõnu) nii palju kui see on võimalik. Kokkuleplikkus (kompromisside loomine) on seotud mitteteadvuslike lapseeast pärit soovidega, mis tõrjutuna mitteteadvusesse nõuavad endiselt rahuldamist, vaatamata selle, et inimene on juba täiskasvanu.

Varases psühhoanalüütilises teoorias oli kokkuleplikkus seotud peamiselt seksuaalsete soovidega, kuna inimmeele sõõlamine (psühhoanalüüs) tekkis Euroopas valitsenud Viktoriaanlikul[18] ajastul. Viktoriaanlikule ajastule olid omased kõrged moraalsed nõuded, mis välistasid seksuaalsuse; nii näiteks ei tohtinud mees- ja naiskirjanike raamatud olla kõrvuti raamaturiiulil, ning söögilauas oli kanakoiva mainimine äärmiselt taktitu. Näiteks kui Viktoriaanliku ajastu kasvatusega, vanem daam juhtus kuulama 20. sajandi kolmekümnendate aastate noort daami, kõnelemas oma seksuaalsetest vajadustest, siis võis vanema daami ajastu moraalist tulenev, teadvustest väljatõrjutud seksuaalsete tunnetega seotud mitteteadvuslik konflikt elustuda. Iseenda psüühilise tasakaalu säilitamiseks võib sellises olukorras vanem daam ootamatult ja kohatult nooremat daami rünnata ja teda halvustada. Stefan Zweigi raamat „Eilne maailm“ kirjeldab täpselt 19.sajandi lõpuaastate mentaalset seisundit Viinis, kus valitses fallostsentristlik arusaam meeste ja naiste suhetest. Vastavalt üldisele arvamusele puudusid naistel igasugused seksuaalsed vajadused ja noored mehed, kes ei olnud veel abielus, omandasid reeglina esimesed seksuaalkogemused prostituutide abiga.

Oidipaalne konflikt.

Moodustas Freudi psühhoanalüütilise teooria kandvama ja kesksema koha. Isa ja mehekeskne vaade, kus ema mõju lapse arenguga tulenes valitsevast sotsiaalsest keskkonnast, mida iseloomustas patriarhhaarne perekond, mis tõsi juba tol ajal ilmutas murenemise märke. Naise ja ema positsioon oli tol ajal tagaplaanil. Kaasaegne psühhoanalüütiline teooria lisas Freudi Oidipaalsele konfliktile lapse varajase arengu suhtes emaga. Uuendus teoorias ei tõrjunud kõrvale Freudi ideid vaid täiendas seda. Prantsuse inimmeele sõõlaja (psühhoanalüütiku) Andre Greeni sõnul on Oidipaalne konflikt lapse arengus kaasas sünnist alates kui mitte juba enne sündi. Laps sünnib maailma, kus on kaks tema vanemat teda algusest alates saatmas. Ema vahetus suhtlemises ja isa kas fülogeneetiliselt[19] kultuurimälu kaudu ning ema mitteteadvuse kaudu puuduvana, kuid olles kohal oma puudumise (absence) kaudu.

Oidipaalne situatsioon toob kaasa hirmu isa ees, kes võib poisi kastreerida soovi eest omandada seksuaalselt ema ja lõpeb identifitseerumisega ehk samastumisega isaga. Isaga samastumine toob kaasa turvalisusetunde seoses naistega ja teadmise, et naised ei ohtlikud (teisisõnu ema kui naine on nüüd kaugel ja ei ole enam ohtlik). Naistega saab suhetes nüüd olla mehena, mitte ennast kaotades nii kui varem suhtes emaga. (Tüdrukutel toimub samastumine isaga (ja seejärel taas emaga teist korda) samuti kolmanda eluaasta piires. Arvestades tüdruku vanust esimeses suhtes vastassooga siis isaga, on naistel ka vähem ärevust suhetes meestega kui meestel naistega, kelle suhe vastassooga algas juba enne sündimist.

Oidipaalse situatsiooni läbimine on raske kogemus, mis jätab oma jälje iga inimese ellu.  Kuna see kogemus jääb igal juhul lõpetamata siis jääb inimene kogu elu ka seda kogemust läbi töötama ning täiustama.

Oidipaalse kogemuse raskus saabub läbi isa ja  ema seksuaalsuhte teadvustamise, mis purustab lapse meelepetted (illusioonid) oma seksuaalsest võimekusest ja kesksest kohast ema maailmas ning jätab ta üksinda üksindusse. Valu, viha, kurbus ja üksindus on selles traumaatilises kogemuses valdavad tunded. Laps teadvustab vanemate seksuaalsuhtega seoses ka inimese biseksuaalse olemuse, oma surelikkuse[20] ning generatsioonide vahelise erinevuse. Laps ei ole enam maailma keskpunkt, kuna ema on ta hüljanud. Emal on mees või isal on naine, kellega füüsiliselt ja seksuaalselt poiss või tüdruk ei ole võrdne. Lapse teadvuses toimunut võib võrrelda piiblilooga Aadama ja Eeva (NB Lilith[21]) Eedeni aiast väljaajamisest. Raske kogemus toob aga kaasa ka rõõmu, sest oma iseseisva eluga edasiminemine ja partneri leidmine, tõsi küll tulevikus, on nüüd võimalik. Kaob ka hirmutav intsesti[22]  sisaldava suhte võimalus. Oidipaalses situatsioonis tajutud ema ja isa kui kahe inimese suhete saladus loob aluse uudishimule üldse maailma vastu. Uus seisund annab lisaks suhetes osaleja rollile ka vaatleja rolli ning kujutluse ema ja isa mehe ja naise armastussuhte olemusest, mehe ja naise rollist neis suhetes ja tunnetest paarisuhtes.

Kui oidipaalse konflikti lahendumine kastratsioonihirmust vabanemiseks toimub läbi samastumise samast soost vanemaga, siis suhete plaanis toimub eraldumine ning lapsel tekib uut laadi suhe vanematega. Muudatuse tingimuseks on mitte ainult kui uus teadmine, et isal ja emal on suhe, vaid teadmine et vanemate suhe on eraldi ja eemal lapsest. Uus teadmine kolmest objektist loob võimaluse teadmiste tarimiseks (struktureerimiseks) andes aluse kahe teise tunnuse liigitamiseks (kategoriseerimiseks). Uus suhe iseendaga, seab lapse silmitsi  üksinduse ja kaotuse tunnetega, milliseid on raske alul taluda kuid just uus olukord annab lapsele võimaluse oma elu alustamiseks. Melanie Kleini sõnul sõltub inimese kohanemisvõime maailmaga, oidipaalses situatsioonis tekkinud ilmaolemisega toimetulemisest. Mida valutumalt läbib inimene oidipaalse olukorra, seda kergem on tal hiljem kohaneda ümbritsevas maailmas.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et esimene eraldumine esimesest armastusobjektist toimub siis kui ema ja laps saavad nii lapse kui ka ema poolt kogetud eraldiseisvatena. Teine eraldumine leiab aset siis kui isa ja ema suhe saab nii lapse kui ka vanemate poolt kogetud kui eraldiseisvad suhted. Mõlemad eraldumised on iseseisvaks eluks vajalikud, samas valusalt seostudes kaotusega ning üksindusega.

IGA HETK KUI INIMENE TAJUB END KUI OBJEKTI/SUBJEKTI, TAJUB TA END ERALDI OLEVANA JA KUI INIMENE TAJUB END ERALDI OLEVANA SIIS TAJUB TA PARATAMATULT KA LAPSEPÕLVE PARADIISI KAOTUST JA SELLEST KAOTUSEST TULENEVAT ÜKSINDUST KAOTUSVALU JA PIINA.

Oidipaalse olukorra lahenemine koos küpsuse saavutamisega, mis omakorda toob kaasa üksindusetunde, seostub ka lapsepõlves kogetud kõikvõimsustunde ja psüühilise biseksuaalsuse tunde kaotusega ning võimaliku surma teadvustamine

 

Psühhopatoloogia tekkimine ja kujunemine.

Üldisemas plaanis eristatakse kaks psühhopatoloogia teke mehhanismi. Konflikti mudelile vastavalt on psüühiliste häirete põhjused sisemised ning seotud ego kokkuleplikkuse võimetusega (luua sobivaid kompromisse). Defitsiidi mudelile vastavalt  tekivad psüühilised häired lapseea rahuldamata vajadustest tulenevate traumadega seoses.

Vaimsed häired (psühhopatoloogia) saavad alguse  ebapiisavast kokkuleplikkusest (väheefektiivsetest kompromissidest). Alati ei ole kokkuleplikkus (kompromiss) piisav lahendus et säilitada oma vaimset tervist. Mitte alati ei suuda inimene leppida  tegelikkusega ja loobuda oma kihude koheste ja täielikust rahuldamisest.  Otsustamatuse  valede valikute tagajärjed, põhjustavad paratamatult  frustratsiooni ning  kahjustavad vaimset või ka füüsilist tervist. Psühhopatoloogia lätted, peituvad Freudi arvates lapse suhete arengus toimunud sündmustes (arengulistes või ootamatute elusündmustega seotud kriisides). Kui lapse arengus on jäänud mitmed olulised vajadused rahuldamata ja hilisem elu ei ole pakkunud võimalusi nende puudujääkide kompenseerimiseks, siis võib inimese vaimne tervis saada kahjustatud. Kahjustuste mõju võib olla inimese poolt kompenseeritud erinevatel viisidel, kuid vaimse häire tekkimise oht arengulistes või ootamatutes elukriisides on endiselt suur. Freudi mõte, et vaimsete häirete põhjused peituvad varajase arengu ebakõlades, toob meie arusaamadesse täiesti uue teadmise häirete tekkeloost ehk etioloogiast. Enam ei kehti arusaam, et inimesi võib jagada haigeteks ja terveteks (patopsühholoogia), vaid kuna haiguste põhjused peituvad inimese varajases arengus, siis on iga inimene potentsiaalne vaimse häire kandja (psühhopatoloogia), minevik kui viitsütikuga pomm, mis võib lõhkeda suvalisel ajal inimese elus, sagedamini ajal, mil stress ja pinge talumatuks muutuvad.

Neurootilised inimesed näiteks vaevlevad suhetest tulenevate valusate tunnete käes, ehitades nähtamatuid seinu enda ja maailma vahele, et oma rahuldamata vajadustega, kuidagigi toime tulla. Ameerika filmilavastaja Woody Allen on oma filmides tabavalt kujutanud neurootiliste inimeste elu. Tõsise psühhopatoloogia korral on aga inimesel keeruline leida kontakti teise inimesega. Suhete puudumine ja häired suhetes toob endaga kaasa piinava üksinduse ning rahuldamata vajaduste valu. Need inimesed ehitavad eraldavaid seinu enda ja teiste inimeste vahele, et suhetes üldse ellu jääda.

Ka seksuaalsete kõrvalekallete juured on varajases arengus. Mitteteadvuslikus konfliktis kesksel kohal olevad lapseeale vastavad  (infantiilsed) seksuaalsed soovid, otsivad rahuldamist ka täiskasvanuna. Inimesele on omane soov, saada mõnu varasemas arengus tuntud mõnu saamise viisidel. Näiteks ekshibitsionistlikud soovid -  paljastada ennast, vuajeristlikud soovid  - piiluda teiste inimeste seksuaalsusega seotud tegevusi, oraalseks (oraalne nauding), soov hammustada partnerit (oraalne agressioon), partneri alandamine (anaalne agressioon), jne.. Saksa psühhoanalüütiku Karl Abrahami sõnul rikastavad lapseea seksuaalsed fantaasiad (kujutlused, väljamõeldised, unistused), millistest inimesed eelistavad vaikida, ning erinevad varajased seksuaalse rahulduse saamise viisid (oraalseks, anaalseks) täiskasvanu genitaalset seksuaalelu. Kui aga lapseea seksuaalsed rahuldamise viisid jäävad ainsaks seksuaalse rahulduse saamise viisiks inimesele on meil tegu seksuaalelu kõrvalekalletega.

Ülekanne ja vastuülekanne.

 Kaks keskset mõistet psühhoanalüütilises kliinilises töös. Freudi esimene arusaamine neoroosi ravist seisnes mitteteadvustatud konflikti teadvustamises, millele järgnes tervenemine. Hiljem nägi Freud neuroosi ravis kesksena ülekande  analüüsi ehk ülekandega seotud tunnete teadvustamist. Ülekande all mõistetakse lapsepõlve suhetes oluliste inimestega kogetud tunde-, mõtte- ja käitumismustrite ülekandmist vahetusse suhtlemisse olevikus olevate inimestega. Näiteks ootamatu vihahoog ehk ülereageerimine, mis tekib pahateoga hakkamasaanud inimesel kui teda korrale kutsutakse.  Ülekanne on olemuselt mitteteadlik ning sisaldab endas vihkamise ja armastustunnete kaksipidisust (ambivalentsust). Kontraülekande all mõistetakse kõiki tundeid mis tärkavad inimmeele sõõlajas (psühhoanalüütikus) suhtlemise käigus patsiendiga. Kontraülekandetunded võivad olla nii patsiendi poolt esilekutsutud kui ka patsiendi ja suhtlemisolukorraga seotud tunded, mis on eelkõige seotud ainult (inimmeele sõõlajaga psühhoanalüütikuga). Esimese tunde näide võiks olla kurbuse tunne, mida tunne psühhoanalüütik seoses patsiendi kannatustega. Teise tunde näiteks võib olla ebakindlus ja abitus mida dominantne patsient võib psühhoanalüütikus, kelle vanemad või üks vanematest on olnud dominantne, esile kutsuda. Kontraülekandetunded võivad olla teadvustatud või mitteteadlikud.

Psühhoanalüüsi kriitikast ja Freudist.

Kritiseerides inimmeele sõõlamist (psühhoanalüüsi) aetakse sageli segi kaks eraldi teemat, millal räägitakse Freudist ja millal inimmeele sõõlamisest (psühhoanalüüsist)[23]. Oluline on mõista, kas psühhoanalüüsi kritiseerides, räägitakse Freudist (sümbolist, ikoonist) või inimmeele sõõlamisest (psühhoanalüüsist). Kuigi Freud koos Joseph Breueriga panid aluse inimmeele sõõlamisele (psühhoanalüüsile) aastal 1896, ei võrdu psühhoanalüüs Freudi isikuga.

Freudi tööd tähistavad inimmeele sõõlamise (psühhoanalüüsi) algus punkti (eelpoolmainitud alguspunkti), kuid ei hõlma kogu kaasaegse psühhoanalüüsi arengu jooksul kogunenud teoreetilist ja kliinilist rikkust. Rääkides Freudist ja inimmeele sõõlamise (psühhoanalüüsi) algaastatest, võib kaduma minna inimmeele sõõlamise (psühhoanalüüsi) teadusliku teooria areng, jätkuvus ja dünaamika (näitajad, mis eristavad teadust pseudoteadusest). Kritiseerides ja rünnates Freudi kui inimmeele sõõlamise (psühhoanalüüsi) võrdkuju postmodernselt positsioonilt on üpris lihtne tõsta inimmeele sõõlamine (psühhoanalüüs) kui oma aja äraelanu ajaloo prügikasti.

Lõppsõna.

Lõpetan inglise inimmeele sõõlaja (psühhoanalüütiku) Christopher Bollase sõnadega:

The critical destruction of ideas is crucial to intellectual development,

Milliseid eesti keelde võiks tõlkida järgmiselt; Freudi ideed on rajanud psühhoanalüütilise mõtlemise kui teadusliku mõtlemise viisi, milles on tunnuslik vanade ideede asendumine uutega. Ka antud tekst pakub psühhoanalüütilisi ideid, eelkõige selleks, et mõnu ning naudinguga nendega mängida koos  üritusega neid purustada, et mõttetööst kujuneks tõeliselt kasulik ja huvitav intellektuaalne muudatus.

Erinevad mõtted kokku kogunud, üles tähendanud ja sidunud Ants Parktal aastal 2013. Täiendused 03.11.2013. 25.08.2014.

 

 

 



[1] Psühhoteraapial on kolm komponenti - keha, psüühika ja spirituaalsus (osa inimese olemisest, kus teaduslikud seletused arusaamatutele psüühilistele nähtustele puuduvad). Ühiskonnad, kus spirituaalsus puudub või on eitatud, kalduvad erinevatesse müstikatesse.

 

[2] Inimmeele sõõlamine (psühhoanalüüs) kliinilisel tasandil kätkeb endas kolme erinevat tegevust patsiendilt saadava informatsiooni töötlemises, eesmärgiga mõista patsiendi psüühilises maailmas toimuvat:

-organiseerida ja korrastada patsiendi poolt esile toodud materjal (verbaalne ja mitteverbaalne sõnum) eristades olulise väheolulisest;

-formuleerida tähendused ehk mõista, mida patsiendi materjal tähendab;

-struktureerida ehk süstematiseerida mõistetud ja arusaadud informatsioon teoreetilises plaanis erinevatele teooriatele ja kontseptsioonidele tuginedes.

[3] Inimmeele sõõlamise (psühhoanalüüsi) rajaja Sigmund Freud sündis 6. mail 1856. aastal  Freibergis praeguse Tšehhi Vabariigi territooriumil, elas ja töötas Viinis alates aastast 1860 ja suri 23. september 1939 Londonis.

[4] Vabade assotsiatsioonide meetodi kasutamine seostub juudi kultuuris keskaegse vaimse tegevusega, kus otsiti 64 sarnast tähendust ühele heebrea konsonantidega sõnale vokaalide lisamisel.

[5] Peidetud teadmine      võrdub    mitteteadvus      võrdub                                      ID

Varjatud teadmine           võrdub    eelteadvus      ei võrdu                                 EGO

Teadaolev teadmine         võrdub   teadvus           ei võrdu                           SUPEREGO

Mitteteadvuse näide: lapse sünd tekitab esimeses lapses teadud reaktsioone, kuid alateadvuses peituv tapahimu ei tule esile.

Eelteadvuse näide: mõte algkooliajast võib meelde tuua mälestuse alglassiõpetajast.

 

[6] Helid haituvad ylesse

   nõnda kui soojenend õhk

   nõnda neist jääbki vaid värelus

   aga see värelus jääb.

Ilmet, Meilmail, lk.91.

[7] Phantaasia: Mitteteadvuses paiknevad, fülogeneetilise päritoluga meele osad, mis hõlmavad endaga seksuaalsed ja anastavad kihud ning psühholoogilised kaitsed. Osalevad ja saadavad kõiki meele toiminguid.

[8] Vt. Hasso Krulli ettepanekuid psühhoanalüütiliste mõistete täpsemaks tõlkimiseks eesti keelde: „Psühhoanalüütilised mõisted ja nende tõlkeprobleemid. Lacanlik vaatepunkt. Keel ja Kirjandus, (1998) Nr.9, lk. 597-605 ja (1998) Nr. 10, lk. 674-679.

[9] Inimese eluvõitlus

   algab enne syndi

   lõpeb siis kui silma pääle

   sõber surub mündi.

 

   Millal algab inimene

   keset jäävaid geene?

Ilmet, Muigelsui ent tõsimeeli, lk. 74.

[10] Freudi arvates juhivad inimest kaks vastandliku printsiipi: mõnuprintsiip ja reaalsuse printsiip. Miks me ei joo end purju? –joomisest saadav mõnu ei kaalu üles pohmellist tulevat mittemõnu.

[11] Kihu ehk tung: Psüühiline nähtus, aktiivsus, elujõud, erutatud meel kui psüühiline energia, mis paneb inimese liikuma.

[12] Loomusund ehk instinkt: Automaatne motoorne reageering stiimulile.

[13] KELLAD

Oled kaunilt kummuv kell

olen kõla Su sygavuses

kooskõlas õõtsudes

kõlab imeline helin.

       Oled kakskumer klaas

       olen liiv Su pindade vangistuses

       vaevalt pöördud kui nirisen jälle

       läbi Su keskelt.

              Oled kaarjoon liival

              olen Su kohale kaldunud tikk

              Päike paistab

              mu vari langeb Sinule

              koos näitame möödujaile aega.

Ilmet, Sõõlatud luule, lk.283.

    

[14] ALATI

    Jääb elust pisuke puudu

    yks sajand

    yks aasta

    yks päev

    yks öö

    yks sulnis viiv

    yks silmapilk.

Ilmet, Muigelsui ent tõsimeeli, lk. 90.

 

[15] Mõnu põhialuasus ehk mõnuprintsiip seob kokku elu- ja surmatungi.

[16] Tõelisuse põhialusus ehk reaalsusprintsiip võimaldab mõnu edasi lükata ja taluda mõnutunde puudumist ehk mittemõnu, vähemalt ajutiselt.

[17] 1924 aastal lisas Freud kolmanda nn. Nirvaana printsiibi, mis taandab erutuse nulltasandile.

[18] Viktoriaanlik ajastu seostus Suurbritannia, Iirimaa ja India kuninganna Victoria valitsemisajaga 20. juunist 1837 kuni tema surmani 22. jaanuari 1901 aastal.

[19] Kui vaid suudaksin tungida peeglite mällu

    Ma inimestest teaks peaaegu kõik.

Ilmet, Sõõlatud luule, lk. 357.

[20] Kes mõtleb surmast

                  mõistab olemise habrast keerukust

    kes mõtiskleb minevikust

                  võib arvata tulevikus toimuvat.

Ilmet, Sõõlatud luule, lk. 410

[21] Esimesest Moosese raamatust võib lugeda 1:27: Ja Jumal lõi inimese oma näo järele. Jumala näo järele lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks! ning alles hiljem. Lilith oli Aadama esimene naine, kelle Jumal lõi Aadamale samuti oma näo järgi. Kui Aadama lõi ta tolmust, siis Lilithi lõi ta mustusest ja räpast. Kuna nad olid Jumala ees võrdsed, keeldus Lilith peagi Aadamale pikali heites anduma, ning põgenes Eedeni aiast.

[22] Intsest: Verepilastus, suguline vahekord lähedaste sugulaste vahel, kes seaduse vm. ühiskonnareeglite järgi ei tohi abielluda.

[23] (Parafraas nõukogude ajast: „Ütleme Lenin, mõtleme partei, ütleme partei, mõtleme Lenin!“, kus kahe erineva nähtuse vahel loodud sümbiootiline side kaotab mõlema nähtuse tegeliku olemuse, asendades tegelikkuse meelepettega ehk antud näite korral religioosse ikooniga. Sümbioosis kaob oidipaalne erinevus, kaovad tähendused ning alles jääb vaid pregenitaalne ühtekuuluvustunne.)

 

 
     
    Web disain