EST ENG RUS
 
 
 
Esileht Mis on psühhoanalüüs Kontakt Otsing Uudiskiri Psühhoanalüüs eesti keeles
 
   
  Lugemist psühhoanalüüsi vallas
Prindi
 
Soovitatav psühhoanalüütiline kirjandus
Artiklid, loengud
 
 
 

Psühhoanalüüsi loeng, 1-1 osa

19.10.2014

 Psühhoanalüüsi kui inimmeele sõõlamise[1] lähtealused, põhilised kontseptsioonid ja tuntumad teooriad.

Loengu konspekt

I-1 osa

1. Sissejuhatus.

Inimmeele sõõlamine (psühhoanalüüs) on piisavalt teaduslik (scientific enough) lähenemisviis psüühiliste häirete mõistmiseks ja raviks, sisaldades mitmeid erinevaid teooriad psüühika olemusest, psüühiliste häirete etioloogiast ja kliinilisest tööst. Kliinilise töö eesmärk inimmeele sõõlamisel (psühhoanalüüsis) on taastada patsiendi[2] subjektiivsus ehk enesekeskne minataju ja  eneseregulatsioonivõime ehk rahuldavaks eluks piisav tasakaal (homöostaas)[3] keha ja meele (psüühika)[4] vahel.

Inimmeele sõõlamine (psühhoanalüüs) lähtub arusaamisest, et inimese väline käitumine on seotud meelega (psüühikaga) ja peegeldab meeles toimuvat (psüühilist maailma), mis omakorda on kujunenud erinevate mõjude (bioloogilised, geneetilised ja keskkond) tagajärjel. Inimese toimetulemine või mittetoimetulemine teda ümbritsevas keskkonnas sõltub taju[5], tunnete ja mõtlemise vahel kujunevate seoste kujunemisest ja kujunenud seoste kättesaadavusest meelemärkusele (teadvusele). Mitteteadvustatud seosed moonutavad reaalsuse taju, takistavad kohanemist ja kahjustavad inimsuhteid. Mitmeid paljudest erinevatest psüühilist häiret põhjustanud mitteteadvustatud seostest, on võimalik inimmeele sõõlamist (psühhoanalüüsi) kasutades tuvastada ehk teadvustada ning seeläbi vabaneda meelehäirest (psüühilise häire mõjust). Mitteteadvustatud materjali teadvustamine on inimmeele sõõlamises (psühhoanalüüsi) keskne teema.

Inimmeele sõõlamise (psühhoanalüüsi) tutvustamist alustan kahest küsimusest: esiteks kuidas inimene tajub ümbritsevat maailma ja teiseks kuidas inimene mõistab ennast ja ümbritsevat maailma.

 

2. Inimmeele sõõlamise (psühhoanalüüsi) teoreetilised lähteprintsiibid.

2.A. Kuidas inimene tajub[6] ennast ja ümbritsevat maailma?

 

Filosoofia pakub meile mitmeid erinevaid vastuseid küsimusele, kuidas on võimalik tajuda ümbritsevat maailma. Inimhinge sõõlamise psühhoanalüüsi) rajaja Sigmund Freud lähtus  Immanuel Kanti tunnetusteooriast. Kanti arvates  TAJUB INIMENE MITTE VÄLIST MAAILMA VAID VÄLISE MAAILMA MÕJU OMA MEELEORGANITELE. Vastavalt Kanti metafüüsika[7] seisukohtadele tegelikkuse olemasolu kohta võime väita, et kuna inimene kogeb vaid välise maailma mõju oma meeleelunditele, ning seetõttu ei saa kindlalt väita, kas väline maailm on olemas või mitte.

Naiivselt võib ju arvata, et teadmisi maailma kohta „…võib saada läbi otseste vaatluste, et asjad on need, millised need näivad ja on tunnetatavad meie meelte kaudu.“  Teoreetilise füüsiku Stephen Hawkinsi (2013, lk.13) arvates ei ühildu lähenemisviis, „..et aju moodustab meeleorganitest tulevaid lähteandmeid tõlgendades maailma mudeli. Kui mudel osutub sündmusi seletades tõeseks, siis me kaldume mudelit ja selle elemente ja mõisteid käsitlema kui tegelikkust või absoluutset tõde.“  moodsa füüsika saavutustega. Maailm ei ole selline kui ta näib, ehk maailma nägemises ei ole arusaamist tegelikkusest kui absoluutsest tõest, vaid on mitmeid erinevaid tõlgendusi, seletusi ja viise kuidas mõista tegelikkust. Elu esimestest päevades peale kohtub inimene tegelikkuse paljude erinevate tõlgendustega, mida temale vahendavad lähedased. Kasvades ja arenedes omandab inimene evolutsiooni[8] käigus kujunenud võime tõlgendada maailma ja kujundada oma isiklik arusaamine tegelikkusest.

Inimene tajub välise keskkonna mõju üpris vara, loode väidetavalt juba ema raseduse ajal olles veel osa ema kehast. Välise maailma ärritajate mõju meeleorganitele[9] (puudutus, nägemine, kuulmine, maitsmine ja haistmine)[10], kutsub esile meeleelundites kas mehaaniliste või neurokeemiliste sündmuste ahelad ehk afektid[11], mis omakorda tekitavad või aktiveerivad fragmentaarsed mälujäljed[12] ehk aistingud[13], millest konstrueeritakse nn. mentaalsed esindused koos vastavate tunnetega[14]. Sensoorsete andmete vastuvõtmine ja organiseerimine toimub vastavalt olemasolevatele (preexisting) juba fülogeneetiliselt  eelnevalt eksisteerivatele bioloogilistele skeemidele[15]. Väikelapse pertseptuaalne, kognitiivne ja motoorne toimimine rajaneb kaasasündinud bioloogilisele koodile[16], mille alusel sensoorsed andmed omandavad lingvistilise tähenduse.

Kuidas inimene näeb näiteks värve? Seletuse leiame Isaac Newtoni abil, kes valguse mõju kirjeldas järgmiselt. Valgus[17] on värvitu, värvid on meie aju poolt loodud konstruktsioonid. Erineva võnkesagedusega valguselained kutsuvad vaatleja silma võrkkestal esile, erinevaid neurokeemiliste sündmuste ahelaid, milledest omakorda moodustub sisemine mentaalne kujund (või kujundid), mida kutsume värviks. Kuigi näeme õuna punasena, ei ole õuna aatomid punased. Köögi seinad ei jää valgeks kui  inimene lahkub köögist, köögi sein jääb endiselt värvituks (kui täpselt eestikeelne sõna värvitu kirjeldab taju olemust). Värv kui selline, tekib vaid siis kui seina katva aine ja inimese silma vahel tekib suhe, mille alusel inimene konstrueerib teadmise seina väljanägemisest.

Kuulamisel[18] jõuavad helilained inimese väliskõrva ja kõrvatrumlitesse, kutsuvad esile teatud mehhaaniliste ja neurokeemiliste sündmuste ahelad, mis kujundavad heli mentaalseid esindusi.

Iiri filosoof George Berkeley küsis kord; kui puu kukub metsas ja ei ole kedagi, kes seda kukkumist kuuleks, kas puu kukkumine tekitab heli? Ei tekita, sest heli on inimese meeles tekkiv mentaalne esindus, mis tekib vastusena õhus vibreerivatele molekulidele. Heli eksisteerib vaid inimeste või muude elusolendite juuresolekul[19].

Nii on ka maitsmisega, kus pudingi maitse sünnib inimese keelel, külmkapis oleval pudingil maitse puudub.

Esemete või nähtuste omadused võivad taju moonutada. Tajutavad objektid võivad inimestes tekitada erinevaid tundeid, mis häirivad nähtuste täpset tajumist. Erinevuste tajumine seostub hirmuga, samasugususe (samasuse) tajumine mõnuga. Inimese soov eelistada mõnu ebameeldivale hirmutundele annab võimaluse uskumuste[20] kujunemiseks ja loob soodsa kasvulava müstikale ja ebausule. Seal kus ebamäärasus on talumatu, täidetakse teadmatus ebateaduse, oletuste ning väljamõeldistega (astroloogia, tulnukad, ufod, erinevad konspiratsiooniteooriad).

Ümbritseva maailma tajumine toimub ajaintervallide kaupa. Taju on protsess, kus tajutud esemete või nähtuste võrdlemine toimub teatud ajavahemikele vastavalt. Objekti nägemine tekitab inimeses esmalt tunde, millele teatud aja jooksul järgneb tajutu mõistmine ehk ratsionaalne arusaamine. Uus taju tekitab uue tunde ja uue arusaamise kus hilisem taju on juba omakorda mõjutatud eelnevast/eelnevatest tajudest. Inimene tajub küll ümbritsevat maailma antud ajahetkel, kuid tunded ja arusaamised kirjeldavad juba juhtunud, ajas möödunud sündmusi[21]. Itaalia neuroteadlane Cozolino kirjeldab ümbritsevat maailma tajuvat inimest kui autojuhti, kelle auto esiklaas on kinni kaetud ja kes juhib autot kasutades tagavaatepeegleid.

Aja pidevuse ja jätkuvustunde juured, mida inimene tajub kui elus olemist, asuvad inimese kehatajus ja ema poolt lapsele varajase eas loodud nn. hoidvas keskkonnas[22]. Suhtes emaga kohtuvad lapse isiklik sisemine aeg (hingamise rütm, südame löögid jne) ja väline nn. inimese poolt loodud aeg (päev, nädal jne.). Ema aitab lapsel kohaneda ümbritseva maailmaga ühildades sisemise ja välise aja kulu ehk teisisõnu ema aitab lapsel taluda aegade erinevusest tulenevat frustratsiooni ja leppida sisemise aja valitsemise järkjärgulise kaotustundega. Puudutus ja pilkkontakt ema ja lapse suhtes on see mitteverbaalne vahend, mille abil ema loob, arendab  tagab lapsele aja jätkuvuse tunde. Meele arenedes on laps juba võimeline ema poolt pakutut aktiivselt vastu võtma, internaliseerides ema poolt pakutud oma meele osaks.

Ema võimetus (näiteks sünnitusjärgne depressioon või  raske haigus) luua hoidvat keskkonda (või ka lapse jaoks talumatul pikk lahusolek emast), tekitab lapses frustratsiooni[23], ärevust ja hirmu ning võib kaasa tuua aja jätkuvuse kadumise[24] juhul kui selline võime tekkinud on. Aja kulg on väljaspool lapse kontrolli ja nii ka ema. Kui kaob ema kaob ka habras võime luua ja avastada objekte (ümbritsevaid inimesi) ning kaotust jääb kompenseerima nn. kõikvõimsustunne. Häiritud tegelikkusetaju ehk võimetus konstrueerida välise tegelikkusega kooskõlalist pilti muudab suhted ümbritsevate inimestega keerulisteks. Juhul kui välise aja kulgu asendab sisemise aja kulg on ka inimese elusolemise tunne kahjustatud, kuna ühendus teiste inimestega kas puudub või on äärmiselt napp, toimudes peamiselt kehaliste sensoorsete läbielamuste alusel.

Kõike tajutavat, tajub inimene vastavalt tundeseisundile läbi isikupärase emotsionaalse värvingu, mille kujunemine algab varajases suhtes esimese hooldajaga (reeglina ema) ning jätkub läbi kogu elu. Tajutud aistingutele, tunnetele ja meeltes konstrueeritud esindustele annavad tähendusi nii ema kui ka isa ja teised ümbritsevad inimesed.[25] Esimese tundetähenduse ja sobiva sõna teatud värvile või helile annab lapsele ema. Isa õpetab sõna erinevate tähenduste võrdkuju (sümboolse sisu) ja sobiva kasutuse. Hilisemas arengus liituvad algsetele tähendustele läbi kogemustele üha uued ja uued elemendid. Näiteks kui inimene on armunud[26], siis kogu ümbritsev maailm muudab oma värvi ja tähendust tema jaoks. Nii tekivad tunded ja tähendused ka paarisuhetes. Emotsionaalne kogemus suhetest saab tekkida ja areneda vaid suhetes, psühholoogilise ühenduse korral.

Ümbritsevas maailmas toime tulemiseks konstrueerib inimene  oma meeles (psüühikas) määratud hulgal ajas erinevaid sisemisi maailmu luues oma isikupärase sisemise kujutluse välisest maailmast, mis haarab endasse iseenda ja teiste inimeste esindused kui objektid, nende objektidega seotud tunded, inimeste vaheliste suhete esindused ning nende suhetega seotud tunded.

Sisemise tõelisuse ehk meele konstrueerimine (mapping the physical world onto the mental world) algab varajases suhtes emaga ja jätkub suhetes teiste inimestega läbi kogu inimese elu. Vastavalt postmodernsele mõtlemisele[27]  on „…kogu teadmine (knowledge) kaasaarvatud teaduslik teadmine, arvatud olema perspektiivne, mitte juurdekasvav (lisanduv) konstrueeritud mitte avastatud, paratamatult tulenev (rooted) konkreetsest ajaloo ja kultuuri keskkonnast, mitte ainulaadne (eriline) ja lisatav (lisanduv) (additive), täielikult kontekstist tulenev, mitte universaalne ja absoluutne.“ (S.Mitchell, „Hope and Dread“, 1993). Mitchell’i mõte aitab mõista konstrueeritud teadmiste suhtelisust, eriti kui tegu on inimest ja inimsuhteid kirjeldavate teadmistega.

Mitte alati ei lähtu inimene sisemise kujutluse konstrueerimises välisest maailmast, eeldusest, et välist kui sellist maailma ei eksisteeri. Sagedamini omab inimene juba kindlaid ja väljakujunenud uskumusi ümbritseva maailma kohta ning tihti ka käitub vastavalt oma väljakujunenud uskumustele. Näiteks inimene, kes usub, et maailma loodusressursid on lõputud, ei näe mingit väärtust rohelises mõtteviisis ning vastavalt oma uskumustele ei ole ta ka võimeline nägema oma mõttekäigu mittevastavust tegelikkusele. Inimeste, eriti teisest rahvusest inimeste, halvustav iseloomustamine on ilmekas näide väljakujunenud stereotüüpidest, mis rajanevad uskumustele, kuigi juba kuuekuune laps on võimeline tajuma inimese näokuju ning eristama inimesi omavahel. Stereotüüpe kasutavad inimesed mitteteadlikult, tehes tegelikkusele mittevastavaid järeldusi. Uskumustele rajatud suhtlemist on täheldatud kuuendast eluaastast alates, kus välimus otsustab, kes lastest on külgetõmbav (atraktiivne) ja kes mitte. Vahel võib välimus olla ainsaks põhjuseks, miks mõnda last kiusama hakatakse.

Uskumuste muutumine saab tekkida olukorras, kus ebakõla tõelisuse ja uskumuste vahel tekitab kriisi, kuna enam ei ole võimalik vältida tegelikkuse teadvustamist. Alles siis kui inimene saab teadlikuks tegelikkusest on ta võimeline vastu võtma radikaalselt erinevaid ideid ja tajusid. Inimene korrigeerib aegajalt oma arusaamisi, kuid ei tee seda meelsasti. Arusaamade muutumine muudab ka inimese seesmist maailma, viies teda üha kaugemale lapsepõlvest ja lähemale nii küpsusele kui ka surmale[28], mis vanemaks saades paljudele inimestele üha tõenäosemana tundub[29].

Vastavalt psühhoanalüütilisele topograafilisele teooriale[30] inimese meelest (psüühikast), eeldatakse psüühiliste protsesside pidevust ja jätkuvust mitteteadvuses[31] ja katkendlikkust nii eelteadvuses kui ka teadvuses. Katkendlikkus eelteadvuses ja teadvuses on põhjustatud, tegelikkusele mittevastavate ja mittesobivate seksuaalsete ja agressiivsete ihade, soovide, tahtmisete ja vajadusete väljatõrjumisest. Lapseeast pärit ihad, mis ei sobi nii täiskasvanute tõelisse maailma kui ka eelteadvusesse ja teadvusesse nn. keelatud mõtted, jätkavad aga mitteteadvuses endiselt survet soovide rahuldamiseks ning täidavad teadvusesse väljatõrjutud soovide tühjad kohad (absence) erinevate väljamõeldiste, kujutluste ja unistustega. Tühjuse täitmine tegelikkusega mitte seotud mõtete, tunnete ja fantaasiatega on vajalik puudusest tuleneva frustratsiooniga toimetlemiseks.

Inimese jaoks on psüühiliste protsesside pidevus ja jätkuvus meelemärkuses (teadvuses) olemasolev, kuid kõrvaltvaataja võib märgata protsesside näilisust. Näiline pidevus kui meelepete (illusioon) meele (psüühika) terviklikkusest tagatakse uskumuste, mälestuste ja fantaasiate (väljamõeldised, kujutlused, unistused) abil. Näiteks inimene, kes on unustanud oma vihavaenlasele adresseeritud kirja posti panna ning ei tunnista mingeid pahu tundeid kirja saajaga seoses, seletab oma eksimust unustamisega. Mitteteadvusesse peidetud tunded on endast märku andnud käitumises (kiri jäi posti panemata), kuid inimene, kes ei saa endale tunnistada oma käitumise tegelikke motiive, täidab puuduva väljamõeldisega, luues näilise jätkuvuse. Teadvuses toimuvate psüühiliste protsesside näilisus on samas loomulik ning mõistlikes piirides vajalik eneseregulatsioonis tasakaalu saavutamiseks. Igal inimesel on vaja aega ajalt elada fantaasiamaailmas, kuna lakkamatu loogiline kontakt ümbritseva tegelikkusega on enamikele inimestest sama talumatu kui ainult fantaasiamaailmas elamine.

Need konstrueeritud sisemised psüühilised maailmad võivad olla inimestel erinevad ning on suuremal või väiksemal määral vastavuses ümbritseva maailmaga, mis loodetavasti on olemas. Tegelikkuse ja  tõelisuse tajumise võime tekib alles siis kui inimene uskumuste ja fantaasiate kõrval ka tõelisusest tulenevat puudust ja sellega kaasnevat frustratsiooni suudab taluda. Ellu jäävad ja rahul ning õnnelikud on eelkõige need inimesed, kes tajuvad piiri või erinevust sisemise ja välise maailma vahel ja suudavad seda erinevust ka püsivalt ning mõistlikult säilitada.

Kuidas  tegelikkuse eristamise viis võib mõjutada inimese elu? Traagiliste sündmuste korral kui meie kõrvalt kaob lähedane inimene, siis võib küsida, kellest või millest me puudust tunneme, kas teisest inimesest kui isiksusest, kellega meil oli meeldiv koos olla, tunnetest mida see inimene meis äratas või hoopis tunnetest, mis seostuvad vaid enda heaoluga. Emotsionaalselt küps inimene tunneb puudust ilmselt nii oma tunnete kaotusest seoses teise inimesega kui ka suhtest selle inimesega, mille käigus tunded tekkisid ja sellest inimesest endast, kellega tal oli hea koos olla. Niisugune taju võimaldab tunnistada kaotust ja leinata kaotatut, andestada ja kahetseda, et peale leinatööd uuel viisi eluga edasi minna. Neurootiline inimene võib aga jääda puudust tundma ainult oma tunde kaotusest, mida teine inimene temas äratas. Niisuguses olukorras võib alguse saada melanhoolia või depressioon[32]. Nartsissistlik inimene on ilmselt äärmiselt häiritud ja vihane, kuna kaotas ühe toe oma elus, inimese, keda ta vajas peamiselt oma isiklikest vajadustest lähtuvalt. Toetava, kuid ära kasutatud inimese kaotus, suure tõenäosusega ainult süvendab nartsissistlikku häiret.

Mitteteadvustatud motiivide mõjust inimese käitumisele annab tunnistust patsifist, [33] kes rahuarmastust propageerivate ideede nimel on valmis astuma verisesse võitlusesse teisitimõtlejatega. Kuna vallutushimu (agressiivsus) ei ole omane patsifismile kui maailmavaatele, siis näeme siin inimest, kellele samastumine rahuarmastavate põhimõtetega on vajalik vaid iseenda kaitsmiseks oma vägivaldsete soovide eest. Psühholoogilise kaitse ümberpööramine[34] kasutamine võimaldab varjata end meeles peituva ning terviklikku minatunnet lagundava ärevuse eest, ning taastab hingerahu. Samas on tasakaalu tagav kokkuleplikkus (kompromiss) habras ja haavatav vägivalla ilmingute poolt välisest maailmas. Samastumine patsifismi kui maailmavaatega annab võimaluse meeles asuva, valitsemist vajava ja hingelist tasakaalu ohustavat vallutushimu, välise toe abil kontrolli alla saada. Kuna alati on kergem valitseda midagi konkreetset ja välises maailmas eksisteerivat, annab võitlus ümbritsevas maailmas asuva vägivalla vastu, võimaluse hoida habrast sisemist tasakaalu. Samas on vastuolu hinges ikka lahenduseta, kuna võitlus rahumeelsete ideede eest sisaldab endas ka rünnet. Patsifisti piir seesmise psüühilise maailma ja välise tegelikkuse vahel on hägustunud, kuna valitsemata vallutushimu häirib endiselt kognitiivseid võimeid, mistõttu arusaamine iseendast ja ümbritsevast maailmast ei ole piisav hingelise tasakaalu hoidmiseks.

Partneri valik suhetes on suurel määral mõjutatud mitteteadvustatud meele poolt ning võib muutuda ajas, kas rohkem või vähem kooskülaliseks reaalsusega. Näiteks hüpoteetiline Jaan armub Marisse. Armudes projekteerib[35] Jaan oma naistega seostuvad teadvustatud ja mitteteadvustatud ihad, mis Marile ja näeb Mari eelkõige mitte niivõrd kui luust ja lihast naist vaid kui oma meeles endast lahutatud (projektsioonide) ihade poolt loodud naisena, keda Jaan nüüd ihaldab. Armumine jääb vastuseta ja suhet ei kujune. Aasta hiljem kohtub Jaan taas Mariga imestades, et kuigi Mari näeb välja sama moodi kui aasta tagasi ei tekita ta Jaanis enam mingeid tundeid. Jaan tajub tõesemalt oma tundeid suhtes Mariga ja on õppinud vahepeal eristama meeltes olevat kujutlust Marist reaalsest naisest. Tõenäoliselt leiab Jaan tulevikus endale Maie, kes enam vähem vastab nii tema fantaasiatele kui ka reaalsetele ootustele. Eeldusel, et ka Maie küpsel viisil Jaani näeb.

2.B. Kuidas jõuda tõelisuse juurde?

Tegelikkus tuleb inimeseni deprivatsiooni[36] ehk ilmajäämise/ilmaolemise tunde kaudu. Kui imik saab süüa on tal hea mõnuleda nartsissistlikus rahulolutundes, kui aga süüa ei saa, siis imik tajub tühja kõhu kaudu tõelisust, ning otsib siis instinktiivselt ema rinda, et saada nii lohutust kui ka süüa. Mõnutunne[37] täis kõhust viib eemale tegelikkusest, kõhutühjus aga tõelisuse juurde tagasi[38]. Sensoorsed elamused ehk varajased tajud (meelte kogemused) on alul meeltes osalised ja katkendlikud ning vajavad ema tähenduste loomiseks. Varajases kontaktis ema ja lapse vahel, kus kehaline minatunne tekib piisavalt hea ema korral puudutus ühenduses emaga, ema imetleva pilgu all, on lapse puudutus ja nägemistaju eristamatud. Lapse varajasem psüühiline kogemus sünnib olukorras, kus kehakontakt ja pilgu suhe on lahutamatult koos.[39] Ka piisavalt hea ema on aga lapse juurest ajuti eemal ja lapsel tuleb tunda ka tühja kõhu tunnet, mil fantaasia toidust võib ajuti last lohutada.[40] Fantaasia toidab siiski vaid piiratud aja ning ilma tegeliku toiduta ei ole võimalik ellu jääda. Inimese algne suhe maailmaga on nartsissistlik[41], kuid selles suhtes on inimene üksinda, teine inimene sellese suhtesse võrdse partnerina veel ei mahu.[42] Teine inimene on vajalik vaid põhiliste vajaduste rahuldamiseks. Nartsissistlik suhe kaitseb last eraldumise ehk separatsiooni eest esmasest hooldajast, deprivatsiooni ja tegelikkuse karmi tõdemise eest, asendades sageli tõelisuse illusiooni ja fantaasiaga niikaua kui see on võimalik või võimaldatud teise inimese poolt. Järkjärguline loobumine nartsissistlikust suhtest maailmaga, toimub vastavalt lapse vajaduste rahuldamisele, kooskõlas tegelikkuse poolt pakutule. Niisugune olukord, kus lapsel tuleb leppida alati vähemaga kui ta oma fantaasiates on ette kujutanud, tekitab frustratsiooni, mille talumiseks on oluline esmase hooldaja poolne mõistmine ja toetus ehk hoidev keskkond.

Inimese psüühilise struktuuri[43] kujunemise alus seisneb objekti[44] korduvas kaotuses, mille käigus tekib ja kujuneb iga kord uus tõelisus ja uut moodi suhe tegelikkusega.[45] Arengu käigus saavad konstrueeritud sisemised kujutlused üha tõetruumaks ja fantaasiale rajatud väljamõeldised, kujutlused ja unistused taanduvad vaimse tegevuse mängulisse loovuse maailma.

Võime kokkuvõtvalt öelda, et tõelisus ja tegelikkus tekivad alles siis kui inimene on ümbritsevat maailma koos teise inimesega tajunud ja tunnetanud. Samas võime küsida, et kui me nii isikupäraselt konstrueerime oma arusaamisi ümbritsevast maailmast ja kui need arusaamised nii erinevad on, kuidas on võimalik siis üldse teineteist mõista.

 

 



[1] Psühhoanalüüs kui inimmeele sõõlamine on Peep Ilmeti ettepanek, mida loengu autor jagab ja toetab ning kasutab ettepaneku tegija loal (?).

[2] Patsient (ingl.k. patient inimene kes on võimeline oma kannatusi kaebusteta taluma) kui kannatav inimene.

[3] Homöostaas: bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi põhiomaduste kõrvalekallet (näiteks haigus, meeltesegadus, joove). Inimese puhul on tegu süsteemiga, kus tasakaal on vajalik nii keha ja psüühika vahel, kui ka keha ja psüühika eri osade vahel. Keha ja psüühikat võib vaadelda kui alasüsteeme, milles keha ülesanne on tagada kehaliste tegevuste (vereringe, hingamine, seedimine, närvisüsteemi tegevus) toimimine, ning psüühika ülesanne on tagada tundeelu (frustratsiooni, ärevuse ja ambivalentsuse talumine) ja mõtlemisvõime (loogiline, reaalsusest lähtuv tõene taju inimsuhetes toimuvast) toimimine, mis tagab piisava kohanemise keskkonnaga.

[4] Psüühika ehk meel: Teadvusega seotud nähtuste kogum, inimestel ja loomadel peaaju funktsioonidega seotud objektiivse tegelikkuse kogemise võime ning võime selle järgi oma käitumist muuta. Psüühika kui vaimu- ja hingeeluga seotud nähtused on tajud, aistingud, tunded (üldistatult emotsioonid), fantaasiad (väljamõeldised), kujutlused (kaemuslikud pildid varem tajutust), uskumused, mälestused, sõnad. Psüühika hõlmab endas  hinge (tundeid); meelt (ratsionaalne taju ja mõtlemine); vaimu (kujutlus minast või iseenesetaju); aimuse (vaistlikult tuntud tunded) ja aisti (tundemeel).Psüühika hõlmab endas  hinge (tunded); mõtte (mõtlemise); vaimu (kujutlus minast või iseenesetaju); aimu (vaistlikult tuntud tunded) ja aisti (tundemeel).

[5] Aistmine – meelte kaudu vastu võtma, tundeid tajuma. Aisting – esemete ja nähtuste üksikomaduste meeleline peegeldus

[6] Eesti keeles tähistab tajumise võimet ka sõna meel, millel on erinevaid väljendusvorme 163 väljendit. Taju võib defineerida ka kui esemete ja nähtustega seoses tekkinud tunnete vahetut peegeldust teadvuses.

[7] Metafüüsika: Filosoofia osa, mis hõlmab spekulatiivse õpetuse kogemusvälisest tegelikkusest.

[8] Olin kord amööb või kingloom täiuslikult algne

   pikkamööda ponnistades sai must kahejalgne

   kaotsi läind nyyd tiivad saba lõpused ja uimed

   pääluu varjus ohtlik meel on oi kui mitmepalgne.

Ilmet, „Taeva all“, lk. 13. Siin ja edaspidi lisan loengule autori lahkel loal katkeid Peep Ilmeti luuletustest illustreerimaks poeesia kaudu psühhoanalüütilist mõtet kandvate sõnade tähendust avaramalt.

[9]       Esimese lumelangu ärgates

         akendest kumab

         unevanuse lume

         hääletu sõnum.

Ilmet, „Tuulatud luuletused“, lk. 129

[10] Lisaks meeleorganitele tunnetab inimene ka oma keha läbi sisemiste tajude: tasakaal, võime tunda, mis toimub inimese kehas (liblikad kõhus, südamelöögid, hingamine, värinad, lihasvalud) ja propriotseptsioon (süvatundlikkus), mille abil suudab inimene lokaliseerida kehaosade asendit ruumis (inimene suudab kõndida ilma, et ta vaataks oma jalgadele). Inimese esmane eneseesinduse vorm, keha ego kujuneb propriotseptsiooni-, valu- ja mõnu aistingute ning meelelist tunnete alusel. Ego võtab oma funktsioneerimise aluseks varasemad keha toimimisviisid. Näiteks introjektsioon mentaalses plaanis on oma olemuse saanud suhuvõtmisest kehalises plaanis, projektsioon aga väljasülitamisest.

[11] Afekt: mööduv tugev erutus või elamus, tundepuhang.

[12] Antud juhul on tegemist sensoorse mäluga, kus paikneb materjal mida inimene tajub mitte kauem kui ½ sekundit. Sensoorses mälus paiknev informatsioon transformeerub lühimälus uueks materjaliks, mis püsib mälus mõnest sekundist  kuni minutini. Eksimused tajus  toovad kaasa sensoorse mälu kaudu ka lühimälu moonutused. Läbi kordamise ja harjutamise transformeerub lühimälus paiknev materjal pikaajalisse mällu, mis on ulatuslikum ja püsivam materjali säilituskoht.

[13] Aisting: Esemete ja nähtuste üksikomaduste meeleline peegeldus.

[14] Tunne (tundmus, tundeelamus, emotsioon): Kehast endast pärinevate ärritajate (sensorimotoorsetest kogemustest lähtuv) mõjul tekkiv aisting, mida tuntakse läbielatava suhtumise korral ümbritsevasse või iseendasse. Eesti keeles on 115 sõna, mis liitub sõnaga tunne, näiteks ahistustunne. Ingliskeelne sõna feeling tähendab esimeses tähenduses puudutuse tajumisest tulenevat tunnet. Sarnased mõisted eesti keeles on emotsioon – (lühiajaline) tundeelamus, tundmus (hirm, viha, rõõm), mis on seotud muudatustega siseelundite tegevuses ja väljendusliigutustega ja afekt – mööduv, tugev erutus või elamus, tundepuhang (raev).

[15] Meenutan Chomsky ideed, mille kohaselt on inimese psüühikal nn „süvastruktuur“, millest lähtuvalt võib ta omandada suvalise maailma keele.

[16] Päriliku reageeringu näide: tibu poeb peitu kui kulli vari libiseb üle.

[17]Valgus sööstab laiali hõredasse pimedusse

         jätmata endast vähimatki jälge.

        Valgus muutub nähtaks alles siis

         kui põrkub vastu õhku või vett või jääd või maad

         kui põrkub vastu silma.

Ilmet, „Aeg on mu meelest“, lk. 10.

[18] Kuulmist, kuulamist ja aktiivset kuulamist eristab omavahel vaid meele keskendumise määr, mis kuulmise korral ei pruugi kaasata kuulatu teadvustamist, kuid aktiivsel kuulamisel kaasab keskendumine inimese kogu vaimse tegevuse teise inimese kuulamisele.

[19]Ainult meid pole kogu aeg kuulamas.“ Ilmet, „Tuuldunud luule“, lk. 45.

[20] Uskumus: usundiline arvamus, sageli esinev maagilises mõtlemises ja ebausus.

[21] OLEVIK ON vaid helendav triip

    mida mineviku pime tõusulaine

    tõukab tuleviku tumedale kaldale.

Ilmet, „Tuuldunud luule“, lk. 145

[22] Hoidev keskkond: Inglise inimmeele sõõlaja (psühhoanalüütiku) Donald Winnicott’i arusaam varasest ema ja lapse suhtest, kus peale lapse sündi pakub nn. piisavalt hea ema lapsele keskkonna, kus lapse kehalised, hingelised ja meelelised vajadused, mis on suhtes esiplaanil, saavad piisavalt rahuldatud.

[23] Frustratsioon: psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sundkatkestamisel enne eesmärgi saavutamist.

[24] Kes mõtleb surmast

           mõistab olemise habrast keerukust

    Kes mõtiskleb minevikust

           võib aimata tulevikus toimuvat.

Ilmet, „Mõraseks mõistetud meel“, lk. 58.

[25] Mõelge näiteks tähenduste erinevusi sõnades ema , sõna mille tähendus on sündinud emotsionaalses ema-laps suhtes ja pluviomeeter  (sadememõõtur), sõna mille tähendust tõenäoliselt enamus meist ei tea ning mille tähendus on kindlasti sündinud ratsionaalses suhtes isa või kellegi teise inimesega.

[26] IMEVIIV

Hing hinga, hinga hing

ning mõlgu meel!

Viiv nagu püha, nagu ime

ilmub veel ja veel.

Ilmet, „Tuuldunud luule“, lk.133.

[27] Postmodernism:  Vaade filosoofias, kus leitakse, et ei ole enam absoluutset filosoofilist tõde ega objektiivsust, kõik on vaid tõlgendused.

[28]

surm on meile teretuttav

kõige vanem kylamees

ta ei närvitse ei rutta

temast kõik me rikkused

Ilmet, „Sõõlatud luule“, lk.171.

[29] Woody Allen tuntud Ameerika filmilavastaja on öelnud tabavalt surmast:“ Ma ei karda surma, aga ma ei soovi olla kohal kui ta tuleb.

[30] Topograafiline teooria: Psühhoanalüütiline arusaam, millele vastavalt inimese psüühikat võib kaardistada kolme piirkonnana- mitteteadvus, eelteadvus ja teadvus.

[31] Mitteteadvus: Piirkond inimese psüühikas vastavalt topograafilisele teooriale, kus paikneb inimese poolt teadvustamata mentaalne materjal. Endogeenne seksuaalsus ehk sisemise tekkega seksuaalsus, koos seksuaalsete instinktide poolt tekitatud soovide ja fantaasiatega, mis on seotud Oidipaalse konfliktiga on omakorda mitteteadvuse fantaasiaelu organisaatorid.

[32]

õudne põud mis laastab laant joob kuivaks järvi

millest myrgiks muutub põlispüha muld

millel pole kuju lõhna ega värvi

kus ei sytti yhtki elutahi tuld

Ilmet, „Sõõlatud luule“, lk.230.

[33] Patsifism: Maailmavaateline seisukoht, mis eitab igasuguseis sõdu, taunib neid kõlbelisest seisukohast ja propageerib rahu säilitamise passiivseid vahendeid.

[34] Ümberpööramine: Psühholoogiline kaitse, kus lubamatud tunded asendatakse keelatud tunde vastandiga. Vihkamine ülemäärase armastuse ja hoolitsusega, näiteks. 

[35] Projektsioon: Psühholoogiline kaitsemehhanism, kus soovimatud tunded, mõtted ja kujutlused kantakse üle teisele inimesele. Armumise korral kannab Jaan Marile üle oma naiseliku mina.

[36] Deprivatsioon: Koosluse ökoloogilise stabiilsuse minetamine koosseisu lihtsustumise tõttu, ehk olulistest tajukogemustest ilmajäämine.

[37] Jaan Kaplinski järgi tähendas „mõnu“muiste lauluviisi, meloodiat+rütm. Kaplinski, J. (1997) Võimaluste võimalikkus. Vagabund, lk. 248

[38] …Oma emagi rinnapiim on vaid asendusaine

                           ema südame verele.

        All lubjastudes pakseneva kultuurikooriku

             aina tuikab suur verejanu.

Ilmet, Aeg on mu meelest, lk. 35.

[39] Mõtte juured on Wilfred Bion’i arvates olukorras, kus lapse kaasasündinud, ettemoodustatud kujutlus langeb kokku asjakohase tundeelamusega (nii kui käsi libiseb sobivasse kindasse, nii haarab laps suhu ema rinnanibu). Kaasasündinud ja ettemoodustatud kujutluse prototüüp on ema rind, nii hea rind mis toidab last kui ka halb rind kui ema on eemal. Kujutluse kokkulangemine asjakohase tundeelamusega (sense impressions) sõltub nii lapse võimest taluda frustratsiooni (leppida kaotusega) kui ka keskkonna võimest hoida seda frustratsiooni  lapse jaoks talutavates piirides (luua hoidev keskkond ja konteiner tunnete jaoks). 

[40] Küsimus siin ei ole loomulikult ainult toidus ja söömises. Lapse suhe ema rinnaga on tähtis (oluline, otsustav), kuna olles tulevaste armastussuhete prototüüp, loob aluse inimese tulevastele intiimsetele, emotsionaalsetele ja seksuaalsetele suhetele.

[41] Nartsissism: Meeleseisund, mis on omane lapse varajasele arengule, mida iseloomustab keskendumine ainult iseenda vajadustele, soovidele ja tahtmistele.

[42] Andre Greeni sõnul on inimese psüühika esmane funktsioon, luua läbi samastumise objekte oma psüühilisse maailma. Oluline ei ole mitte ainult suhtlemine objektidega vaid nende loomine suhtlemise abil.

[43] Psüühiline struktuur: Abstraktsioon inimese psüühika struktureerimise kirjeldamiseks. Psühhoanalüütilises mõistes psüühika organiseerimise alus ja võimekus, millel on arenev ja kasvav kvaliteet. 

[44] Objekt: Mõiste psühhoanalüütilises teoorias, kus „objekt“ tähendab subjekti ehk partnerit, kellega seostuvad nii seksuaalsed (armastus) kui ka agressiivsed (viha) tunded.

[45] Mõtted arenevad reaalsuse testimise kaudu teadmisteks, et säilitada pinget ja lükata rahuldust edasi. Fantaasia ja mõte koos võimaldavad psüühikal taluda pinget ilma kohese mahalaadimiseta. Kui frustratsioon on väga tugev või lapse võime hoida fantaasiat (mängus vahetab laps reaalse objekti fantaasia vastu ehk nukk on beebi) , laaditakse tungid maha motoorselt, sageli koos ebaküpse ego disintegratsiooniga.