EST ENG RUS
 
 
 
Esileht Mis on psühhoanalüüs Kontakt Otsing Uudiskiri Psühhoanalüüs eesti keeles
 
   
  Lugemist psühhoanalüüsi vallas
Prindi
 
Soovitatav psühhoanalüütiline kirjandus
Artiklid, loengud
 
 
 

Trauma käsitlus psühhoanalüütilises võtmes. 1. osa.

06.01.2015

Trauma käsitlus psühhoanalüütilises võtmes.

 

Kas kanarbik kuivab kurbusest?

Kas kivi lõheneb leinast?

Kas meel murdub kuuliaugust kuklas?

Peep Ilmet[1]

1. Sissejuhatus.

2. Trauma tekkimine ja olemus.

3. Trauma ülekandumine järgnevatele põlvkondadele.

4. Nõukogude aeg kui Eesti riigi kaotuse ja Teise maailmasõja traumade kinnistamise aeg.

5. Trauma mõju Eesti elule.

6. Väljapääs traumaatilisest meeleseisundist.

 

1. Sissejuhatus.

Järgnevas loengus käsitlen psüühilise trauma olemust ning lähiajal[2] toimunud traumeerivate sündmuste (Eesti Vabariigi kadu, Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon) võimalikku mõju eesti inimesele kui psühholoogilist nähtust, lisades subjektiivseid tähelepanekuid ja oletusi trauma mõjust tänapäeva sotsiaalsele elule Eestis. Otsin vastuseid kahele küsimusele: mil määral lähimineviku sündmused  on mõjutanud Eesti inimeste mentaalset maailma ning mil moel need sündmused kajastuvad inimese hinges ja meeles, töös ja isiklikes suhetes.

Ettekanne rajaneb järgmistele allikatele:

-kirjandusele psühhoanalüüsi vallast[3], kus on uuritud trauma mõju inimese psüühikale nii isiklikus kui sotsiaalses plaanis (Holokaust, Kambod˛a riigi häving, Stalini re˛iimi kuriteod (Gulag, Golodomor jne.));

-dokumentaalsele ajaloolisele kirjandusele, sari „Sortside lood“, kus Venemaale taanduvad hävituspataljoni võitlejad kirjeldavad kiretult 1941. aastal toimunud sündmusi erinevates maakondades; sari „Metsavenna Eri“ metsavendlusest sõjajärgsetel aastatel; küüditatute (represseeritute) mälestused[4]; Jaan Roosi mälestused viies osas „Läbi punase öö“, kus autor varjates end võimude eest, rändas peale sõda Eestis kuni ta arreteeriti 50’te alguses; Voldemar Kurese mälestused viies osas „Seitsme lukuga suletud raamat“, kus ta kirjeldab Eesti põgenike kohanemist Rootsis samal ajavahemikul, mil Roos varjas end Eestis;

-ilukirjandusele[5], näiteks Tom Rob Smithi romaan „44laps“, kus kirjeldatakse hirmuäratava täpsusega Stalini aegset inimsuhete õhustikku Golodomori taustal; August Jakobsoni näidendid, (kus sõjaeelsetele näidenditele omane sügav psühhoanalüütiline inimsuhete käsitlus on sõjajärgsetes näidendites asendunud primitiivse poliitilise must-valge vastasseisuga inimsuhetes). Nõukogudeaegsed nn. kultuseteosed, näiteks Nikolai Ostrovski „Kuidas karastus teras“ või Maksim Gorki „Ema“, mis taas loetuna vabas demokraatlikus ühiskonnas, üllatavad võimalusega mõista sügavamalt möödunud nõukogude aega.

-kino, Vene film „Jelena“, kus nõukogude aja elu meelsus kajab kaasa tänapäevases vene elus.

- praktilisele erialasele tööle psühhoterapeudi ja psühhoanalüütikuna alates 1994 Eestis, kogedes oma igapäevases töös inimeste erinevaid reageeringuid Eesti ühiskonnas toimuvale.

Alustan ettekannet mõttega, et lähiajaloos toimunud traumeerivate sündmuste tõttu elab suurem osa Eesti inimestest mentaalses mõttes minevikus, kammitsetud möödunud aegade õudustest. Suur osa inimestest ei ole siiani vabanenud traumeerivast minevikust. Kuna minevikuga seotud kaotustega kaasnevad tunded on meeles (psüühikas) läbitöötamata (lein, süütunne ja kahetsus) ei ole ka paranemiseks vajalikud muudatused meelemärkuses (teadvuses) toimunud. Traumeeriv aeg on loonud  meeltes tardunud mälestused ning takistab või on peatanud hinge ja meele arengu.

Miks on traumast vabanemiseks meelemärkuses (teadvuses) toimuv muudatus oluline? Kui trauma ei ole lõimitud (integreeritud) inimese hinge ja meelde (psüühilisse maailma), siis jääb tundeelu seotuks möödunud traumaga ning reaalsuse täpne tajumine olevikus on suuremal või vähemal määral häiritud. Lisaks võivad traumaatilised tunded ellu ärgata vähimagi mitteteadliku seose (mälestus, taju) korral. Nii kandub trauma olevasse hetke, häirides piinavalt inimese isiklikku ja tööalast elu[6].

 

2. Trauma – tekkimine ja olemus.

Trauma on emotsionaalne reageering välismaailmas toimunud sündmusele (vägistamine, kehavigastused, lähedase inimese kaotus või surm, autoõnnetus või pikaajaline piinav ja väljapääsmatu olukord (vangilaager, pantvangistus), mis on hingele ja meelele talumatu ning vastuvõetamatu.

Psühhoanalüütiline teooria vaatleb traumat inimsuhete tekkimise ja kujunemise kontekstis. Traumeerivad sündmused mõjutavad inimesi erinevalt. Tekkivad tunded (kaotus, valu, viha jne.) ja toimetulemise viisid on isikupärased. Vastupanuvõime traumeerivatele sündmustele kujuneb varajastes suhetes lähedastega ning sõltub nii keskkonna mõjudest kui ka geenidest.

Traumat käsitletakse psühhoanalüütilises plaanis kahel viisil:  kihude (tungide) teooria mõistetes või objekt-seose teooria ehk inimsuhete arengu teooria mõistetes.

Klassikalise psühhoanalüütilise kihude (tungide) teooria  kohaselt domineerivad inimese meeltes seksuaalkihud (seksuaaltungid). Freud seletab suhet armastatud inimesega intrapsüühilises ehk meelesiseses plaanis järgmiselt. Iha (libiido) ehk seksuaalkihu (seksuaaltungi) energia seotakse mitte tegelike inimesega, vaid armastatud inimese esindusega inimese meeles. Esindus meeles erineb vähemal või suuremal määral tegelikust inimesest. Meelesisene suhe on olulisel määral rikastatud lapseeast pärit mitteteadlikest seksuaalsetest vajadustest erinevate kujutluste (fantaasiate) ja soovide kujul.

Armastatu (kui objekti) kaotuse korral (suhte lõpp, surm) tuleb kaotusega toimetulemiseks armastatuga seotud iha (libiido) tema sisemiselt esinduselt tagasi tõmmata, mis võib inimesele tunduda kui plaastri aeglane rebimine haavalt. Kuigi tegelikult on armastuse objekt lahkunud, ei ole võimalik iha (libiido) tagasitõmbamine armastatu sisemiselt esinduselt sama lihtsalt ja konkreetselt kui lahkumine reaalses elus. Armastatu sisemise objekti külge kleepunud iha (libiido) lahti rebimine põhjustab kannatust ja valu, mistõttu on tõelise sündmuse omaksvõtmine takistatud. Reaalsusega leppimiseks on vaja kaotusega seotud tunnete läbitöötamist ehk leinatööd. Alles peale leinatööd, mis kestab tavaliselt pool aastat, on inimene võimeline suhteks uue tegeliku inimesega ehk taastub võime siduda iha (libiido) taas uue inimesega ehk siis meelesiseses plaanis inimese sisemise esindusega, mis armumise korral tekib.

Vastavalt objekt-seose teooriale , rajanevad inimeste vahelised suhted arengu käigus väljakujunenud objekt-seostele ehk suhete, objektide ja tunnete esindustele psüühikas ehk meeles. Lapse varastest pre-genitaalsetest seksuaalkihusid (seksuaaltunge) sisaldavatest kogemustest suhtes emaga kui esimese objektiga saab alguse võrdkujutamise võime (sümboliseerimisevõime), mille abil tunded on kättesaadavad mõtlemisele. Emaga samastumise ja tunnete võrdkujutamise (sümboliseerimise) abil ning ema hoidva ning mõttetariva (tõlgendava) toe alusel algab ja kujuneb reaalne suhe emaga esimeseks suhte sümboolseks esinduseks lapse meeles (psüühikas). Edasise arengu käigus arenev objekt-seoste maailm hõlmab endas esindusi erinevatest suhtest ehk objekt-seoseid, esindusi erinevatest objektidest ja erinevatest minakujutlustest ning nende objekt-seoste vahelisi tundeid, nii objektidega, iseenda ja suhtega seotuid.

Leinamine, mis on osa inimese loomulikust tundeelust, tekib ja kujuneb seoses vajadusega tulla toime elus ettetulevate korduvate kaotustega. Tuginedes esimeses suhtes  omandatud ning hilisemas elus arenenud võrdkujutamisele (sümboliseerimisvõimele), toimub leinas kaotatud inimese sissevõtmine (internaliseerimine) võrdkujuna (sümboli kujul) meelde ehk psüühilisse maailma ( mälestus, kujutlus, käitumisviis, mälupilt, unenägu). Leinatöö käigus tõmmatakse iha (libiido) konkreetselt objektilt lahti[7], luuakse kaotatud objektist võrdkuju (sümbol ehk sümboolne esindus), millega mingi osa ihast (libiidost) jääbki seotuks mälestusena. Leinatöö tulemusena  muundub konkreetne objekti kaotus  võrdkujuliseks (sümboolseks).

Näiteks võib lähedase inimese lahkumine pikemaks ajaks sageli kaasa tuua lahusoleku alguses üksindustunde. Mõne aja pärast kui tundeelu kese on nihkunud välisest maailmast sisemisele, kus tunded seostuvad lähedase inimese sisemise esindusega tundub ka lahusolek talutavam. Lahusoleku talumise kergus või raskus sõltub nii reaalses suhtes väljakujunenud sisemiste objektide maailmast kui ka varasemates suhetes kogetud kaotuste võrdkujutamise (sümboliseerimisest saadud) kogemustest. Mida täpsem võrdkujutamine (parem sümboliseerimisvõime) seda selgemaks ja püsivamaks kujuneb lähedase inimese esindus meeles ning seda kergem on taluda lahusolekut.

Elu jooksul kogeb inimene lakkamatult erinevaid kaotusi. Kaotused (lahkumine emast, isast, õdedest vendadest, perekonnast, sõpradest jne.) algavad koos sünniga, mis on esimene kõige rängem kaotus. Arengu käigus õpib inimene leinama ning valitsema kaotustest tulenevat viha ja raevu ning kaotusega seotud talumatut kaksipidisust (ambivalentsustunnet).

Suhetes on viha ja armastus alati käsikäes. Kaotades armastatu, kaotan nii armastuse kui ka emotsionaalse tasakaalu. Valitsema jääb viha, mis oluliselt häirib leinatööd. Leinatöö käigus areneb ka sisemise ja välise maailma vahelise erinevuse tajumise võime, mis võimaldab omakorda eristada konkreetset kaotust, mida muuta ei saa, meeltes asuvast kaotuse võrdkujust (sümboolsest esindusest), mida on võimalik meeles erineval viisil muundada.

Melanhoolia ehk depressioon on näide ebaõnnestunud ehk patoloogilisest leinamisest. Depressiooni korral tajutakse mitteteadvusesse tõrjutud kaotust muutmatuna ning objektile suunatud viha pööratakse iseenda ego vastu. Kaotus ei võrdkujustu (ei muutu seetõttu sümboolseks) ning inimene takerdub ennast kahjustavasse püsivasse paigalseisu ja lootusetusesse. Väline sündmus on konkreetsel (mittesümboolsel) kujul meelde sisse võetud ja meelde püsima jäänud.

2.A. Seesmised ja välised trauma põhjustajad.

Seesmise lättega trauma võib tekkida kui eluliste vajaduste mitterahuldamine tekitab talumatu pinge, millega nõrk ego toime ei tule. Nõrk ego ei ole võimeline looma kokkuleplikku lahendust (kompromissi)[8] mitteteadlike soovide ja  reaalsuse võimaluste vahel;

Välise lättega trauma võib saada alguse välises maailmas toimuvast, inimliku taluvuse piiri ületavast sündmusest, mida ego ei ole võimeline meelde lõimima (integreerima).

2. B. Seesmised trauma põhjustajad.

Igal inimesel tuleb elu jooksul seista silmitsi traumeerivate olukordadega- füüsilised vigastused ja haigused, suhete katkemine, lähedaste surm (eriti ränk kaotus on lapse surm). Traumeerivad olukorrad mõjutavad inimesi erinevalt, tekitades kas pinge, stressi, depressiooni, ärevuse või meele- (psüühilise) häire. Tavaliselt taanduvad vaevavad tunded teatava aja möödudes  ning enamus inimesi on võimelised igapäevase elu juurde tagasi pöörduma. Kauakestvam lein (va. lapse kaotuse puhul) kõneleb vajadusest psühholoogilise või psühhiaatrilise abi järele.

Enamik täiskasvanud inimesi omab võimet end ise lohutada ja toetada. Vajadusel otsitakse ja leitakse abi lähedaste ning sõprade hulgast.

Mõningatel juhtudel on aga leinamine takistatud või puudub hoopis. Häiritud leinatöö puhul on vaja heita pilk inimese lapsepõlve ja vaadelda, mil viisil on inimene tulnud toime kaotustega seotud läbielamustega varajastes suhetes.

Olukorrast, kus ema on ei ole mingil põhjusel suutnud tagada lapsele vajalikku piisavalt hoidvat ja mõtet-aimavat ehk mõtet-tarivat[9]  keskkonda võib alguse saada võimetus leida lõimed tunnetega, nende tunnete üle mõelda ja taluda võrdkujutamisest (sümboliseerimisprotsessist) tuleneva kaotusega seotud frustratsiooni. Hoidev keskkond tagab lapsele piisava turvalisuse, mis on vajalik tunnete kogemiseks pidevalt korduvate ja paratamatute ilmajäämiste ning kaotustega seoses. Mõtet-aimav ehk mõtet-tariv keskkond on valik tunnete üle mõtlemise arendamiseks. Tekkiva ja areneva mõtlemise abil[10] on võimalik leida oma tunnetele tähendusi (lein, viha, armastus, süü ja kahetsus) ning omandada ja arendada tunnetele tähenduste loomise võimet (näiteks, olukord kus laps lööb vihaselt ema jalaga ning vajab ema mõistmist ja lohutust). Suhetes emaga leiavad lapse kehalised tunded võrdkujud (sümboolseid tähendusi), mistõttu tekib võimalus meeles oma tundeid tajuda ning seeläbi tundeid valitseda. Viha valitsemine  annab lapsele võimaluse armastuse püsivamaks sidumiseks objektiga, tuues  kaasa ka armastusvõime arenemise. Võrdkujutamise võimetus (sümboliseerimisvõime puudumine või puudulikkus) võib oluliselt leinatööd takistada, kuna võrdkujude (sümbolite) puudumise korral jääb trauma püsivalt kestma kehasse ning valitsema jääb kehaline tunne.

Traumeeriv olukord võib tekkida ema ja lapse suhtes näiteks siis kui ema on  jätnud lapse, lapse jaoks talumatult pikaks ajaks üksinda - ema on viinud lapse ööpäevasesse lasteaeda esmaspäeva hommikul, tulles lapsele järele reede hilisõhtul. Lapse jaoks on viiepäevane eraldatus emast traumeeriv sündmus. Olenevalt lapse ja ema vahelisest suhtest ja lapse närvikavast talub laps alul lahusolekut emast, kuid mingist hetkest enam mitte. Tekkiv nn. eraldumisärevus (separatsiooniärevus), mis tuleneb hirmust ema kaotada, toob kaasa  nii tugeva pinge, et lapse ei ole võimeline kaotatud armastusest tekkinud viha valitsema. Mina terviklikkuse tagamiseks ja sisemise  tasakaalu säilitamiseks tõrjutakse tunded mitteteadvusesse (väljatõrjumine) või tekib meele lagunemine (dissotsiatsiooni seisund) ning soodne olukord psüühilise trauma tekkeks. Trauma tõttu kaob piir sisemise ja välise maailma vahel ning võimust võtab meeles toimuv arusaam ümbritsevast maailmast. Melanie Klein nimetab sellist arengulist seisundit paranoilis-skisoidseks positsiooniks. Korduvad traumad häirivad objekt-seoste arengut ning häirivad hilisemaid suhteid teiste inimestega, kus toimetulemine puuduvaga inimsuhetes või kaotustega on vastastikuse lähedase suhte eelduseks.

Traumeerivad olukorrad kuuluvad arengu juurde. Sünnist saati seisame silmitsi olukorraga kus me ei saa alati kohe või kõike, mida soovime. Niisugune olukord loob ülesande leppida puuduvaga. Inimese soovid on lakkamatus vastuolus tegelikkusega. Kuigi me elame täiskasvanute maailmas on meie vajaduste juured ja lätted lapsepõlvemaailmas. Kogukonnas elamisel tuleb isiklike vajaduste rahuldamine kooskõlastada tõese maailma võimaluste ja piiridega (kultuuri, moraali ja eetika normid ning seaduse nõuetega). Täiskasvanuks saamine eeldab, et inimene rahuldab oma vajadusi, vastavalt teiste inimeste samasugustele soovidele, samas mitte kaotades iseennast. Kohanemine tähendab nii keskkonna muutmist kui ka iseenda muutmist. Täiskasvanud inimese elu sisaldab lõputuid kompromisse (maksimaalne rahuldust minimaalsete võimaluste juures) soovide ja nende soovide reaalsete rahuldamise võimaluste vahel. Iga kokkuleplikkus (kompromiss) on aga ka kaotus ja loobumine. Inglise psühhoanalüütiku Melanie Kleini sõnul saame me täiskasvanuks alles siis kui kõik meie lapsepõlvest pärit vajadused saavad rahuldatud.

Samas on lapsepõlves kogetud frustratsioon[11], mis tekib seoses rahuldamata vajadustega, vajalik tingimus lapse normaalseks arenguks. Traumeeriv on frustratsioon vaid siis kui rahuldamatusest tulenev pinge on talumatu, kuna vanema toetav ja hoidev suhe, mis aitab frustratsiooni taluda ja frustratsiooni talumist õppida on olnud ebapiisav või puudunud üldse.

Kuigi kokkuleplikkus (kompromiss) tähendab alati kaotust, ei ole veel kaotus ilmtingimata veel trauma. Täiskasvanud inimest iseloomustab võime taluda ilmajäämist ja puudust elurõõmu kaotamata. Valitsetud süü, viha ja armastus loob võimaluse enamaks läheduseks nii teise inimese kui ka iseendaga.

Nii viha kui armastustunded täiskasvanud inimeste suhetes on seotud esimese armastusobjekti emaga. Kui armastus on lapsele vastuvõetav, arusaadav ja pakub rahuldust, siis vihatunne, mis on lahutamatu osa ema ja lapse suhtest (ema puudumine teeb lapse vihaseks, viha lahutatakse endast (projekteeritakse emale) ja seeläbi nähakse ema agressorina) on lapsele vastuvõetamatu, arusaamatu ja ärevust tekitav. Laps kaitseb end ema viha eest emaga samastumise kaudu, kasutades nn. psühholoogilist kaitsemehhanismi „samastumine anastajaga (agressoriga)“. Nüüd, kus lapsest on saanud anastaja (agressor) on ta kaitstud ema rünnaku (agressiooni) eest, kuid samas ta kahjustab oma vihaga ema.  Lapse samastumine emaga, keda ta tajub nii armastajana kui ka anastajana (agressorina), aitab lapsel omandada armastusvõimet ja kaitseb samas ka last ema rünnaku (agressiooni) eest.

Sellisest suletud ringist aitab lapse välja kahetsustunne (regret). Ema ja lapse suhtes arenev eraldumine toob kaasa leina ja kahetsuse. Ema kaasabil ja isa toetusel keeruliste tunnetega toimetulev laps saab seega võimaluse iseseisvaks eluks. Piinav kuid hoitud ning mõtte-taritud eemaldumine esimesest armastusobjektist võimaldab julgemalt ja sügavamalt osaleda hilisemates täiskasvanu ea suhtes.

Laste kasvatamisel on ohtlikud nii liigne kaotuste vältimine kui ka liialdused kaotustes. Tänu liighoolitsevatele vanematele, kes hoiavad lapsed eemal igasugusest kaotuse võimalusest, võivad kujuneda inimesed, kes eelistavad iseseisvale ja vastutustundelisele täiskasvanute maailmale lapseea sõltuvuse armsat embust ja jääda igavesti elama Peeter Paani maailma kus lapsepõlv ei lõpe kunagi (nn. lapsik (infantiilne) täiskasvanu). Tuntud pioneerilaul „Olgu jääv meile päike, olgu jääv meile taevas, olgu jääv meile ema.“  illustreerib ilmekalt kunagise nõukogude riigi soovi hoida noored Peeter Paani maailmas.

Liialdused kaotustes perekondades, kus emotsionaalne suhtlemine laste ja vanemate vahel puudub või on ebapiisav, kus lapsed kogevad korduvalt või kõikehaaravalt (totaalselt) kaotust, jääb lastele ainsaks pääseteeks saada kohe täiskasvanuks ehk saada varatäiskasvanuks. Ebatäiskasvanu (pseudotäiskasvanu) võib kujuneda sageli näiteks perekonnas, kus last kasvatab depressiivne ema koos loiu ja/või äraoleva isaga või on lapsed jäetud lausa füüsiliselt üksinda ja nad peavad ise toime tulema ning vahel isegi oma vanemate eest hoolt kandma. Pealesunnitud varaküpsus saavutatakse aga emotsionaalse elu kaotuse hinnaga. Need noored inimesed enamjagu naisterahvad, keda olen kliinilises praksises kohanud, on äärmiselt intelligentsed, väga hea haridusega, töötavad sageli tasuvatel ja mõjukatel töökohtadel, kuid on täiesti saamatud ja õnnetud oma emotsionaalses elus.

2. C. Välised trauma põhjustajad.

Äärmuslikud isiklikud läbielamised, kus inimene kogeb ohtu oma elule või tervisele, saab teada lähedase inimese ootamatust või vägivaldsest surmast võivad viia tõsise psüühilise häire Post Traumaatilise Stressi Häire (PTSH) tekkimiseni. Näiteks, osalemine lahingutegevuses, kogetud vägistamine, läbielatud loodusõnnetused või erinevat liiki katastroofid. PTSH tekkimiseni võib viia ka ainult teadasaamine, et lähedane inimene on või on olnud surma- või vigastamise ohus.

Pikaajaline kodune, seksuaalne või poliitiline tagakiusamine või kannatuste põhjustamine, kus kannatanu on pahategija pideva kontrolli all ilma võimaluseta põgeneda, näiteks vanglad, kontsentratsioonilaagrid, orjatöö laagrid; võivad kaasa tuua äärmusliku pikaajaliste ja tõsiste tagajärgedega trauma. Siinkohal võime mõelda, millised tagajärgi võis põhjustada pantvangistus Liibanonis eesti jalgratturitele ja nende lähedastele.

Oma kodumaa ja kultuuri kaotust koos pikaajalise allutamisega vabaduseta ühiskonda, nii kuidas seda kogesid Eesti inimesed, võib vaadelda ka kui äärmuslikku elusituatsiooni, millest alguse saanud PTSH’s võib edasi areneda isiklikult tasandilt kogukonda hõlmavaks sotsiaalseks häireks.

Mida võis tunda inimene, kes oli kaotanud oma isamaa? Kas Artur Alliksaar kirjeldab oma kaotust järgmistes luuleridades:  „Olen kui laev, mille sadam asub mandril, mis ei ole veel tõusnud merest.“

 



[1] Katkend luuletusest. Ilmet, P. (2013). Sõõlatud luule. Eesti Keele Sihtasutus, lk. 260.

[2] Eesti rahva trauma teema väärib käsitlemist pikemas perspektiivis, aega alates 11. sajandist ning lähtudes  mitte niivõrd tänapäeval levinud ohvri ja kannataja paradigmast, vaid kohaneja, ellujääja ja muutuva ning alalhoidliku inimese vaatenurgast.

[3] PEP-web, elektrooniline raamatukogu, mis sisaldab enamikku psühhoanalüüsi vallas avaldatud materjale, sisaldab 687 trauma teemalist artiklit ja 13875 artiklit, kus esineb sõna trauma.

[4] Näiteks Brandmeister, A., Meerits, J. (2007) Elame veel. Põltsamaa: Vali Press.

[5] Eestikeelses ilukirjandused on möödunud lähimineviku tajuelamusi, tundeid ja mõtteid käsitlenud kirjanikud Viivi Luik „Kaheksas rahukevad“, Ene Mihkelson „Nime vaev“, Rein Põder „Hilised astrid“ oma romaanides, luuletaja Peep Ilmet luulekogus „Tuulatud luuletused“ ja kunstnikud grupist ANK 64, Jüri Arrak, Kristiina Kaasik ning Malle Leis (oma töödes 90ndatel).

[6] Inglise psühhoanalüütiku Dinora Pines’i tööst raseduse probleemidega naisega, leiame näite, mis illustreerib möödunud trauma jätkuvat mõju olevikus. Patsient, kes kaotas oma vanemad Auschwitzis elas Holokausti üle ning asus elama Inglismaale. Vaatamata soovile last saada, katkesid rasedused korduvalt. Psühhoanalüüsi käigus leiti, et soov rasestuda oli mitteteadlikult seotud sooviga taaselustada hukkunud vanemad ja kaotatud perekond. Oma keha mitteteadlik kasutamine sellisel viisil, tõi kaasa raseduste katkemised ja võttis naiselt võimaluse saada emaks. Mitteteadliku vastuolu põhjuseks oli mineviku traumeerivate tunnete mitteintegreeritus naise meelemaailma ja vanematega seotud lõpetamata leinatöö. Naine elas olevikus, nii kui ta oleks viibinud endiselt Auschwitzis. (Pines, D. (2010) A woman’s unconcious use of her body. A Psychoanalytic perspective. London&New York: Routledge, lk.101.)

[7] Kuigi kaotuse sisu on erinev, suhte lõppemise korral, kuna säilib veel võimalus suhteks, mis surma korral on võimatu kuna lahkumine tühistamatu, on leinaprotsess mõlemal juhul samasugune, kaotatud inimese sümboliseeritud esinduse  loomise protsess. Kuidas aga inimene leinaprotsessi tajub ja läbi elab on individuaalses plaanis erinev.

[8] Kompromiss võib olla traumeeriv ego nõrkuse korral, kui ego ei ole võimeline toime tulema puudusest (absence) tuleneva frustratsiooniga, mistõttu tekib meelt kahjustav talumatu pinge, kus jõulised tunded häirivad mõtlemist, mis omakorda võib viia psüühilise või psühhosomaatilised häire tekkimiseni.

[9] Mõtet-aimav või mõtet-tariv (containing) ema funktsioon suhtes lapsega aitab lapsel leida mõisted ja tähendused tunnetele ning luua lapsel ka vastava mõtlemisevõime.

[10] Tunnetega seotud mõtlemise abil tunnetest arusaamise võimet on inglise psühhoanalüütik Wilfred Bion nimetanud psühhoanalüütiliseks funktsiooniks, mis on üldinimlik ja omane kõigile inimestele.

[11] Frustratsioon: psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sundkatkestamisel enne eesmärgi saavutamist.

 

 
     
    Kvaliteetne kodulehekülg