EST ENG RUS
 
 
 
Esileht Mis on psühhoanalüüs Kontakt Otsing Uudiskiri Psühhoanalüüs eesti keeles
 
   
  Lugemist psühhoanalüüsi vallas
Prindi
 
Soovitatav psühhoanalüütiline kirjandus
Artiklid, loengud
 
 
 

Mõtisklusi psühhoanalüüsi eestistamisest. M.Sütt, A. Parktal

26.10.2015

MÕTISKLUSI PSÜHHOANALÜÜSI

EESTISTAMISEST

Meelis Sütt, Ants Parktal

 

Pakume mõtisklusteks, aruteludeks ja edasiarendamiseks kimbu ideid ning mõttekäike psühhoanalüüsi eestistamisest.Kogum psühhoanalüütilisi mõisteid on eesti keelde tõlgitud ja avaldatud (Jüriloo 1994) ingliskeelsest psühhoanalüüsi sõnastikust, mis on omakorda tõlgitud prantsuse keelest (Laplanche jt1988). Tõlgitud mõisted on aidanud avada ingliskeelset (freudistlikku) psühhoanalüütilist mõtteviisi ja arvatavasti enamik neist on siiani kasutusel.

Eesti psühhoanalüütilises ringkonnas on vahepealse paarikümne aasta vältel kõlanud mitmesuguseid mõtteid psühhoanalüütiliste mõistete tõlkimise otstarbekuse üle. Kuulda on olnud nii poolt- kui ka vastuargumente, mis näitab, et sellealane mõttetöö jätkub. Vaevaline ja vähene edenemine mõistete tõlkimises on mõistetav, kui võtame arvesse, et üksikute mõistete tõlkimine võibki viia ummikusse või tekitada selguse asemel segadust.Mõistete tõlkimisest ei piisa. Tuleb teisendada ehk eestistada terviklikke käsitusviise ja nende toimingute kaudu otsida meele toimimist kirjeldavaid omakeelseid sõnu. Vajame mõisteid, mis kajastaksid meele toimimist soome-ugri kultuuri taustal ja oleksid emakeelse psühhoanalüüsi aluseks.

Oleme seisukohal, et võõrkeeles kirjeldatud psühhoanalüütilistele käsitustele tuleb leida nähtumuslikud ja olemuslikud vasted eesti kultuurist, keelest, eestlaste ajaloost ja hingeelust, psühhoanalüütiku või psühhoanalüütilise terapeudi enda kogemustest eestlasena. Otstarbekas on kasutada kõike, mis sellega seostub ja mille kaudu oleks võimalik jõuda nimetusteni, mis hõlmaksid teisendatud vaadete süsteeme ning võimaldaksid leida ja luua seoseid nende süsteemide vahel. Loomulikult on oluline silmas pidada nende leidude rakendatavust igapäevases psühhoanalüütilises tegevuses.

Jutt käib võõrkeelse psühhoanalüüsi taasloomisest eesti keeles. Lähtume soome-ugri kultuurist, mis on kujundanud eesti inimese meele ja keele. Püüame keskenduda eelkõige regilaulude keelele ja meelele ning teiste soome-ugri rahvaste keelest ja meelest tulenevatele tähendustele. Kuna psühhoanalüütilisi teooriaid meele toimimise kohta on mitu ja need teooriad erinevad üksteisest ka meele toimimise mõistmises, siis täpsustame, et soo-vides püsida ühe psühhoanalüütilise teooria mõistete piires, lähtume Inglise psühhoanalüütiku Wilfred R. Bioni ideedest. Teisisõnu, jutt käib eestikeelse psühhoanalüüsi loomisest, mis lähtuks soome-ugri juurtest, kuid oleks siiski psühhoanalüüs.

Selgitame lähemalt. Näiteks, kuidas saab Lõuna-Eestis sündinud imikul tekkida “okeaaniline tunne”,1 millest kõneleb Sigmund Freud (2010: 20), kui maimukese vanemad pole ehk merdki näinud? Kui otsida võimalust seose loomiseks, siis Valdur Mikita (2013) stiilis sünesteetilistes mõtterännakutes võime leida, et “okeaaniline tunne” saab Lõuna-Eesti titel tekkida ehk tänu fülogeneetilisele pärandile, mis ulatub sadade miljonite aastate taha,

mil praegune Eesti maa polnud väidetavalt veel Aafrika mand-

rist eraldunud. Võib-olla. Kuid ilmselt oleks Eesti psühhoanalüü-

si kontekstis siiski lähedasem ja kohasem kõnelda hoopis “kup-

pelmaastikulisest”, “loksutav-käänulisest”, “looklev-tasasest” või

isegi pigem “hõljuv-äiutavast” tundest. Mõttestruktuur on Freudi

omaga sama (püüd aimata väikelapse aistingulisi elamusi), kuid

sisu on rahvuspäraselt ja geograafiast tulenevalt erinev. Arusaa-

dav, et siin on tegemist metafooriga ja küsimus pole konkreet-

sel juhul täpse üldrahvaliku sõnalise vaste leidmises, vaid tea-

tud kultuuri- ja keelekeskkonna ning (pere ja ühiskonna) ajalooga

seotud vastavate meeleseisundite ja -toimimise eripärade märka-

mises ning tõlgendamises.

 

MIKS TEISENDADA, MITTE TÕLKIDA (MIKS EESTISTADA, MITTE EESTINDADA)?

Psühhoanalüütilisi mõisteid tõlkides jõudsime äratundmisele, et

sõnade, lausete, mõttekäikude ja ka mõistete tõlkimisel eesti keel-

de saame võõrkeelse psühhoanalüüsi eesti keeles. Sel juhul saa-

me küll mõelda psühhoanalüütiliste tekstide põhjal eesti keeles,

kuid võõrkeelt kasutavate analüütikute moodi. Kas pole sarnane

jäljendamisega?

Jaan Kaplinski väidab oma essees “Kui Heidegger oleks

mordvalane olnud”,2 et soomeugrilased pole välja mõelnud oma

algupärast filosoofiat. Kaplinski on kindel, et ta ei eksi, kui väi-

dab, et umbes 90% soome-ugri keeltes ilmuvatest filosoofilistest

tekstidest on tõlked. Tõlgete algkeelteks on inglise, prantsuse ja

muud indoeuroopa keeled. Ülejäänud 10% on soome-ugri origi-

naallooming, kuid nende tekstide kirjutajad püsivad lääneliku fi-

losoofia kiiluvees. Kui vaatame selle pilguga eesti keeles ilmu-

nud psühhoanalüütilisi tekste, siis tasuks tähele panna, milline

on nende jaotus tõlke- ja originaaltekstide vahel. Kuivõrd seila-

vad eesti autorite ja ka tõlgitud tekstid muukeelse(te) psühhoana-

lüüsi(de) kiiluvees või mille poolest on need eestipärane tõuare-

tus? Parafraseerides Kristjan Jaak Petersoni: kas eestikeelne ja

-meelne psühhoanalüüs ei vääri vähemalt samavõrd arendamist

kui muukeelne? See pole retooriline küsimus. Küsimus on psüh-

hoanalüüsi kui raviviisi ja teadusliku uurimismeetodi kohasuses,

mis sõltub otseselt keelest ja kultuurist. Me üritame leida soome-

ugri kultuurile ja eesti keelele omast psühhoanalüüsi.

Uku Masing (2004) usub, et iga uue keelega omandab inime-

ne uue “hinge”, iga keelkond on meelkond. Igal keelel on oma

keeletõelus. Ta väidab, et rahvusteadus pole mitte lihtsalt eesti

keele, eesti ajaloo või mingi muu eesti asja uurimine, vaid igasu-

gune teaduslik tegevus, mis tuleneb rahvuslikust omapärast mõt-

lemises. Urmas Sutrop (2004) viitab Masingu tõdemusele, et rah-

vusteadus võib olla ka botaanika, kui sellele lähenetakse keele-

tõelisusest tingitud rahvusliku mentaliteediga.

Kindlasti vajab hoolikat kaalumist, kuivõrd on psühhoanalüü-

tiline mõtlemine sarnane filosoofilise mõttelaadiga. Paraku puu-

dub meil soome-ugri kultuuri- ja keelejuurtest lähtuv eesti psüh-

hoanalüütiline teooria, et sellele arutlustes toetuda. See tuleb al-

les luua. Seetõttu laename taas Kaplinski üpris psühhoanalüüti-

lise maiguga mõttekäigu ühest tema teisest esseest, “Heidegger,

emakeel ja Keeleema”:

Kodu on seal, kus on, oli ema. Kõige kodusem kodu, pärisko-

du on sünnikodu, sünnikoda. Koht, kuhu tulime emakojast. Ema

rind, ema süli. Siis emakeel. Emakeel, mis Heideggerile ja tema-

meelsetele on Ema Keel, Keeleema nagu eestlastel oli metsaema

ja maaema. Emakeel aitab meil minna tundest küsimuseni ja küsi-

musest vastuseni, kuid ka küsimusest tundeni. Emakeeles saame

liikuda igas suunas, saame mõelda [meie rõhutus],3 kui tahame.

On oluline vahe sellel, kas inimene mõtleb või otsib valmis mõt-

teid.

Heideggeri Keeleema on saksakeelne. Meie keeleema ei ole

saksakeelne. Saksakeelne, võõrkeelne saab meile olla vaid võõ-

rasema. Kuidas olla kodus võõrasema juures? Tuleb olla võõ-

rasemale keele ja meele järele, tema meie keele ja meele järele

olla ei oska ega taha. Seda on raske olla, võõrdumata oma kee-

lest ja meelest. Teiselt poolt on seda kerge olla, sest võõrdudes,

võõrkeelseks-võõrmeelseks saades ei tule enam meelde küsida ja

otsida oma küsimusi. Ei tule enam meelde mõelda, otsida, kuidas

küsida ja kuidas vastata. Seeasemel hakkame otsima valmis vas-

tuseid. Kui otsime neid oma emakeelest, oma keeleemalt, saame

koos vastustega ka võimaluse ise küsida ja vastata, niidistiku, mis

ühendab tundeid, küsimusi ja vastuseid.

Ka võõrasema võib meile selliseid oma niidistikke pakku-

da, kuid need kehtivad, nendes on oma ilu, korrapära ja tõepära

vaid tema keeles. Kui püüame selle meie keelde üle kanda, läe-

vad niidistikud sassi, meie mõtlemine läheb sassi, mõtlemisest

saab võõrmõtlemine. Võõrmõtlemine on võõraste mõtete tarbimi-

ne, ostetud pusle kokkupanemine (Kaplinski 2013).

Ikka on sellid enne meistriks tunnistamist käinud mööda maa-

ilma, õppinud oskusi ja vilumusi välismaistelt meistritelt ja nen-

de juhendamisel. Koju tulnuna on paljud neist loonud omanäolise

“töökeele”. Just loonud, mitte üle võtnud. Küllap pole juhuslik,

et samad arhitektuuristiilid ilmnevad läbi ajaloo eri kultuurides

hoopis isesugustena. Firenze renessansi stiilis raehoone on erinev

Hispaania ja Inglismaa samas stiilis esindushoonetest (Gympel

2006: 42–51). Võib märgata, kuidas Eestis on sõjaeelne juugend-

lik mööblidisain segunenud eestipärase rahvusromantikaga. Rää-

kimata juba 20. sajandi alul võrsunud Eesti kunstnike loomin-

gust, mida on vorminud Venemaal, Saksamaal, Prantsusmaal ja

Itaalias toimunud õpingud, kuid mis väljendavad ja tõlgendavad

Eesti inimesi ning loodust siiski omamoodi (Epner 2010). Tõm-

mates lõimi (seoseid) ka muusikasse — kas lõunaeestlase Aapo

Ilvese (2013) omaloomingulisel eestikeelsel bluusil on kodukan-

di “lehk man” peale autori isikupära ehk ka tänu maailmanäge-

misele Võru murde kaudu? Saksofonist ja džässmuusik David

Liebman,4 kes on palju maailmas ringi liikunud ja eri kultuuride

esindajatega musitseerinud, on kogenud, et kui teatud rahvusest

muusikutega piisavalt kaua koos mängida, on võimalik ära tunda

selle rahvuse iseloomulikud kõlamustrid. Ta rõhutab intervjuus

Eesti Televisioonile, et muusikalises improvisatsioonis märgata-

vad rahvuslikud jooned ei tulene tema arvates mitte selle rahva

rahvamuusikast, vaid just keelest.

Tulles tagasi psühhoanalüüsi juurde — kuivõrd saab olla ju-

huslik, et teatud psühhoanalüüsi paradigmad loodi juudi kul-

tuurijuurtega psühhoanalüütikute poolt, kuid arendati erineva-

teks teooriateks teistes kultuuriruumides, näiteks objekt-seoste

teooriaks Inglismaal ja psühhoanalüütiliseks self -psühholoogiaks

Ameerika Ühendriikides?

Eelnevatest mõttekäikudest ja -kogemustest lähtudes leidsi-

me, et soome-ugri kultuuri, selle juurte, eesti keele ja psühhoana-

lüüsi suhteid saab kokkuvõtvalt väljendada järgmiste teesidega.

Võõrkeelne psühhoanalüüs erineb eestikeelsest psühhoana-

lüüsist.

Tõlkides võõrkeelse psühhoanalüüsi eesti keelde, saame

võõrkeelse psühhoanalüüsi eesti keeles.

Soome-ugri kultuurist lähtuv eestikeelne arusaam ja mõtle-

mine psühhoanalüüsis ja psühhoanalüüsist tõenäoliselt eri-

neb muukeelsetest nii sisuliselt kui ka olemuslikult.

Lähtudes oma senisest kogemusest psühhoanalüüsi eestis-

tamisel, võime öelda, et kui otsida eelkõige nähtumuslikke

ja olemuslikke vasteid ning tähendusi soome-ugri kultuuri-

juurtest (teisisõnu, teisendades võõrkeelset psühhoanalüüsi

eesti keelde ja Eesti kultuuripilti), avanevad psühhoanalüü-

si mõistmisel hoopis uued lõimed ning mõtlemine avardub

keeleliselt uute võimaluste ja sõnadega. Mõtlemine toimub

seetõttu loovalt, mitte jäljendavalt.

Psühhoanalüüsi mõistmiseks on vaja mõista psühhoanalüüsi

eesti keeles.

 

KUIDAS TÕLKIDA MÕISTET URSZENE?

Varasemad ja tänapäevased Urszene käsitused

Urszene5 on väljend, mida esimesena kasutas Sigmund Freud

1918. aastal tähistamaks lapsepõlve üldlevinud kujutlust vanema-

te seksuaalvahekorrast (Akhtar 2009: 219). Selline kujutlus sai

Freudi arvates tuleneda tegeliku sündmuse tunnistajaks olemisest

või põhineda ka üksnes fantaasial. Urszene väljendusrikkus ja ag-

ressiivsus võis tema meelest muutlik olla. Freudi üksikasjalikust

Urszene selgitusest kuulsas Huntmehe6 juhtumi kirjelduses (vt

Akhtar 2009: 219–220) ja tema teistest seisukohavõttudest sel

teemal saab järeldada, et Freud pidas Urszene puhul tähtsaks järg-

misi asjaolusid:

Nii oma vanemate kui ka loomade suguühte pealtnägemine

ergutab lapse Urszene fantaasiaid.

Urszene erutab lapsi, kuid tekitab ka hirme vanemate kätte-

maksu ees.

Laps peab sugulist vahekorda sageli vägivaldseks ja arvab,

et isa peksab ema.

Laps tõlgendab toimuvat vastavalt oma piiratud teadmiste

raamistule ja järeldab, et vahekord on anaalne.

Urszene olemust on võimalik taibata ainult nachträglich’i

ehk deferred action’i7 kaudu.

Urszene on üldlevinud mentaalne konstruktsioon ja võib-

olla isegi fülogeneetiline pärand, mis eelneb isikliku tähen-

duse loomisele.

Freud pidas Urszene kujutlusi vältimatult traumaatilisteks.

Tänapäevaste arusaamade kohaselt ei pruugi see nii olla, kuigi

neil kujutlusil võib olla tugev mitteteadlik mõju inimese meele

toimimisele (Akthtar 2009). Oluline on arvestada, et Freud ku-

jundas oma arusaamad teatud ajastu, kultuuri ja keele kontekstis.

Urszene on aja jooksul oma vaatenurgast tõlgendanud paljud

teisedki autorid. Danielle Knafo ja Kenneth Feiner (1996) käsi-

tavad Urszene kogemusi ja fantaasiaid internaliseeritud objekt-

suhete kujutluslike visanditena, mis avalduvad eredalt seksuaal-

setes kujutelmades. Knafo ja Feineri arvates on Urszene segu mi-

nevikust ja olevikust, fantaasiast ja tegelikkusest, sisaldades sel

viisil lapse tegelikke (psüühikavälisel reaalsusel põhinevaid) ja

tõelisi (psüühikasiseseid) objekt-suhteid vanematega ning lapse

kujutlusi vanemate omavahelistest suhetest. Urszene kogemuse

mõju võib olla nii kohanemisele kaasa aitav kui ka traumaatiline.

Nad leiavad, et Urszene ilmnemisviisid ja nende tagajärjed sõltu-

vad lapse vanusest ja vastavate psüühiliste struktuuride arengust

ning võivad endas sisaldada mitmesuguseid samastumisi. Ühe lõ-

busa näitena esitavad Knafo ja Feiner anekdoodi, kus kahe-, nelja-

ja seitsmeaastane prantsuse poiss vaatavad akna tagant pealt, kui-

das paarike on seksuaalvahekorras. Kaheaastane hädaldab nuttes:

“Vaadake, nad kaklevad!” Nelja-aastane põlastab: “Rumal, nad

ei kakle, vaid armatsevad!” Seitsmeaastane täiendab: “Just! Kuid

oskamatult.”

Huvitavaid, tunnetust süvendavaid ja pilku avardavaid Ursze-

ne / primal scene’i käsitusviise pakuvad ka Henry Edelheit (1974)

ja Ilsa J. Bick (1988).

Tungiteater, tungiloomus ja Bioni mõtteviisile tuginev Ursze-

ne käsitus

Eesti keeles on meid huvitavat terminit varem tõlgitud ürgfan-

taasiaks (Myllärniemi 2010: 71). Leiame, et see olekski kohane

väljend, kui mõiste sisu poleks Freudi algsest määratlusest edasi

arenenud ja avardunud. “Ürgfantaasia” sobiks eestikeelseks mõis-

teks, kui selle sisuks oleks ka tänapäevaste leidude ja arusaamis-

te valguses ürgajast pärinev, fülogeneesiga kaasas käiv üleüldine

inimesi ühendav kujutlus. Tõsi, sisu märgatavast mitmekesistu-

misest hoolimata kasutatakse näiteks ingliskeelses psühhoanalüü-

sis tänapäevalgi sama mõistet. Kuid et eestistamine toimub just

praegu, mitte möödunud sajandi alul, on meie eeliseks võima-

lus toetuda seda mõistet teisendades nüüdseks kujunenud psüh-

hoanalüütilistele arusaamadele ja soome-ugri kultuurist lähtuvale

äranägemisele. Pakume Urszene’le kaht eestikeelset vastet. Üks

oleks tungiteater ja teine tungiloomus. Selgitame üldjoontes, kui-

das nende vasteteni jõudsime.

Alustame tungiteatrist jaWilfred R. Bioni mõtetest. Miks just

temast? Sest Bion (vt nt 1989, 2007a) kirjeldab meie arusaa-

mist mööda seda, kuidas mõtlemine toimub, mitte millest mõel-

da. Kiikame mõne lehekülje võrra tagasi Kaplinski küsimuse,

vastuse, tunde ja mõtteniidistiku poole. Ka Masing väidab, et

sugrilane (soomeugrilane) küsib “kuidas?”. Indoeurooplane pärib

“miks?” (Masing 2004: 13-15/302).

Wilfried R. Bion kirjutab primal scene’ist:

Ruskini määratluses on mõiste “väärtuslik” tähenduseks “eluan-

dev”. See võib tähendada, et oidipaalne teooria ja primal scene

pakuvad lõime (nii nagu Pythagorase teoreem võimaldab Descar-

tes’i koordinaate kasutades teisendada geomeetrilise kujundi al-

gebravalemiks) elu- ja surmainstinkti ning selle vahel, mis on

väärtuslik ja eluandev ning ka vastupidi (Bion 2007b: 1497).

Mõistame Bioni mõtet nõnda, et nii oidipaalne teooria kui ka

tungiteater (primal scene) võivad olla lõimeks ehk teisendamist

võimaldavaks valemiks, mille abil elu- ja surmainstinkt muun-

duvad tänu alfa -funktsioonile elu andmiseks ja võtmiseks — kok-

kuvõttes abstraktsioonideks, mida saab kasutada mõtlemises tä-

henduste ja arusaamade leidmiseks ja koostamiseks. Juhul kui alfa -

funktsioon ei toimi, moodustavad “seedimata” beeta -elemendid beeta -

screen’i ehk traumaatilise, arenguta tungiteatri kujutelma. Võib

lisada, et kui laps tajub tõeluses või ka tegelikkuses, et vanemad ei

võta vastu ega mõista kasvõi vaistlikult tema tundeid, ja ta kogeb

nende hävitavat suhtumist oma tungiteatriga seotud kogemustes-

se, kujuneb lapsele sellest koondkogemusest nimetu õudus (na-

meless dread) ehk korduv traumaatiline meeleelamus. Säärase

“saaduse” üle pole võimalik mõelda. Seda saab vaid väljutada,

heal juhul projektiivse identifikatsiooni vahendusel, või mingil

viisil teostada. Selle kordumist oodatakse ja kardetakse.

Tungi mõiste laenasime tungiteatri väljendisse Bioni ülaltoo-

dud käsitlusest, mis lähtub Melanie Kleini ideedest (1990: 370–

419) ja Immanuel Kanti filosoofiast. Freudi tungiteoorial ja Klei-

ni tungikäsitusel on oma ajalugu, mille vaatlemine ei mahu selle

kirjutise raamidesse.

“Teatri” kasutamist on keerulisem selgitada. Otsest sisulist

seost sel soome-ugri kultuuri juurtega ei paista olevat. Kind-

lasti inspireeris algmõistes sisalduv sõna scene. Võib-olla tur-

gatas “teater” meelde Joyce McDougalli teoste kaudu (McDou-

gall 1989, 1991) või NO99 lavastuse “Lenni ja Kizoo” nägemise

ja kogemise ajel. Etenduses toimub peaaegu sõnatu askeldami-

ne, avastamine, kombineerimine, loomine, lõhkumine, pettumi-

ne, rõõmustamine ja ahastamine. Seda kõike intensiivsete tunnete

ajel ja saatel. “Teater” tundub ka sobiva tähistajana suupärasuse

tõttu. „Seksiteater“, „sugutamisteater“ ega „suguteater“ ei sobi,

sest Urszene sisaldab muudki peale seksuaalvahekorra. Tuletame

meelde Knafo ja Feineri ülaltoodud arusaamu primal scene’ist.

Tungiteatris astuvad osatäitjad üles teatud kujutluslike stse-

naariumide alusel, millest moodustuvad mitmesugused etendu-

sed. Osa neist on kordusetendused. Taustajõuna toimetab lavas-

taja — leidlik meel. Vaataja olemasolus pole võimalik kahelda.

Allpool kirjeldame tungiloomuse mõiste leidmise asjaolusid.

Selle vaste tuletasime selgemas seoses oma praeguste arusaama-

dega soome-ugri kultuurist. Olles asjatundjad psühhoanalüüsi

vallas, on meie teadmised soome-ugri kultuurist ja keeltest as-

jaarmastaja tasemel ning loodame keele- ja kultuuriteadlaste toe-

tusele ja panusele teema edasiarendamisel.

Tungiteater

Püüdes kirjeldada oma arusaama tungiteatri olemusest, esitame

hüpoteesi, milles tugineme Bioni mõtteviisile ja objekt-seoste

teooriale.

Tungi kehalised aistingud, emotsionaalsed kogemused (beeta -

elemendid) ja lisaks muud asjasse puutuvad elemendid8 töödel-

dakse alfa-funktsiooni abil alfa -elementideks, mis on nii-öelda mõt-

lemise tooraine — unenäolised kujutelmad. Siinsel juhul moo-

dustavad alfa -elemendid teatud dünaamilise9 meelemudeli — tun-

giteatri. Tungiteatri “lavastused” võivad algselt olla sooloeten-

dused või etüüdid, milles peaosas esineb näiteks vanemate voo-

di kohal rippuv ristilöödud Jeesuse kuju (Edelheit 1974), ki-

määr (Edelheit 1978) või mingisugused muud osaobjektidest

kokku pandud veidrad olendid. Oidipuse müüdist (vt nt Petiš-

ka 1983: 124–135) tuttavat Sfinksi (kimääri variatsioon) võib sa-

muti käsitada paranoid-skisoidsele positsioonile omase meelelaa-

di loominguna. Vaatleme Sfinksi mõistatust katkena protsessist,

kus paranoid-skisoidne positsioon läheb üle depressiivseks posit-

siooniks (nn conteined-container-protsess10). Oletame, et Sfinks

ise ongi mõistatus ja selle vastus. Nüüd näeme, et kimäärilaadne

olend on tegelikult inimene — inimene, kes igas vanuses pais-

tab isesugune ja erineb eelmisest ning järgmisest põlvkonnast.

Võib kujutleda, et ka Oidipus tegi oma meeles samasuguse tei-

senduse. Kui Oidipus mõistatuse lahendab, siis Sfinks-mõistatus

kaob, hukkub,11 ja tee edasiminekuks on vaba.12

Tungiteatris osalemise elamuse võib pakkuda elektrilöök,

mille tingib öölambisoklisse pistetud sõrm (Ogden 1989: 150).

Tungiteatris etenduvad etüüdid muutuvad arengu käigus lühi-

lavastusteks, nagu naisterahva võitlus robotliku tulnuk-emaga

(Bick 1988), röövlite ärahirmutamine Bremeni linna moosekan-

tide poolt (Edelheit 1978) või meremeeste hävinguoht ja vastu-

panu sireenide võrgutav-ahvatlevale kutsele Kreeka mütoloogias.

Alles meele ja selle struktuuride küpsedes on psüühika suuteli-

ne mehe-naise vahekorrast kujutlusi looma. Trauma korral taas-

sisestub (reinternaliseerub) endast lahutatud (väljaprojitseeritud)

tungiteater ilma eluandvate elementideta ja selle asemel moodus-

tavad bizzarre-objektid beeta -screen’i.13 Tungiteater on ühtlasi tege-

likkuse tajumise ja tõlgendamise aluseks.

Tungiteater võimaldab vaatajal midagi arusaamatut, kuid

aimatavat teisendada mõeldavaks (Ogden 1989: 149). Siit edasi

saab luua narratiive ehk sidusaid jutustusi endast, suhetest, maa-

ilmast ja ilmaruumist, kuid need ei võrdu mudeliga (mudelgi on

umbkaudne versioon aimelistest emotsionaalsetest aistingutest).

Mudel esindab tinglikult tõelisuse ja tegelikkuse tajumist ning

nende tajude vahelist suhet. Narratiiv täidab mudelites esinevad

talumatud lüngad, mis tekitavad kahtlusi ja ebakindlust. Narra-

tiiv on loogiline, suunatud põhjus-tagajärg-seose loomisele, kuid

sügavamas tähenduses pole narratiivi eesmärk leida tõelähedust,

vaid leevendada ärevust, täita tühimikud, mis esinevad mudelites

ja mida mudelid ka ilmutavad.

Ilmselt on narratiive mitmesuguseid ja nende eesmärkki eri-

nev. Kui meenutada näiteks eri rahvaste loomismüüte, annavad

need mudeli mõõdu välja küll.

Kultuuriomased tungiteatrid ehk loomismüüdid

Tungiteatri mitmekülgset olemust sõõlates (analüüsides) tek-

kis küsimus, kuivõrd võib loomismüüt “Loomine kolmest mu-

nast” (Tedre 1969: 13; Krull 2014: 12–20) esindada kultuurile

omast üldistatud arusaama ülalkirjeldatud tungiteatrist. Laul ise

on selline:

Üks on õunapuu mäella,

üks on oksa õunapuussa,

üks on õile oksa päälla,

üks on õuna õile päälla.

Sie õuna mõnesugune:

kuu puolt kumerikene,

päävä puolt on punasikene,

Riia puolt on ristiline,

Narva puolt on naastuline,

Harju puolt on aukuline.

Tuli üksi suuri tuuli,

sai üksi sadune ilma,

vieretas õuna vedeje,

ajas õuna allikaie.

Mis sest õunast sündinekse?

Sinikirja linnukene,

sinikirja, siibakirja.

Luogelekse linnukene,

luogelekse, lendelekse,

lendas meie lepikuie,

kukkus meie koppelie,

arvas meie haavikuie,

määras meie männikuie.

Meie koplis kolme põesast:

üks oli sinine põesas,

teine on punane põesas,

kolmas kullakarvaline.

Sinikirja linnukene,

ära puoe sinise põesa,

ära puoe punase põesa,

puoe kullakarvasesse!

Võttas kuldase omaksi,

hõbedaise arma’aksi.

Sinisiiba linnuke

hakkas siis pesa tegema.

Sai siis pesa valmi’eksi,

hakkas siis mune munema.

Sai siis munad munetud,

hakkas puoegi haudumaie.

Said pojad verisulije,

hakkas puoegi pillutama:

ühe pani kuuks Kuuramaale,

teised pani täheks taeva’aie,

kolmas päevaks pääle ilma.

Seda lugulaulu me siinses tekstis põhjalikumalt lahti mõtesta-

da ei ürita. Puudutame vaid mõnda kohta.

Adusime, et uue, järgneva tekkimine, küpsemine ja koorumi-

ne ehk viljastumine ja sünd tähistavad kokkuvõtlikult looduslik-

ku loomisakti ja elukaart. Loomine ja taasloomine, mille osaks

on eraldumine, teisenemine, valikud, loobumine ja lahkumine, on

looduse ja kogu maailma toimimisviis.14 Samas tekib ka sisuline

ja pragmaatiline küsimus: kui lind otsib pesa ja hakkab mune hau-

duma, siis kes ja kus on loomise teine pool? Kas on tegemist lap-

selikult vähearenenud (infantiilse) või osaliselt väljatõrjutud pil-

diga või bizzare-objektiga seoses –K-lõimega?15 Teame, et väga

varases eas ei taju laps veel loojapaari (ema-isa) päris teadlikult.

Esiplaanil on ema ja sedagi mitte kohe algusest eraldioleva ja ter-

vikliku isikuna. Loomismüüdi esimene salm meenutab lapseoo-

tel naist, kel üks käsi vaba, teine toetamas juba “õunaks” paisu-

nud kõhtu. Sama mõtet kordab ka rida “üks on õuna õile päälla”.

Viljastajat pole. Kuid sama hästi võib kogu esimene salm sümbo-

liseerida mehe ja naise viljakaid suguelundeid tervikuna koos ja

läbisegi. Psühhoanalüütilises mõttes kohtume biseksuaalse moo-

dustisega, mida järgnevas salmis “mitmekülgselt” vaadeldakse ja

kirjeldatakse.

André Greeni (1975) ja Thomas H. Ogdeni (1989) arvates on

isa juba enne lapse sündi ema silmades (psüühikas) mingil viisil

kohal. Laps, kes küll märkab isa kohalolu, pole ise veel mõnda

aega võimeline tõstma teda oma silmis loojapaari ühe poole sei-

susse. Looja on olemas, aga teda ei saa sellena (tegelikuna) näha.

Hasso Krull (2014: 16) väidab, et laulu laulja (loomismüüdi esi-

taja) toob kuulaja oma lauluga maailma keskpunkti ehk kohta,

kus ta ise asub — meie koplisse. Ta näitab kätte koha, olles ise

taasesitajana ka laulu (taas)looja. Sümboolselt on seega loomise

ehk loojapaari “teine pool” leitud. Siit tuleneb meie teine vaste

Urszene’le: “tungiloomus”. Tungiloomuses sisalduvad sümbool-

selt kõik eesti keele seletavas sõnaraamatus leitavad tähendused:

iseloom a. inimese v. looma iseloom, loomulaad Tal on hea, halb,

vaikne, pehme, rahutu, äge loomus. Hea, halva, vaikse, pehme, rahutu,

ägeda loomusega inimene. Eestlase kinnine loomus. Põikpäisus on tal

loomuses. Mu loomus tõrgub totrusi kaasa tegemast. Öeldakse, et harju-

mus on teine loomus. Ta on kummaline, vastuoluline loomus. *Selle ju-

tuka ja sõbraliku tütarlapse eksalteeritus ja impulsiivsus justkui ei sobi-

nud minu maavillase loomusega. L. Hainsalu. b. millegi iseloom, laad,

eripära. Skulptor peab arvestama materjali loomust. Liigutuste reflek-

toorne loomus. Liitsõnad: inimloomus.

silmuskudumi, näit. kinda alustus

noodatäis kalu; üks noodaveo kord; ka kalasaak üldse. Saime mõne

loomuse tõmmata, juba koorem kalu käes. Tuli nii rikkalik loomus, et

võrgud katkesid. Püügilaevad annavad oma loomused baaslaevale üle.

Paadid tulid rikkaliku loomusega randa. j PILTL. *. . . pähklid on viima-

ne loomus sügise saakidest, mida mets annab. K. Põldmaa.

Tungiloomuses ilmneb tungi loomus ehk iseloom (teatud het-

kel või arenguastmel). Loomus on millegi tulem ja ka alus mille-

legi järgmisele. Ühtlasi saab väita, et tungiloomus on mingite ele-

mentide koondamise viis ja vahend.

Tungiloomus pole mõiste sisu poolest sama vaatemänguline

kui tungiteater, seostudes pigem rituaalide, pärimuste ja usku-

mustega. Kultuurinähtusena viitab see mingile meie rahva ühis-

osale, mis on kandunud põlvest põlve edasi vaatamata sihipäras-

tele ja traumeerivatele meele murdmise püüetele sajandite jook-

sul. Pole ju kuigi raske seostada seksuaalvahekorda lisaks tungi-

energia ja pingete mahalaadimisele ning naudingu saavutamisele

ka loomisega — looja olemisega ja peremeheliku-perenaiseliku

vastutusega oma keha ja selle arenguvaru (potentsiaali) üle. Vä-

hemalt meele teadlikus osas.

Oidipuse müüt vs. Eesti loomismüüt

Antropoloog Claude Levi-Strauss (1963: 202–212) väidab, et

Oidipuse müüt on vaid osa pikemast müüdist, mis pole tervi-

kuna säilinud. Ta oletab, et Oidipuse müüt on jõudnud meieni

oma hilistes vormides ja kirjanduslike moonutustega ning käsit-

leb eelkõige esteetilisi ja moraalseid dilemmasid. Märksa vähem

tegeleb müüt religioossete ja rituaalsete teemadega. Arvestades

võimalikku kadu, mida Levi-Strauss oma skeemis siiski üritab

korvata, võib näha, et seda lugu saab käsitada loomismüüdina.

Müüt algab sellest, et Kadmos otsib oma õde Europet, kelle Zeus

on röövinud, ja jätkub Euroopa rajamisega. Müüdi alul “kasvata-

takse” inimesi tapetud lohe hammaste külvamise abil. Alles loo ja

aja edenedes lisandub arusaamine, et inimest saab teha seksuaal-

vahekorras mehe ja naise poolt. Sugenevad põlvkondadevaheli-

sed hirmud, agressiivsed tunded ja agressiivne käitumine. Müüt

tervikuna, koos kõigi teadaolevate teisenditega, vääriks psühho-

analüütilises plaanis väga üksikasjalikku sõõlamist. Eriti ootaks,

et selle võtaksid käsile psühhoanalüütilise ettevalmistusega Kree-

ka antropoloogid. Praeguste andmete põhjal on oluline märgata,

et Eesti loomismüüdis puudub Kreeka müütides korduv ja neid

läbiv agressiivsus.

 

JÄTKUKS JA KOKKUVÕTTEKS

Võõrkeelse psühhoanalüüsi teisendamist eesti keelde ja kultuu-

ri võib võrrelda psühhoanalüütilise protsessiga, mille käigus ana-

lüütik püüab patsiendis toimuvast aru saada iseenda reaktsioonide

kaudu patsiendi materjalile. Ta loob ühiste kogemuste ja leidude

põhjal erialaseid hüpoteese. Mõnest kujunevad võib-olla üldka-

sutatavad teooriad või võtted. Analüütik lähtub oma erialase kul-

tuuri taustast (teooriad, praktika, koolitusanalüüs, koolitusteraa-

pia), vastuülekande tunnetest ning projektiivses identifikatsioonis

osalemise isiklikest kogemustest. Rohkem või vähem teadvustab

ta oma päritolu- ja elukeskkonna kultuuritausta ja kultuuride või

subkultuuride ilminguid selles (keel, tähendused, tavad; traumad)

ning nende võimalikku mõju enda ja patsiendi meelele.

Pakkusime artiklis Urszene / primal scene’i eestikeelseks vas-

teks kahte mõistet: tungiteater ja tungiloomus. Selgitasime nende

mõistete leidmise ja eelistamise asjaolusid. Põhimõtteliselt arva-

me, et kuigi neil mõistetel on sisuliselt erinev vaatenurk ja rõ-

huasetus, ei pruugi nad teineteist välistada. Ühisosa on piisavalt

suur, et neid kasutada samatähenduslike võimalustena vastavalt

kasutuse eesmärgile, rõhuasutusele ja mõtteseoste taustale (kon-

tekstile). Igapäevases psühhoanalüütilises tegevuses on ju oluline

mõista patsiendis toimuvat ja seega on otstarbekas kasutada sel-

leks kõige sobivamaid vahendeid. Samuti võib kasutamise otsuse

langetada emma-kumma kasuks vastavalt maitsele või maakonna

eripärale. Näis, kas mõlemad mõisted on elujõulised või mitte.

 

1 Mõiste kuulub Romain Rolland’ile, kes tähistas sellega religioos-

se elamuse lätet. Sigmund Freud (2010) leidis, et kui selline tunne

peaks eksisteerima, siis mitte täiskasvanutel ja mitte seoses religioosse-

te emotsioonidega. Ta arvas, et “okeaaniline tunne” võib tekkida frag-

mendina lapse infantiilses teadvuses, mil ta hakkab eristama end oma

keskkonnast, kuhu kuuluvad nii inimesed kui ka elutud objektid.

2 Jos Heidegger olisi ollut mordvalainen, http://jaan.kaplinski.com/

philosophy/ugrimugri.html.

3. Siinkohal sobib viidata Bioni (1989) arusaamale mõtlemisest, sest

see on sarnane Kaplinski omaga. Lihtsustatult öeldes tähendab mõt-

lemine Bioni arvates unelemist (ingl reverie) nõnda, et ametis on nii

teadvus kui ka mitteteadvus. Unelemine on vajalik, et teha teadlikud

mõtted kättesaadavaks mitteteadlikule mõtlemisele. Teisisõnu, et a -

funktsioon (mõtlemise üks funktsioone) saaks tegevusse asuda. Emot-

sionaalsetest aistingutest (b -elemendid — Kanti filosoofia järgi näh-

tus, mille olemus pole kunagi lõpuni aimatav) luuakse a -funktsiooni

abil abstraktsioonid (a -elemendid), millest omakorda koostatakse ta-

jutervikud, mida omavahel kombineerides saadakse funktsionaalsed

mudelid ehk oletused, arvamused (hüpoteesid) ja sealt edasi aru-

saamad (teooriad).

4 Vt http://etv.err.ee/v/kultuurisaated/muusikaarhiiv/fa8fe2c4-2ccd-

42e2-b6be-9e4d8790a2b4.

5 Lapsepõlve universaalne mälestus või fantaasia paarist, tavaliselt

emast ja isast, kes on ametis seksuaalvahekorraga (Moore, Fine 1990:

148). Inglise keeles on selle vasteks primal scene.

6 Sks Wolfsmann, ingl Wolf Man — Freudi antud varjunimi ühele

oma patsiendile. Toim.

7 Sigmund Freudi seni eesti keelde tõlkimata-teisendamata käsitlus,

mis viitab asjaolule, et arusaamatuna tunduv vahetu kogemus võib mõ-

ni aeg hiljem köita inimese tähelepanu jõuliselt ja isegi traumaatiliselt

(Akhtar 2009)

8 Mis võivad inimeseti varieeruda.

9 Alfa - elemendid on dünaamilised, sest võivad arengu käigus muutuda.

10 Nn. tunnete mahutamise protsess on Bioni mõtteviisi järgi alfa -funktsiooni faktor. Selle

mõistestiku teisendamist käsitlev artikkel on meil ettevalmistamisel.

11 Robert Graves (2014: 16), kes käsitleb Kreeka müüte antropoloo-

gia, arheoloogia ja ajaloo vaatenurgast, oletab, et Sfinks võib olla ani-

mistlik ajaarvamise sümbol ja tema hukk võib sümboliseerida vana aja-

arvamissüsteemi asendamist uuega.

12 Bion (2007b: loc. 740) pakub Oidipuse müüdile omapärase tõl-

gitsuse. Ta väidab, et Oidipuse müüdis tuleks otsida struktuuri, mitte

niivõrd sisu. Bion kirjutab, et tema arvates ei toimu konflikt mitte Oidi-

puse ja Laiose ehk isa ja poja vahel, vaid hoopis Teiresiase (K) ja Oi-

dipuse (–K) vahel. Valemi kujul väljendades: pinge/kahtlus = (teadmi-

ne/Teiresias) vs (teadmine, millest oluline osa on eemaldatud ja seetõttu

tekib uus kvaliteet/Oidipus). Sophoklese näidendis on see emotsionaal-

selt pingeline konflikt Teiresiase ja Oidipuse vahel värvikalt lahti kirju-

tatud.

13 Nagu näha, vajavad veel paljud ingliskeelse psühhoanalüüsi ter-

minid teisendamist, nii ka need Bioni mõistes psühhoanalüütilised ele-

mendid (Bion 1989, 2007).

14 Kas pole mitte sarnane, kuidas imik loob või koostab pulkhaaval

maailma endas, püüdes aimata selle rütme ja tundetoone (Stern 2010)?

15 Bion (1989: 95–98) kirjeldab –K-lõime (teatud seost objektide va-

hel) järgmise näite varal. Imik, tundes surmahirmu, lõhestab need tun-

ded (ja algelise ego) ning suunab koos kadeduse ja vihaga heasse rinda.

K-lõime korral suudaks “hea rind” lapse ähvardavad ja hirmutavad tun-

ded vastu võtta ning “ära seedida” viisil, mis võimaldaks imikul oma

tunded jälle teatud mõttes endasse tagasi võtta. Sel viisil toimuks lap-

se tundeelu ja mõttemaailma areng (tänu nn containing’ule, mis on a -

funktsiooni osa, mis omakorda on osa keha tunnetust ja tundeelu hõl-

mavast mõtlemisvõimest). –K-lõime korral tunneb imik, et kade rind

eemaldab väärtusliku elemendi surmahirmust ja surub väärtusetu tunde-

jäägi tagasi temasse, imikusse. Algselt tajutud surmahirm on taassises-

tatud nimetu õudusena. Kadedus-, kaotus- ja õudustunnet on võimalik

mõista, kui näeme, et surmahirm ei võrsu tühjalt kohalt. Surmahirmule

eelneb elutahe, mis on osa headusest, mille kade rind eemaldab (Bion

1989: 96).

Kirjandus

A k h t a r, S. 2009. Comprehensive Dictionary of Psychoanalysis. Kin-

dle version. London: Karnac Books Ltd.

B i c k, I. J. 1988. Alien within, Aliens without: The Primal Scene and

 
     
    Web disain