EST ENG RUS
 
 
 
Esileht Mis on psühhoanalüüs Kontakt Otsing Uudiskiri Psühhoanalüüs eesti keeles
 
   
  Lugemist psühhoanalüüsi vallas
Prindi
 
Soovitatav psühhoanalüütiline kirjandus
Artiklid, loengud
 
 
 

Psühhoanalüüsi loeng, I osa

22.07.2017

Psühhoanalüüsi loeng, I osa
 

Psühhoanalüüsi kui meele sõõlamise[1] lähtealused, põhilised käsitlusviisid ja tuntumad teooriad.

„Sõeludes saab vili selgeks.“

A.   Saareste, 4:321

Loengu konspekt

I osa

1. Sissejuhatus.

Meele (psüühika) sõõlamine[2] (psühhoanalüüs) on piisavalt teaduslik (scientific enough) lähenemisviis meelehäirete mõistmiseks ja raviks, sisaldades mitmeid erinevaid teooriad meele olemusest, meelehäirete põhjustest (etioloogiast) ja ravimisest. Meele sõõlamise kui ravi eesmärk (psühhoanalüüsi) on taastada patsiendi[3] tõepärane arusaamine iseendast (eelkõige iseenda tundeelust) omas meeles ja  eneseregulatsioonivõime kui rahuldavaks eluks piisav tasakaal (homöostaas)[4] keha ja meele (psüühika)[5] vahel.

Meele sõõlamine (psühhoanalüüs) lähtub arusaamisest, et inimese käitumine tuleneb peamiselt teadvusetu[6] meele (alateadvuse)  toimimisest ning ka peegeldab meeles toimuvaid liikumisi. Meel on kujunenud erinevate mõjude (bioloogilised, geneetilised ja keskkonna mõju) tagajärjel.

Inimese toimetulemine ümbritsevas keskkonnas sõltub taju[7], tunnete ja mõtlemise vahel kujunevate seoste kujunemisest ja tekkinud seoste kättesaadavusest teadvusel olevale meelele (meelemärkusele/meelemõistusele[8]). Teadvusetud seosed, meeles olevad soovid, unelmad ja mõtted häirivad ja moonutavad tegelikkuse (välise reaalsuse) tajumist, takistavad kohanemist ümbritsevas keskkonnas ning kahjustavad inimese seksuaalelu ja inimsuhteid. Meelehäiret põhjustanud teadvusetute seoste tuvastamine ja teadvustamine  on meele sõõlamise viis, meelehäirest vabanemiseks. Teadvusetus meeles toimuva teadvustamine loob võimaluse tunnete tõepäraseks (meel mõistab tunnete sisu ja tähendust) ning tegelikuks (mil, meele poolt mõistetud sisu vastab välisele reaalsusele ehk tegelikkusele) mõistmiseks.

Meele sõõlamise aluste ja olemuse tutvustamist alustan küsimustest: kuidas inimene tajub ümbritsevat maailma ja kuidas inimene mõistab iseennast ja  mina ümbritsevat maailma.

 

2. Meele sõõlamise teoreetilised lähteprintsiibid.

2.A. Kuidas inimene tajub[9] iseennast ja tema mina ümbritsevat maailma?

 

Filosoofia pakub meile mitmeid erinevaid vastuseid eelpool toodud küsimusele. Meele sõõlamise rajaja Sigmund Freud lähtus  Immanuel Kant’i tunnetusteooriast. Kant’i arvates  EI TAJU INIMENE VÄLIST MAAILMA VAID VÄLISE MAAILMA MÕJU MEELEORGANITELE[10]. Vastavalt Kanti metafüüsika[11] seisukohtadele tegelikkuse kohta võime väita, et kuna inimene kogeb välise maailma mõju oma meeleelunditele, pole võimalik teada, kas väline maailm ehk tegelikkus on olemas või mitte.

Ümbritseva maailma tajumine algab kehast.

Kuigi filosoofia otsid tõde meelest ja käsitleb keha kui tõe eksitajat ja hägustajat, näeb meele sõõlamine teed tõe juurde eelkõige keha kaudu, kehas tekkinud tunnete märkamise, mõistmise ja tunnete üle mõtlemise kaudu. Võib ju arvata, et teadmisi maailma kohta „…võib saada läbi otseste vaatluste, et asjad on need, millised need näivad ja on tunnetatavad meie meelte[12] kaudu.“  Teoreetilise füüsiku Stephen Hawkinsi (2013, lk.13) arvates ei ühildu lähenemisviis, „..et aju moodustab meeleorganitest tulevaid lähteandmeid tõlgendades maailma mudeli.“ tänapäevase füüsika saavutustega. „Kui mudel osutub sündmusi seletades tõeseks, siis me kaldume mudelit ja selle elemente ja mõisteid käsitlema kui tegelikkust või absoluutset tõde.“ Maailm ei ole selline kui ta näib, ehk maailma kogemine ei rikasta inimest arusaamisega tegelikkusest kui absoluutsest tõest. Elu esimestest päevades peale kohtub inimene tegelikkuse paljude erinevate tõlgendustega, mida vahendavad lähedased. Inimene alustab tegelikkuse tajumist ürgpärivuse ehk evolutsiooni[13] käigus väljakujunenud ja kaasasündinud teadmistest ja võimetest tõlgendada maailma. Kasvades ja arenedes ning tegelikkust tajudes isikliku, kujundab inimene iselaadse arusaamise – tõelisuse kui meelesisese reaalsuse tegelikkusest kui välisest reaalsusest.

Tõelisus kui meeleilma ja tegelikkus kui maailm.

Inimene tajub välise keskkonna mõju üpris vara, loode väidetavalt juba ema raseduse ajal olles veel osa ema kehast kui üks ema keha organ. Välise maailma ärritajate mõju, mida meelevõimed[14] (puudutus, nägemine, kuulmine, maitsmine ja haistmine)[15] tajuvad, kutsub esile meeleelundites kas mehaaniliste või neurokeemiliste sündmuste ahelad ehk afektid[16] kui tundeelamused, mis omakorda tekitavad või elustavad osalised laialipillutud mälujäljed[17] ehk aistingud[18], millest kujustatakse nn. esindused meeles koos vastavate tunnetega[19]. Sensoorsete andmete vastuvõtmine ja organiseerimine toimub alul ürgpärivuslikult (fülogeneetiliselt), olemasolevatele ehk enne sündi meeles olevatele bioloogilistele skeemidele[20] toetudes (oodatule)[21]. Oodatule rajatakse korduvate kogemiste käigus tekkinud kogemuse poolt kujundaud mustrid meeles (oodatav), mille alusel sensoorsed andmed omandavad lingvistilise tähenduse[22]. Teadmatu ja seni tundmatu oodatav arusaamine muutub üha enam ja enam teatud ning tuntud oodatavaks arusaamiseks ümbritsevast maailmast.

Aistingute kui sensoorsete tajude teisenemine.

Kuidas inimene näeb näiteks värve? Seletuse leiame Isaac Newtoni abil, kes valguse mõju kirjeldas järgmiselt. Valgus[23] on värvitu, värvid on meie aju poolt loodud ülesehitused. Erineva võnkesagedusega valguselained kutsuvad vaatleja silma võrkkestal esile, erinevaid neurokeemiliste sündmuste ahelaid, milledest omakorda meel ehitab üles kujundi (või kujundid), mida kutsume värviks. Kuigi näeme õuna punasena, ei ole õuna aatomid punased. Köögi seinad ei jää valgeks kui  inimene lahkub köögist, köögi sein jääb endiselt värvituks (eestikeelne sõna värvitu kirjeldab taju olemust täpselt). Värv kui selline, tekib vaid siis kui seina katva aine ja inimese silma vahel tekib suhe, mille alusel inimene kujustab teadmise seina väljanägemisest[24].

Kuulamisel[25] jõuavad helilained inimese väliskõrva ja kõrvatrumlitesse kutsudes esile mehhaaniliste ja neurokeemiliste sündmuste ahelad, mis kujustavad heli esindusi meeles.

Iiri filosoof George Berkeley küsis kord; kui puu kukub metsas ja ei ole kedagi, kes seda kukkumist kuuleks, kas puu kukkumine tekitab heli? Ei tekita, sest heli on inimese meeles kujustatud esindus, mis tekib vastusena õhus vibreerivatele molekulidele. Heli eksisteerib vaid inimeste või muude elusolendite juuresolekul[26].

Nii on ka maitsmisega - pudingi maitse sünnib inimese keelel, külmkapis oleval pudingil maitse puudub.

Kuna tajutud objektid[27] tekitavad inimestes tundeid, võib tajutu võrdkujustamine/võrdkujutamine[28] (sümboliseerimine) ja tähenduste loomine olla tunnetest varjutatud. Just teadvustamata tunded võivad moonutada sõnade tähendusi.

Tajumise puhul on oluline ka, kas tajutu on inimesele tuttav või võõras ja tundmatu. Erinevused toovad meelde valu, samasused mõnu. Kohtumine võõra ja tundmatuga tekitab valu ning ka hirmu, kuna nõuab inimeselt pingutust uue teadmise vastuvõtmisega. Uue teadmise ühendamine meelde nii, et meel säiliks terviklikuna ohustab enesehinnangut (olen ju piisavalt tark ja tean kõike) ja toob kaasa vajaduse leinata nii kaotatud teadmisi ja arusaamist iseendast, kes teab juba kõike.

Inimese loomulik soov eelistada mõnu valule loob võimaluse uskumuste[29] kujunemiseks ning soodsa kasvulava müstikale ja ebausule, mis kõik aitavad inimesel taluda uue ja tundmatu teadmisega tekkinud ajutist ebamäärasust. Talumatu ja püsiva  ebamäärasuse korral, täidetakse tekkinud ärevuse vähendamiseks teadmatus ebateaduse ning väljamõeldistega (astroloogia, tulnukad, ufod, erinevad konspiratsiooniteooriad).

Aistingutest ja tajudest sünnivad tunded.

Ümbritsevat maailma tajub inimene ajaintervallide kaudu. Tajumise käigus võrreldakse tajutud esemeid või nähtusi omavahel teatud ajavahemike järel. Objekti nägemine tekitab inimeses esmalt tunde, millele teatud aja jooksul järgneb tajutu mõistmine ehk arusaaminetajutud tundest. Uus taju tekitab uue tunde ja uue arusaamise kus hilisem taju on juba omakorda mõjutatud eelnevast/eelnevatest tajudest. Inimene tajub küll ümbritsevat maailma antud ajahetkel, kuid tunded ja arusaamised kirjeldavad juba juhtunud, ajas möödunud sündmusi[30]. Itaalia neuroteadlane Cozolino kirjeldab ümbritsevat maailma tajuvat inimest kui autojuhti, kelle auto esiklaas on kinni kaetud ja kes juhib autot kasutades tagavaatepeegleid.

Aja pidevuse ja jätkuvuse tunded, mis koos loovad elus olemise tunde, tekivad ja arenevad alul lapse ja ema kehade vastastikuses kehalises suhtes, millele ema lisab oma meele  nn. hoidva keskkonna[31]. Ema ja  lapse isiklik sisemine aeg (mis väljendub keha toimimise rütmide kaudu: hingamine, südame löögid jne)  kohtuvad ja ühtlustuvad kehade kokkupuutes luues lapsele kindluse ja turvatunde. Ema poolt loodud kindluse- ja turvalisusetunne aitab lapsel kohaneda välise maailma, inimese poolt loodud aja (tund, päev, nädal, jne.) kulgemisega ning leppida paratamatult kaasneva pettumuse ja kaotustundega.

Ema võimetus (näiteks sünnitusjärgne depressioon või  raske haigus) luua hoidvat keskkonda (või ka lapse jaoks talumatul pikk lahusolek emast), tekitab lapses frustratsiooni[32], ärevust ja hirmu ning võib takistada aja jätkuvustunde tekkimist või kaasa tuua aja jätkuvuse kadumise[33] juhul kui selline võime tekkinud on. Kui aja kulg on väljaspool lapse kontrolli, siis on ka ema väljapool lapse kontrolli, mis on lapsele tema varases eas õudust tekitav olukord. Kui kaob ema kaob ka habras võime luua ja avastada objekte (inimesi) last ümbritsevas maailmas ning kaotusest tekkivat abitust jääb paikama nn. kõikvõimsustunne. Häiritud tegelikkusetaju koos võimetusega kujustada välise tegelikkusega kooskõlalist pilti omas meeles, muudab lapse suhted ümbritsevate inimestega keerulisteks. Juhul kui välise aja kulgu asendab sisemise aja kulg on ka inimese elusolemise tunne kahjustatud, kuna ühendus teiste inimestega, kas puudub või on äärmiselt napp, toimudes peamiselt kehaliste sensoorsete läbielamuste kaudu. Sõõlamises võib niisugust olukorda paarisuhtes kirjeldada järgmiselt. Kaks täiskasvanud inimest, kes ei ole võimelised küpseks seksuaalsuhteks, vajavad lähedaseks suhteks peamiselt intiimset kehalist sidet, füüsilist kehalist koosolemist, mis loob vastastikuste sisemiste aegade ühtlustumise, kus samas erinevus on välistatud. Erinevuse välistamine kehade vahel jätab paari ilma rahuldavast seksuaalvahekorrast.

Tunded ilmuvad meelde sõnadena.

Inimene tajub ümbritsevat keskkonda ja iseennast, mitte ainult hetkel kogetud tunnete kaudu, vaid ka tunnetele lisatud isikupärase emotsionaalse värvingu kaudu. Üldisema tundevärvingu kujunemine algab varajases suhtes esimese hooldajaga (sagedamini ema) ning jätkub läbi kogu elu. Tajutud aistingutele, tunnetele ja meeltes kujustatud esindustele annavad tähendusi nii ema kui ka isa ja teised ümbritsevad inimesed.[34] Esimese tundetähenduse ja sobiva sõna teatud värvile või helile annab lapsele ema. Isa õpetab sõna erinevate tähenduste võrdkuju (sümboolse sisu) ja sobiva kasutuse[35]. Hilisemas arengus liituvad algsetele tähendustele läbi kogemuste üha uued ja uued osised ja sugemed (elemendid). Näiteks kui inimene on armunud[36], siis kogu ümbritsev maailm muutub armunu jaoks tavaliselt on värvilisemaks ja rõõmsamaks.

Ümbritsevas maailmas toime tulemiseks kujustab inimene  oma meeles määratul hulgal, ajas erinevaid sisemisi objekte, suhteid, maailmu luues oma isikupärase kujutluse välisest maailmast, mis haarab endasse iseenda ja teiste inimeste esindused kui objektid, nende objektidega seotud tunded, inimeste vaheliste suhete esindused ning nende suhetega seotud tunded.

Freudi arusaamise järgi armudes teise inimesse, ei armu me mitte sellesse inimesesse, nii kui see meile endale tundub, vaid kujutlusesse temast, mille oleme ise temast loonud ning mis vähemal või suuremal määral sarnaneb sellele inimesele. Teisisõnu oleme armunud iseenda poolt loodud kujutlusse.

Tõelisuse ehk meele sisemise reaalsuse kujustamine (mapping the physical world onto the mental world) algab varajases suhtes emaga ja jätkub suhetes teiste inimestega läbi kogu inimese elu.  Postmoderne mõtlemine[37] väidab, et „…kogu teadmine (knowledge), kaasaarvatud teaduslik teadmine, on arvatud olema perspektiivne, mitte juurdekasvav (lisanduv), konstrueeritud mitte avastatud, paratamatult tulenev (rooted) konkreetsest ajaloo ja kultuuri keskkonnast, mitte ainulaadne (eriline) ja lisatav (lisanduv) (additive), täielikult kontekstist tulenev, mitte universaalne ja absoluutne.“ (S.Mitchell, „Hope and Dread“, 1993). Mitchell’i mõte aitab mõista kujustatud teadmiste suhtelisust, eriti seoses teadmistega inimestest ja inimsuhtest.

Võib mõista, et kujustatud teadmised meeles arenevad ja muutuvad pidevalt vastavalt inimese enda või ümbriseva keskkonna muutustele, mistõttu on inimesel võimalik kaasa minna ja kohaneda toimuvate muudatustega. Vahel juhtub aga ka vastupidi. Inimese kujustatud meele areng võib teatud valdkondades takerduda. Inimene jääbki siis  väljakujunenud uskumuste juurde, milliseid võib nimetada patoloogilisteks, ning käitub vastavalt oma väljakujunenud uskumustele. Patoloogilised uskumused ei pruugi aga vastata tegelikkusele. Näiteks inimene, kes usub, et maailma loodusressursid on lõputud, ei näe mingit väärtust rohelises mõtteviisis. Uskumustele rajatud suhtlemist on täheldatud kuuendast eluaastast alates, kus välimus otsustab, kes lastest on külgetõmbav (atraktiivne) ja kes mitte. Vahel võib välimus olla ainsaks põhjuseks, miks mõnda last kiusama hakatakse.

Uskumusi võib olla erinevaid, mõned elujäämist tagavad, mõned surma toovad. Vaatleme järgmiselt kaht erinevat uskumust evolutsiooni algaegadest, animistliku mõtlemise vallast – oletusi kahina põhjustest savanni rohus. Inimese väär positiivne oletus, et rohus sahistab kiskja ei leidnud kinnitust, kuna rohtu sahistas tol korral tuul. Inimene uskus kahina taga olevat reaalset kiskjat, kuid ta eksis. Inimene uskus midagi, mis oli väär. Inimese väär negatiivne oletus, et rohtu sahistab tuul võib küll olla vastavuses reaalsusele ja õige, kuid sel juhul kui rohus oleks kiskja kahistanud, oleks inimene elu kaotanud. Võime saada aru, et vahel võib uskumus püsiva ohu olemasolust, mis võib kuid ei pruugi olla, säästa inimese elu. Näeme, kuidas mõtlemine arenes läbi loodusliku valiku, kinnitades tõsiasja, et väär uskumus ohu olemasolust on enam ellujäämist tagav kui väär uskumus ohu puudumisest[38].

Liikumine tõelisusest tegelikkuse suunas.

Uskumuste muutumine saab tekkida olukorras, kus ebakõla tegelikkuse ja uskumuste vahel tekitab sellise kriisi, kus enam ei ole võimalik vältida tegeliku olukorra teadvustamist. Alles siis kui inimene saab teadlikuks tegelikkusest on ta võimeline vastu võtma radikaalselt erinevaid ideid ja tajusid. Inimene korrigeerib aeg-ajalt oma arusaamisi, kuid ei tee seda meelsasti. Arusaamade muutumine muudab ka inimese seesmist maailma, viies teda üha kaugemale lapsepõlvest ja lähemale nii küpsusele kui ka surmale[39], mis vanemaks saades paljudele inimestele üha tõenäosemana tundub[40].

Vastavalt psühhoanalüütilisele topograafilisele teooriale[41] (kaardistatud meele teooriale) inimese meelest, toimib teadvusetu osa[42] meelest pidevuses ja jätkuvuses[43]. Nii eelteadvusel kui ka teadvusel olevatele meeleosadele on aga omane katkendlikkus. Katkendlikkus eelteadvusel ja teadvusel olevates meele osades on põhjustatud, tegelikkusega kokku sobimatute seksuaalsete ja agressiivsete ihade, soovide, tahtmisete ja vajadusete väljatõrjumisest meele teadvusetusse osasse. Väljatõrjutud ainesest jäävad järele meelde tühjad augud, mis vajavad täitmist, et illusioon jätkuvusest säiliks. Võime aru saada, et eelteadvusel ja teadvusel olevate meele osade katkendlikkus on kahepalgeline nähtus: nähtav teistele kuid eitatud inimese enda poolt. Lapseeast pärit ihad, mis ei sobi nii täiskasvanute tõelisse ja tegelikku maailma kui ka eelteadvusesse ja teadvusesse nn. keelatud mõtted, jätkavad aga teadvusetus meeles endiselt survet soovide rahuldamiseks ning täidavad teadvusest väljatõrjutud soovidest allesjäänud tühjad kohad (absence) erinevate väljamõeldiste, kujutluste ja unistustega. Tühjuse täitmine tegelikkusega mitte seotud mõtete, tunnete ja fantaasiatega on vajalik puudusest tuleneva pingega toimetulemiseks.

Inimese enda arvates toimib kulgemine teadvusel olevas meeles pidevuse ja jätkuvusega, kuid kõrvaltvaataja võib märgata puudusest tulenevaid katkestusi näilisust. Näiline pidevus ja meelepete (illusioon) meele (psüühika) terviklikkusest, tagatakse uskumuste, mälestuste ja fantaasiatega (väljamõeldised, kujutlused, unelmad, unistused). Näiteks inimene, kes on unustanud oma vihavaenlasele adresseeritud kirja posti panna ning ei tunnista mingeid pahu tundeid kirja saajaga seoses, seletab oma eksimust unustamisega. Teadvusetusse meelde peidetud tunded annavad endast märku  käitumises (kiri jäi posti panemata), kuid kuna inimene, kes ei saa endale tunnistada oma käitumise tegelikke ajendeid ja meele katkendlikkust, täidab puuduva väljamõeldisega (lihtsalt unustasin), luues näilise jätkuvuse. Teadvuses toimuvate meeleliigutuste  näilisus on samas loomulik ning mõistlikes piirides vajalik eneseregulatsioonis tasakaalu saavutamiseks. Igal inimesel on vaja aega ajalt elada uneledes unelmates, kuna lakkamatu loogilisel mõtlemisel rajanev side ümbritseva tegelikkusega on enamikule inimestest sama talumatu kui pidev unelemine.

Kaotus, võime olla üksinda, võime seada piire.

Kujustatud meeleilmad võivad olla erinevad sõltudes, mil määral on tõelisus ehk meeleilm vastavuses tegelikkusega ehk ümbritseva maailmaga. Tegelikkuse ja  tõelisuse tajumise võime saab tekkida kui inimene lisaks unelmatele, uskumustele ja fantaasiatele suudab taluda ka tegelikkusega seotud puudusetunnete teisest inimesest. Rahul ja õnnelikud on need inimesed, kes on võimelised tajuma erinevust sisemise ja välise maailma vahel ning suudavad ka kahe erineva ilma vahel selgeid piire hoida.  

Kuidas  välise reaalsuse ehk tegelikkuse eristamise viis võib mõjutada inimese elu? Juhul kui meie kõrvalt kaob lähedane inimene, siis võime küsida, kellest või millest me puudust tunneme; 1. kas teisest inimesest kui eraldi olevast isiksusest, kellega meil oli meeldiv koos olla; 2. tunnetest mida see inimene meis äratas; 3.või hoopis teise poolt loodud heaolutundest. Esimesel juhul eristab inimene tegeliku inimese iseendast ning ka kaotus on tegeliku inimese kaotus. Teisel juhul on tegeliku inimese olemas olu seotud peamiselt  tunnetega, mida temalt on saadud ja kaotus ei ole niivõrd teise inimese kaotus vaid mingi osa kaotus temast. Kolmandal juhul on tegemist enda keskse suhtega, kus teist inimest vajati vaid oma heaolu tagamiseks ja kogu kaotus on seotud iseendaga.  Emotsionaalselt küps inimene tunneb puudust ilmselt nii oma tunnete kaotusest seoses teise inimesega kui ka suhtest selle inimesega, mille käigus tunded tekkisid ja sellest inimesest endast, kellega tal oli hea koos olla. Meele võimekus tunnistada kaotust ja leinata kaotatut, andestada ja kahetseda, loob võimaluse peale leinatööd uuel viisi eluga edasi minna. Kaotus annab inimesele sel juhul alati ka uue võimaluse ning uue iseärasuse edasiseks eluks. Neurootiline inimene võib aga jääda puudust tundma ainult oma tunde kaotusest, mida teine inimene temas äratas. Ebapiisav võime leinata kaotust võib tuua kaasa raske meelehäire melanhoolia või tusatunde ehk depressiooni[44]. Nartsissistlik inimene on ilmselt äärmiselt häiritud ja vihane, kuna kaotas ühe toe oma elus, inimese, keda ta vajas peamiselt oma isiklikest vajadustest lähtuvalt. Toetava, kuid ära kasutatud inimese kaotus, suure tõenäosusega ainult süvendab nartsissistlikku häiret.

Teadvusetu meele osa ajendite mõjust inimese käitumisele annab tunnistust näiteks patsifist, [45] kes rahuarmastust propageerivate ideede nimel on valmis astuma verisesse võitlusesse teisitimõtlejatega. Kuna vallutushimu (agressiivsus) ei ole omane patsifismile kui maailmavaatele, siis näeme siin inimest, kellele samastumine rahuarmastavate põhimõtetega on vajalik vaid iseenda kaitsmiseks oma vägivaldsete soovide eest. Psühholoogilise kaitse ümberpööramise[46] kasutamine võimaldab varjata meeles peituva, terviklikku minatunnet lagundava ärevuse eest, ning taastab hingerahu. Samas on tasakaalu tagav kokkuleplikkus (kompromiss) habras ja haavatav, vägivalla ilmingute poolt välisest maailmas. Samastumine patsifismi kui maailmavaatega annab vägivaldsele patsifistile võimaluse meeles asuva, valitsemist vajava ja hingelist tasakaalu ohustavat vallutushimu, välise toe abil kontrolli alla saada. Kuna alati on kergem valitseda midagi olemasolevat, välises maailmas eksisteerivat, annab võitlus ümbritsevas maailmas asuva vägivalla vastu, võimaluse hoida habrast sisemist tasakaalu. Samas on vastuolu hinges ikka lahenduseta, kuna võitlus rahumeelsete ideede eest sisaldab endas ka rünnet. Patsifisti piir tõelisuse (sisemine reaalsus) ja  tegelikkuse (väline reaalsus) vahel on hägustunud, ebapiisavalt valitsetud vallutushimu häirib endiselt mõtlemist, mistõttu arusaamine iseendast ja ümbritsevast maailmast ei ole piisav meelerahu tagamiseks.

Partneri valik suhetes on suurel määral mõjutatud teadvusetu meele poolt ning võib muutuda ajas, kas rohkem või vähem kooskõlaliseks reaalsusega. Näiteks hüpoteetiline Jaan armub Marisse. Armudes suunab (projekteerib)[47] Jaan oma naistega seostuvad teadvuslikud ja teadvusetud ihad meelest välja, paneb need Mari peale ja näeb seetõttu Mari eelkõige mitte niivõrd kui luust ja lihast naist vaid kui oma meeles endast lahutatud ja välja viidud (projektsioonide) ihade poolt loodud naisena, keda Jaan nüüd ihaldab. Armumine jääb vastuseta ja suhet ei kujune. Aasta hiljem kohtub Jaan taas Mariga imestades, et kuigi Mari näeb välja sama moodi kui aasta tagasi, ei tekita ta Jaanis enam mingeid erilisi tundeid. Jaan tajub tõesemalt oma tundeid suhtes Mariga ja on õppinud vahepeal eristama meeles olevat kujutlust Marist kui reaalsest naisest. Loodetavasti on Jaan õppinud ka paremini tundma oma naiselikku poolt ning ka selle osaga oma meeles sõbraks saanud. Tõenäoliselt leiab Jaan tulevikus endale Maie, kes enam vähem vastab nii tema fantaasiatele kui ka reaalsetele ootustele. Suhe võib tekkida eeldusel, et ka Maie küpsel viisil Jaani näeb.

2.B. Kuidas jõuda tõelisuse juurde ehk kuidas tekib tõelisus, meele sisene reaalsus?

Tegelikkus jõuab iga  inimese juurde ilmajäämise/ilmaolemise tunde kaudu ehk läbi deprivatsiooni[48]. Kui ema toidab rinnaga last siis saab imik tunda tegelikkust ehk välist reaalsust ema lähedusest ja armastusest ning emapiimast kõhus. Lapse vajaduste rahuldamine ema poolt taastab lapse varase enesekeskse nartsissistliku rahulolutunde. Kui aga lapse kõht tühjaks läheb, siis tühi kõht toob imikule tõelisuse – tunde- ja toidunälja meeles. Meeleliigutus viib lapse alul unelema emast ja hiljem juba ema rinda otsima, et saada nii lohutust kui ka süüa. Mõnutunne[49] täis kõhust viib lapse eemale tegelikkusest, tühi kõht ehk puudusetunne aga tegelikkuse juurde tagasi[50].

Sensoorsed elamused ehk varajased tajud (meelte kogemused) on alul osalised ja katkendlikud ning vajavad mõistmiseks ema kohalolu. Lapse varajasem meeleline kogemus sünnib suhtes emaga, kus kehakontakt ja pilgu suhe on lahutamatult koos.[51] Ka piisavalt hea ema on aga lapse juurest ajuti eemal ja lapsel tuleb tunda ka tühja kõhu tunnet kui tõelisust meeles, mil unelm ehk fantaasia ema rinnast ja piimast võib last teatud aja lohutada.[52] Unelm on kui vahelüli mõnu ja puuduse vahel, aidates taluda tegelikkusest tulenevat kaotust. Unelm toidab last siiski vaid piiratud aja ning lapses tekkiv surmahirm annab ka lapsele teada, ilma toiduta ei ole võimalik tegelikkuses ellu jääda.

Lapse algne suhe maailmaga on enesekeskse, nartsissistliku[53] loomuga. Enesekeskses suhtes on laps üksinda, ükski teine inimene sellese suhtesse võrdse partnerina veel ei mahu.[54] Teine inimene on vajalik lapsele vaid tema eluliste vajaduste rahuldamiseks. Enesekeskne suhe kaitseb last esialgu emast eraldumise ja ilmajäämise eest. Enesekesksus aitab hoida eemal tegelikkuse valusat olemust, asendades tegelikkuse tõelisuse illusioonide ja fantaasiatega, niikaua kui see on veel võimalik või võimaldatud ema poolt. Järkjärguline loobumine enesekesksest suhtest maailmaga, mida laps vajab iseseisvaks saamiseks, kulgeb vastavalt lapse mina (ego) arenemisega ning mina võimekuse tekkimisega, et tulla toime eraldumise ja ilmajäämisest tuleneva ärevusega. Üha enam ja enam tajub laps erinevust tegelikkuse võimalust ja tõelisuse soovide vahelist vastuolu, olles üha enam ja enam võimeline taluma vajaduste rahuldamise piiratust seoses tegelikkusega. Niisugune olukord, kus lapsel tuleb leppida alati vähemaga kui ta oma unelmates on ette kujutanud, tekitab pinget (frustratsiooni), mille talumiseks on oluline ema poolt lapse loodud hoidev keskkond, mis hõlmab endas ema mõistva suhte ja toetuse lapsele.

Inimese meele koetise ehk psüühilise struktuuri[55] kujunemise alus seisneb objekti[56] korduvas kaotuses, mille käigus tekib ja kujuneb iga kord uus tõelisus ja uut moodi suhe tegelikkusega.[57] Arengu käigus saavad kujustatud sisemised kujutlused üha tõetruumaks ja unelmatele rajatud väljamõeldised, kujutlused ja unistused taanduvad üha enam vaimse tegevuse mängulisse loovuse maailma.

Võime kokkuvõtvalt öelda, et tõelisuse (sisemine reaalsus) ja tegelikkuse (väline reaalsus), vaheline suhe, milles tõelisus kujuneb, saab tekkida vaid koos teise inimesega, kelle abil ja toetusel saab laps ümbritsevat maailma tajuda, tunnetada ja mõista ning mõelda. Võime näha, et kuigi inimene kujustab oma arusaamisi ümbritsevast maailmast tõelisust omas meeles üksinda ja isikupäraselt, siis toimub meele areng inimsuhete taustal, mis ilmselt loob aluse ka teiste inimeste tõelisuse mõistmise ning iseenda tõelisuse teistele inimestele mõistetavaks tegemise.

 

Erinevad mõtted kokku kogunud, üles tähendanud ja sidunud Ants Parktal aastal 2013. Täiendused 26.03.2014; 24.08.2014; 9.07.2017;

 

 

 

 



[1] Psühhoanalüüs kui meele sõõlamine on Peep Ilmeti ettepanek, mida loengu autor jagab ja toetab ning kasutab ettepaneku tegija lahkel loal.

[2] Loengus on kasutatud katseliselt eesti keele sõnu tähistamaks inglise keelest otse üle võetud mõisteid, püüdes leida kooskõla võõramaise psühhoanalüüsi ja koduse sugri-mugri meele vahel. Soome-ugri rahvaid  tähistava soome-ugri asemel oleme (koos kolleeg Meelis Sütt’iga) võtnud kasutusele sõnaühendi sugri-mugri. Toetume ühelt poolt Uku Masingu poolt kasutatud soome-ugri rahvast tähistava tähissõnale sugri ning oleme liitnud sellele Haabsaare (Haabsaar, E. (2009) Soome-ugri saamine. Uurali kivi- ja metalliaegne tsivilisatsioon. Tallinn: Argo)  poolt kasutatud tähissõna mugri. Haabsaar näeb soome kasutamist ugrilaste tähissõnana „… igandina ajast kui üht rahvast peeti sugulasrahvaste hulgas ülimuslikuks ja kõiki teisi nimetati tema järgi.“ (lk. 10). Seevastu tuletab Haabsaar tähissõna merja merjalastest, rahvast, kes kunagi moodustas soome-ugri rahva tuumikosa ning loob ajaloolises plaanis küllalt täpse tähendusvälja asendamaks tähissõna soome sõnaga merja. Täpne tähissõna Haabsaare meelest oleks merja-ugri, kuid ilmselt on hetkel mõistlik kasutada nn. ülemineku väljendusviisi mugri-sugri.

[3] Patsient (ingl. k. patient inimene kes on võimeline oma kannatusi kaebusteta taluma) kui kannatav inimene.

[4] Homöostaas: bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu, vältides süsteemi põhiomaduste kõrvalekallet (näiteks haigus, meeltesegadus, joove). Inimese puhul on tegu süsteemiga, kus tasakaal on vajalik nii keha ja meele (psüühika) vahel, kui ka keha ja meele eri osade vahel. Keha ja meelt võib vaadelda kui alasüsteeme, milles keha ülesanne on tagada kehaliste tegevuste (vereringe, hingamine, seedimine, närvisüsteemi tegevus) toimimine, ning meele ülesanne on tagada tundeelu (frustratsiooni, ärevuse ja ambivalentsuse talumine) ja mõtlemisvõime (loogiline, reaalsusest lähtuv tõene taju inimsuhetes toimuvast) toimimine, mis tagab piisava kohanemise keskkonnaga.

[5] Psüühika ehk meel: Teadvusega seotud nähtuste kogum, inimestel ja loomadel: peaaju funktsioonidega seotud objektiivse tegelikkuse kogemise võime ning võime selle järgi oma käitumist muuta. Psüühika kui vaimu- ja hingeeluga seotud nähtused on tajud, aistingud, tunded (üldistatult emotsioonid), fantaasiad (unelmad), kujutlused (kaemuslikud pildid varem tajutust), uskumused, mälestused, sõnad. Kasutan psüühika tähistamiseks edasises tekstis sõna meel.

[6] Teadvusetus meeles võime eristada kaht teadvusetust: meelemärkusetu meel, mis on tekkinud meele kahenemisest traumade korral (dissotsiatsiooni tagajärjel) ning meelemõistusetu meel, mis on tekkinud väljatõrjumise käigus, mil teadvustatud meelest on välja tõrjutud lubamatud soovid, unelmad ja mõtted.

[7] Aistmine – meelte kaudu vastu võtma, tundeid tajuma. Aisting – esemete ja nähtuste üksikomaduste meeleline peegeldus

[8] Eesti keelsed väljendid viitavad ühelt poolt teadvustatud tundelule ning teisalt teadvustatud mõtlemisele.

[9] Eesti keeles tähistab tajumise võimet ka sõna meel, millel on erinevaid väljendusvorme 163 väljendit (Eesti Keele Seletav Sõnaraamat. (2009), 1 – 6 osa. Toimetajad: M. Langemets, M. Tiits, T. Valdre, L. Veskis, Ü. Viks, P. Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus). Taju võib defineerida ka kui esemete ja nähtustega seoses tekkinud tunnete vahetut peegeldust teadvuses.

[10] Põhjalikku ja asjatundlikku käsitlust meeleorganitest teadusliku psühholoogia vaatenurgast on soovitav lugeda Toomela, (2016,lk. 123-135). (Toomela, A. (2016) Kultuur, kõne ja minu ise. Tallinn:Eesti Keele Sihtasutus)

[11] Metafüüsika: Filosoofia osa, mis hõlmab spekulatiivse õpetuse kogemusvälisest tegelikkusest.

[12] Silmas peetakse erinevaid meelevõimeid kui tajusid, nägemisvõime jne.

[13] Olin kord amööb või kingloom täiuslikult algne

   pikkamööda ponnistades sai must kahejalgne

   kaotsi läind nyyd tiivad saba lõpused ja uimed

   pääluu varjus ohtlik meel on oi kui mitmepalgne.

Ilmet, „Taeva all“, lk. 13. Siin ja edaspidi lisan loengule autori lahkel loal katkeid Peep Ilmeti luuletustest illustreerimaks poeesia kaudu psühhoanalüütilist mõtet kandvate sõnade tähendust ning sõnadega kaasnevat nägemust  avaramalt.

[14]       Esimese lumelangu ärgates

         akendest kumab

         unevanuse lume

         hääletu sõnum.

Ilmet, „Tuulatud luuletused“, lk. 129

[15] Lisaks meeleorganitele tunnetab inimene ka oma keha läbi sisemiste tajude: tasakaal, võime tunda, mis toimub inimese kehas (liblikad kõhus, südamelöögid, hingamine, värinad, lihasvalud) ja propriotseptsioon (süvatundlikkus), mille abil suudab inimene lokaliseerida kehaosade asendit ruumis (inimene suudab kõndida ilma, et ta vaataks oma jalgadele). Inimese esmane eneseesinduse vorm, keha mina ehk ego kujuneb propriotseptsiooni-, valu- ja mõnu aistingute ning meelelist tunnete alusel. Mina (ego) võtab oma funktsioneerimise aluseks varasemad keha toimimisviisid. Näiteks introjektsioon mentaalses plaanis on oma olemuse saanud toidu suhu võtmisest kehalises plaanis, projektsioon aga kõlbmatu toidu väljasülitamisest.

[16] Afekt: mööduv tugev erutus või elamus, tundepuhang.

[17] Antud juhul on tegemist sensoorse mäluga, kus paikneb materjal mida inimene tajub mitte kauem kui ½ sekundit. Sensoorses mälus paiknev informatsioon transformeerub lühimälus uueks materjaliks, mis püsib mälus mõnest sekundist  kuni minutini. Eksimused tajus  toovad kaasa sensoorse mälu kaudu ka lühimälu moonutused. Läbi kordamise ja harjutamise teiseneb lühimälus paiknev materjal pikaajalisse mällu, mis on ulatuslikum ja püsivam materjali säilituskoht.

[18] Aisting: Esemete ja nähtuste üksikomaduste meeleline peegeldus.

[19] Tunne (tundmus, tundeelamus, emotsioon): Kehast pärinevate ärritajate (sensorimotoorsetest kogemustest lähtuv) mõjul tekkiv aisting, mida tuntakse läbielatava suhtumise korral ümbritsevasse või iseendasse. Eesti keeles on 115 sõna, mis liitub sõnaga tunne, näiteks ahistustunne. Ingliskeelne sõna feeling tähendab esimeses tähenduses puudutuse tajumisest tulenevat tunnet. Sarnased mõisted eesti keeles on emotsioon – (lühiajaline) tundeelamus, tundmus (hirm, viha, rõõm), mis on seotud muudatustega siseelundite tegevuses ja väljendusliigutustega ja afekt – mööduv, tugev erutus või elamus, tundepuhang (raev).

[20] Päriliku reageeringu näide: tibu poeb peitu kui kulli vari libiseb üle.

[21] Meele sõõlamise kliinilise töö kogemuse alusel võib oletada, et oodatu hõlmab endas kujutlust mitte ainule ema rinnast, vaid ka peenisest, vagiinast ja vanemate vahelisest seksuaalvahekorrast.

[22] Meenutan Chomsky ideed, mille kohaselt on inimese psüühikal nn „süvastruktuur“, millest lähtuvalt võib ta omandada suvalise maailma keele.

[23]Valgus sööstab laiali hõredasse pimedusse

         jätmata endast vähimatki jälge.

        Valgus muutub nähtaks alles siis

         kui põrkub vastu õhku või vett või jääd või maad

         kui põrkub vastu silma.

Ilmet, „Aeg on mu meelest“, lk. 10.

[24] „Me sõitsime, võttes viimast välja oma maastikuautost, kusjuures ei puudunud pidulik teadmine, et meie silmad on ainukesed, mis seda kõike näevad: ilma nendeta, ilma meie surelike inimsilmadeta, mis sõitsid läbi selle kõrbe, polnud olemas päikest ega kuud, oli vaid tohutu hulk pimedat energiat; ilma nendeta polnud maad ega maailma, polnud maailmaloomisest tingitud teadvust.“ Frisch, M. (1968) Stiller. Tallinn: Eesti Raamat, lk.24.

[25] Kuulmist, kuulamist ja aktiivset kuulamist eristab omavahel vaid meele keskendumise määr, mis kuulmise korral ei pruugi kaasata kuulatu teadvustamist, kuid aktiivsel kuulamisel kaasab keskendumine inimese kogu vaimse tegevuse teise inimese kuulamisele.

[26]Ainult meid pole kogu aeg kuulamas.“ Ilmet, „Tuuldunud luule“, lk. 45.

[27] Meele sõõlamise alases kirjanduses kasutatakse sõna objekt nii inimese kui ka eseme tähistamiseks, kuna Freudi meelest võib libiido kinnituda nii inimesele kui ka esemele ehk teisisõnu armastuse objektiks võib olla nii elav inimene või hoopis temaga seotud ese.

[28] Võrdkujustamine on meele arengu mõttes varasem, pildiline sümboliseerimisviis, kus aluseks võetakse sarmasus; võrdkujutamine on see vastu hilisem ja sõnaline, kus aluseks on võrdsus.

[29] Uskumus: usundiline arvamus, sageli esinev maagilises mõtlemises ja ebausus.

[30] OLEVIK ON vaid helendav triip

    mida mineviku pime tõusulaine

    tõukab tuleviku tumedale kaldale.

Ilmet, „Tuuldunud luule“, lk. 145

[31] Hoidev keskkond: Briti meelesõõlaja (psühhoanalüütiku) Donald Winnicott’i arusaam lapse arengut tagavast keskkonnast, kus  nn. piisavalt hea ema  loob ema ja lapse suhtes keskkonna, milles lapse keha ja meele vajadused, saavad esile tõusta ja areneda.

[32] Frustratsioon: psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sundkatkestamisel enne eesmärgi saavutamist, tekitades pettumust ja rahuolematust.

[33] Kes mõtleb surmast

           mõistab olemise habrast keerukust

    Kes mõtiskleb minevikust

           võib aimata tulevikus toimuvat.

Ilmet, „Mõraseks mõistetud meel“, lk. 58.

[34] Mõelge näiteks tähenduste erinevusi sõnades ema , sõna mille tähendus on sündinud emotsionaalses ema-laps suhtes ja pluviomeeter  (sadememõõtur), sõna mille tähendust tõenäoliselt enamus meist ei tea ning mille tähendus on kindlasti sündinud ratsionaalses suhtes isa või kellegi teise inimesega.

[35] Sõnad annavad meile viisi, kuidas kõnelda kehast kõnekujundite abil. Võime öelda, et meele algus on kehas. Samas Wilfred Bion, Briti meelesõõlaja, arvab et sõnad sobivad pigem asjadest rääkimiseks, kui tunnete väljendamiseks.

[36] IMEVIIV

Hing hinga, hinga hing

ning mõlgu meel!

Viiv nagu püha, nagu ime

ilmub veel ja veel.

Ilmet, „Tuuldunud luule“, lk.133.

[37] Postmodernism:  Vaade filosoofias, kus leitakse, et ei ole enam absoluutset filosoofilist tõde ega objektiivsust, kõik on vaid tõlgendused.

[38] Wilson (Wilson, S. (1975) Surrealismus. London) väidab, et mõtestatud mustrite nägemine seal, kus neid tegelikult ei ole (s.o. vaimude nägemine ja häälte kuulmine)…on segatud nii loovuse kui hullusega. Evolutsioonilist kasu sellisest pareiddoooliast ehk maatrikistamisest näeb Juske (Juske, A. (2014) Salvadore Dali ja sürrealism Eestis. Tallinn: Tea Kirjastus) järgmiselt: „Sellel tajumisviisil on ellujäämisväärtus, sest metsas kiskja tähelepanuta jätmine on suurem viga kui näha kiskjat seal, kus teda pole.“ (Lk.99).

 

[39]

surm on meile teretuttav

kõige vanem kylamees

ta ei närvitse ei rutta

temast kõik me rikkused

Ilmet, „Sõõlatud luule“, lk.171.

[40] Woody Allen, tuntud Ameerika filmilavastaja on öelnud tabavalt surmast:“ Ma ei karda surma, aga ma ei soovi olla kohal kui ta tuleb.“

[41] Topograafiline teooria ehk kaardistatud meele teooria: Psühhoanalüütiline arusaam, millele vastavalt inimese meelt võib kaardistada kolme piirkonnana kui meele osana: teadvusetu-, eelteadvusel, ja teadvusel olevad meele osad.

[42] Teadvustu osa meelest: Piirkond inimese meeles vastavalt topograafilisele teooriale, kus paikneb inimese meelemärkusetu ja meelemõistusetu aines. Freudi arvates peamiselt  sisemise tekkega. Tekitajaks seksuaalsus, koos seksuaalsete tungide poolt tekitatud soovide ja fantaasiatega, mis on seotud Oidipaalse konfliktiga olles omakorda teadvusetu meele fantaasiate korraldajad.

[43] Pidevuses ja jätkuvuses küll, kuid põhjuslikkust ei tasu ka teadvusetust meelest otsida. Põhjuslikkus on omane pigem asjade maailmale. Inimeste tundeelus, millele on omane ebamäärasus, lõpetamatus, korralagedus ja ettemääramatus, põhjuslikkus puudub.

[44]

õudne põud mis laastab laant joob kuivaks järvi

millest myrgiks muutub põlispüha muld

millel pole kuju lõhna ega värvi

kus ei sytti yhtki elutahi tuld

Ilmet, „Sõõlatud luule“, lk.230.

[45] Patsifism: Maailmavaateline seisukoht, mis eitab igasuguseis sõdu, taunib neid kõlbelisest seisukohast ja propageerib rahu säilitamise passiivseid vahendeid.

[46] Ümberpööramine: Psühholoogiline kaitse, kus lubamatud tunded asendatakse keelatud tunde vastandiga. Vihkamine ülemäärase armastuse ja hoolitsusega, näiteks. 

[47] Projektsioon: Psühholoogiline kaitsemehhanism, kus soovimatud tunded, mõtted ja kujutlused kantakse üle teisele inimesele. Armumise korral kannab Jaan Marile üle oma naiseliku osa minast.

[48] Deprivatsioon: Koosluse ökoloogilise stabiilsuse minetamine koosseisu lihtsustumise tõttu, ehk olulistest tajukogemustest ilmajäämine.

[49] Jaan Kaplinski järgi tähendas „mõnu“ muiste lauluviisi, meloodiat+rütm. Kaplinski, J. (1997) Võimaluste võimalikkus. Vagabund, lk. 248

[50] …Oma emagi rinnapiim on vaid asendusaine

                           ema südame verele.

        All lubjastudes pakseneva kultuurikooriku

             aina tuikab suur verejanu.

Ilmet, Aeg on mu meelest, lk. 35.

[51] Mõtte juured on Wilfred Bion’i arvates olukorras, kus lapse kaasasündinud, ettemoodustatud kujutlus langeb kokku asjakohase tundeelamusega (nii kui käsi libiseb sobivasse kindasse, nii haarab laps suhu ema rinnanibu). Kaasasündinud ja ettemoodustatud kujutluse prototüüp on ema rind, nii hea rind mis toidab last kui ka halb rind kui ema on eemal. Kujutluse kokkulangemine asjakohase tundeelamusega (sense impressions) sõltub nii lapse võimest taluda frustratsiooni (leppida kaotusega) kui ka keskkonna võimest hoida seda frustratsiooni  lapse jaoks talutavates piirides (luua hoidev keskkond ja konteiner tunnete jaoks). 

[52] Küsimus siin ei ole loomulikult ainult toidus ja söömises. Lapse suhe ema rinnaga on tähtis (oluline, otsustav), kuna olles tulevaste armastussuhete prototüüp, loob aluse inimese tulevastele intiimsetele, emotsionaalsetele ja seksuaalsetele suhetele.

[53] Nartsissism: Meeleseisund, mis on omane lapse varajasele arengule, mida iseloomustab keskendumine ainult iseenda vajadustele, soovidele ja tahtmistele.

[54] Andre Greeni sõnul on inimese psüühika esmane funktsioon, luua läbi samastumise objekte oma psüühilisse maailma. Oluline ei ole mitte ainult suhtlemine objektidega vaid nende loomine suhtlemise abil.

[55] Psüühiline struktuur: Abstraktsioon inimese psüühika struktureerimise kirjeldamiseks. Psühhoanalüütilises mõistes psüühika organiseerimise alus ja võimekus, millel on arenev ja kasvav kvaliteet. 

[56] Objekt: Mõiste psühhoanalüütilises teoorias, kus „objekt“ tähendab subjekti ehk partnerit, kellega seostuvad nii seksuaalsed (armastus) kui ka agressiivsed (viha) tunded.

[57] Mõtted arenevad reaalsuse testimise kaudu teadmisteks, et säilitada pinget ja lükata rahuldust edasi. Fantaasia ja mõte koos võimaldavad psüühikal taluda pinget ilma kohese mahalaadimiseta. Kui frustratsioon on väga tugev või lapse võime hoida fantaasiat (mängus vahetab laps reaalse objekti fantaasia vastu ehk nukk on beebi) , laaditakse tungid maha motoorselt, sageli koos ebaküpse ego disintegratsiooniga.

 

 
     
    Kodulehtede valmistamine