EST ENG RUS
 
 
 
Esileht Mis on psühhoanalüüs Kontakt Otsing Uudiskiri Psühhoanalüüs eesti keeles
 
   
  Lugemist psühhoanalüüsi vallas
Prindi
 
Soovitatav psühhoanalüütiline kirjandus
Artiklid, loengud
 
 
 

Psühhoanalüüsi loeng, III osa

01.08.2017

Psühhoanalüüsi loeng, III osa
 

Psühhoanalüüsi kui meele sõõlamise[1] lähtealused, põhilised käsitlusviisid ja tuntumad teooriad.

„Sõeludes saab vili selgeks.“

A.   Saareste, 4:321

Loengu konspekt

III osa

 

 

3. Meele sõõlamise (psühhoanalüüsi) eelne aeg, ilmumine, kulg ja lätted.

 

3. A. Mis oli varem?

Veel 19. sajandil valitses arvamine, et meelehäiretel on kas kehaline põhjus või inimest on vallanud deemon[2]. Vastavad olid siis ka ravi meetodid, kas aju tegevust mõjutavad toimingud või deemoni ehk kurjade vaimude väljaajamine inimesest ehk eksortsism.

16. sajandil kasutas Franz Anton Mesmer[3], meelehäirete ravis erilisi vaimu mõjutavaid tegevusi kui omapärast eksortsismi – mesmerismi (nimetatud ka hüpnotismiks). Mesmer kinnitas kolm erinevat magnetit inimese keha külge, eesmärgiga kurjad jõud kehast välja ajada[4].

Mesmeri ideede ja nende praktiseerimiste areng viis Šoti kirurgi James Braidi[5] hüpnoosi arendamisele 1842. Braid  kasutas oma töös  ka hüpnootilist sisendamist.

Jean-Martin Charcot[6] kasutas hüpnoosi hüsteeria ravimisel. Esimesena kasutas Charcot oma töös ka hüpnoosijärgset sisendamist. Charcot’i õpilane Pierre Janet[7] jätkas Charcot’i tööd, täiendades seda dissotsiatsiooni teooriaga, näidates võimalusi, kuidas hüpnoosi abil ühendada meeles lõhestunud osad. Janet äratas tõsisse huvi teadvusetu meeleosa olemuse ja osa üle meele toimimises. Esimene Eksperimentaalse ja Terapeutilise Hüpnotismi Kongress toimus 9.-12. augustil, 1889 aastal Pariisis, Prantsusmaal, kus üks osavõtjatest oli ka Sigmund Freud.

Meelesõõlamise varasemad juured pärinevad keskaegse juudi müstika voolust Kabalast. Inglise meelesõõlaja Joseph Berke, kes on uurinud Sigmund Freudi ja Melanie Kleini[8] elu ning nende teooriate seoseid juudi kultuuriga väidab, et „…psühhoanalüüs on Kabala ilmalik haru või teisisõnu, psühhoanalüüs on ilmalik Kabala.“ (Berke, 2015, pp.38)[9]. Berke täpsustab, et tegemist oli Hassidismiga, müstilise vooluga Juudi usundis, mis tekkis XVIII sajandil Poolas ja Ukrainas (pp.39).

 

3. B. Mis on meele sõõlamine? Meelehäirete ravi, kus meditsiin ja psühholoogia ühendavad käed ja meeled ning ravi toimub sõna ja suhte kaudu, nimetatakse psühhoteraapiaks[10]. Psühhoteraapiaid on kaasaegses maailmas mitmeid sadu. Ajalooliselt võib üheks varasemaks psühhoteraapiaks lugeda meele sõõlamist ehk psühhoanalüüsi.

Meele sõõlamise teooria ja praktika pakub kolme rakendusvõimalust:

-kliiniline teooria inimese arengu ja vaimsete häirete tekkimise mõistmiseks;

-meetod[11] nii inimese meelehäirete raviks ja enesesõõlamiseks (eneseanalüüs);

-uurimismeetod erinevate loovuse väljendusvormide (kunst, muusika, kirjandus, jne.) sisu sügavamaks mõistmiseks.

 

3. C. Ilmumine. Meele sõõlamine kui nähtus meelehäirete ravi vallas sündis 19 saj. viimasel neljandikul Josef Breueri[12] ja Sigmund Freudi[13] koostööst. Töötades patsiendiga (keda tänapäeval tuntakse kui Anna O-d) avastas Breuer nn. sõna ravi ehk katarsise meetodi. Breuer avastas, et kui patsient saab hüpnoosi all olles rääkida oma meelehäirega seotud tunnetest, mõtetest ja mälestustest, siis patsiendi haigustunnused taanduvad ja meelerahu taastub. Freud, kes ei jäänud olemasolevate kehakesksete raviviiside ja autoritaarse hüpnoosiraviga[14]  rahule ning saades Breueri ideedest ja meetodist innustust ning võttis omalt poolt kasutusele vabade assotsiatsioonide meetodi[15].  

Alustades vabade assotsiatsioonide meetodist, lisades teadvusetu osa olemasolu inimese meeles, lapseea seksuaalsuse arengu, seksuaalsete ja agressiivsete ehk vägijõuliste kihude ehk tungide valitseva osa inimese emotsionaalses elus, arendas Freud välja meele sõõlamise (psühhoanalüüsi) kui kliinilise töö meetodi ja teooria. Kusjuures Freud ise ei avastanud ei teadvusetut meelt, ei lapseea seksuaalsust ega ka kihude valitsevat osa inimese meeles. Freudi geniaalsus seisnes, tolleaegses psühholoogias juba olemasolevate teadmiste ühendamises meele sõõlamiseks (psühhoanalüüsiks), uueks viisiks meelehäirete ravis.

Meele sõõlamise (psühhoanalüüsi) alguseks loetakse aastat 1895, mil Freud ja Breuer avaldasid teose „Studien über Hysterie. 1895.“, milles Freud esitas ka esimese teooria ehk arusaamise inimese meele talitlusest – nn. trauma/võrgutamise teooria, millele järgnes kaardistatud meele ehk topograafiline teooria aastal 1900[16] ja koetise- ehk strukturaalne teooria aastal 1923[17].

 

3. D Meele sõõlamise varased lätted.

 

Trauma/võrgutamise teooria, 1895. aasta.

1895. aastal avaldatud teoses „Uurimus hüsteeriast“ („Studien über Hysterie. 1895.“), esitas väitis Freud, tuginedes kliinilisele tööle, et neurootiliste patsientide haigustunnused pärinevad lapseeas tegelike sündmustega seotud traumaatilisest läbielamusest[18]; kas laste seksuaalsest ärakasutamisest kui võrgutamisest või muudest ränkadest läbielamustest (näiteks näeb laps pealt oma uppunud ema veest väljatoomist). Täpsemalt võiks haigustunnuste tekkimist kirjeldada järgmiselt: meelt üle koormavad tunded ja valusad mälestused lõhestati teineteisest (dissotsiatsioon), mistõttu haav kadus meelest, kuid piinav lahkheli leidis väljenduse haigustunnuses, kas vaimse lättega kehalises häires või vaimses häires, mida tol ajal nimetati hüsteeriaks.

Traumaatiliseks muudab sündmuse lapse areneva ja  ebapiisavalt küpse ego[19] võimetus, kogetud läbielamustest lähtuvaid tundeid ja mälestusi meelde lõimida ehk meelde märkida (teadvustada). Tekkinud trauma kui haav (lahkheli) meeles, tõrjuti teadvusel olevast meelest välja ning haav leidis oma koha teadvusetus meeles. Võime mõista, et lahendus on petlik: ühelt poolt justkui midagi ei juhtunudki, kuid samas võib teadvusetu meele tunne või mälestus jätkuvalt põhjustada ebamäärast hirmu, arusaamatut ärevust või kehalist haigustunnust ehk sümptomit. Trauma/võrgutamise teooriale vastavalt ilmutavad kehalised haigustunnused inimese traumaatilisi läbielamusi võrdkujuliselt ehk sümboolselt. Teisisõnu, aines mida meeles on võimatu väljendada, väljendub kehas. Märkame, et haavast tulenevad väljatõrjutud tunded või mälestused ei kao, vaid paiknedes teadvusetus meeleosas (meelemärkusetu/meelemõistusetu meele osa)[20] mõjutavad jätkuvalt inimese isikupära, tundeelu, seksuaalsust ja käitumist.

Freudi lahendus, teadvustada teadvusetus meeles olevad tunded, mälestused, unelmad, soovid ja ebakõlad pärines Josef Breueri tööst Anna O’ga, kus teadvustatud aines tõi kaasa Anna O haigustunnuste kadumise.

 

Kaardistatud meele (topograafiline) teooria, 1900. aasta.

Edasine mõttetöö viis Freudi eemale trauma/võrgutamise teooriast, kui ühelt poolt liiga lihtsast viisist seletada meele toimimist. Teisalt loobus[21] Freud ka lõplikult laste võrgutamise võimalikkusest vanemate poolt, kuna pidas laste vastu suunatud vägivalda nii suures ulatuses võimatuks. Freudi meelest oli pigem tegemist laste seksuaalsete fantaasiatega nii suhetest oma vanematega kui ka vanemate vahelise seksuaalsuhtega. Freudi teoorias võime märgata nihet meelehäirete välistelt põhjustelt sisemistele. Uurides teadvusetu meele ainest (lahendamata ebakõlad, mõtted, mälestused, tunded ja unelmad) vabade assotsiatsioonide meetodil ning sõõlates unenägusid, keelevääratusi ja eksitegusid, leidis Freud, meelest veel ainest, mis erineval määral oli valmis, kas siirduma teadvusel olevasse meelde või hoopis tagasi teadvusetusse meelde. Freud märkas meeles ala, mis ei kuulunud ei teadvusetu ega ka teadvusel oleva meele juurde. Ja nii kaardistas Freud inimese meele kolm ala: meelemärkusel/meelemõistusel ehk teadvusel olev meeleosa (teadvus), uimusmeelemärkusel/uimusmeelemõistusel oleva ehk eelteadvusel oleva meeleosa (eelteadvus) ja meelemärkusetu/meelemõistusetu teadvusetu meeleosa (alateadvus). Iga alal on oma kindlad omadused, talitlus ja eriline suhtega teiste aladega.

Teadvusel oleva meele all mõistis Freud meele lühiajalist seisundit, mille käigus inimene eristab sisemisi ja väliseid aistinguid ning on teadlik sisemisest meeleilmast (näiteks oma tunnetest) ehk tõelisusest ja välises maailmas toimuvatest sündmustest ehk tegelikkusest. Näiteks teadvustame oma viibimist antud ruumis, ruumi omadusi ja ümbritsevaid inimesi ning oma meeleseisundit antud hetkes. Eelteadvuses paiknevad mõtted, mälestused, jne. mentaalne aines[22], mis on valmis teadvusesse liikumiseks ilma märkimisväärset pingutust rakendamata. Näiteks kui küsida teie esimese klassijuhataja



[1] Psühhoanalüüs kui meele sõõlamine on Peep Ilmeti ettepanek, mida loengu autor jagab ja toetab ning kasutab ettepaneku tegija lahkel loal.

[2] Meelehäirete sõnaravi juured on varasemates kultuurides, kuid loengu selguse huvides olen piirdunud viimaste möödunud sajandite käsitlusega ning sedagi vaid ülevaatlikult.

[3] Franz Anton Mesmer, (1734-1815), saksa astroloog ja arst, animaalmagnetismi leiutaja, vt. https://et.wikipedia.org/wiki/Franz_Mesmer .

[4] Huvilistele teadmiseks, et eesti keeles on ilmunud ilukirjanduslik raamat Mesmeri toimetamistest: Enquist, P., O. (1975) Magnetisööri viies talv. Tallinn: Eesti Raamat.

[5] James Braid, (1795-1860) Šoti kirurg, nn. „hüpnoosi isa“. Vt. https://en.wikipedia.org/wiki/James_Braid_(surgeon)

[6] Jean-Martin Charcot, (1825-1893), prantsuse neuroloog, üks kaasaegse neuroloogia rajajaid.

[7] Pierre Janet (1859-1947), prantsuse psühholoog, filosoof, psühhoterapeut.

[8] Melanie Klein, (1882-1960), Briti meekesõõlaja, objekt-seoste teooria aluserajaja.

[9] Berke, J. H. (2015) The hidden Freud. His Hassidic roots. London: Karnac

[10] Psühhoteraapia näeb ja käsitleb inimese kolme osist ehk koostisosa - keha, meelt ja spirituaalsust (osa inimese meelset ja olemisest, kus teaduslikud seletused arusaamatutele nähtustele tunnetes ja mõtetes puuduvad). Ühiskonnad, kus spirituaalsus inimestes puudub või on kogukonna poolt eitatud, kalduvad sageli erinevatesse müstilistesse suundumistesse.

[11] Kliiniline meele sõõlamine kätkeb klassikalises mõttes sõõlatavalt pärineva materjali töötlemise kolme järjestikust sammu, milliste eesmärk on mõista patsiendi meeleilmas toimuvat: 1. -organiseerida ja korrastada sõõlatava poolt esile toodud materjal (sõnaline ja sõnatu keel) eristades olulise väheolulisest; 2. –sõnastada täpselt tähendused, et mõista sõõlatava materjali tähendusi; 3. – ümber korraldada (struktureerida) ja korrastada (süstematiseerida) mõistetud ja arusaadud materjal teooriatele ja käsitlusviiside (kontseptsioonide) mustritesse.

[12] Josef Breuer (1842-1925) austria arst ja füsioloog, meelesõõlamise aluste rajaja.

[13] Meele sõõlamise teooria ja praktika arendaja Sigmund Freud sündis 6. mail 1856. aastal  Freibergis, Moravias, Austrias (praeguses Tšehhi Vabariigis), elas ja töötas Viinis alates aastast 1860 ja suri 23. september 1939 Londonis.

[14] Freud kasutas oma töös ka alul hüpnoosi, kuid kuna hüpnoosi abil kadunud haigustunnused tihti taastusid, asus ta teisi lahendusi otsima.

[15] Vabade assotsiatsioonide meetodi kasutamine seostub juudi kultuuris keskaegse vaimse tegevusega, kus otsiti 64 sarnast tähendust ühele heebrea konsonantidega sõnale vokaalide lisamisel.

[16] Olulisemad tööd: „Die Traumdeutung,“ 1900; „Zur Einführung des Narzissmus,“ 1914; „Die Verdrängung,“ 1915; „Das Unbewusste,“ 1915.

[17] „Das Ich und das Es,“ 1923.

[18] Kuusalu murdes on ütlus, mis kõneleb lapse haavast põhjustatud meele tardumisest trauma hetkel: „Emäst (kui ema suri) jäin mina nelja aestaseks.“ Eesti Murrete Sõnaraamat, I osa, 4 vihik, lk. 722.

[19] Freudi varases teoorias tähendas ego laiemat arusaamist inimese meelest, kui iseolemise keset või keskust, kui mina või sisetunnet.

[20] Teadvusetus meeles võib kaasaegse arusaamise järele olla kahesugust ainest. 1. Ainest, mis on teadvusetus meeles dissotsiatsiooni (lõhutud meeles tunded ja mälestus sündmusest eristatakse teineteisest) tõttu, tähistan eesti keelse sõnaga meelemärkusetu. Talumatuid tundeid või mälestusi, mida meele teadvusel olev osa ei ole võimeline vastu võtma ning mis seetõttu paigutatakse teadvusetus olevasse meelde, ei ole võimalik märgata, kuna nad ei ole olnud kunagi teadvustatud. 2. Ainest, mis on jõudnud teadvusel olevasse meelde, kuid on mingil põhjusel (verepilastusliku seksuaalsuhte ehk intsesti soov näiteks) väljatõrjutud, olen tähistanud sõnaga meelemõistusetu. Teadvusetus meeles olevat väljatõrjutud ainet on võimalik märgata (unenäod, keelevääratused) ja meele sõõlamise abil ka mõista. Trauma/võrgutamise teoorias Freud ei eristanud veel teadvusetu meele kahesugust materjali teineteisest.

[21] Loobudes ka dissotsiatsiooni kui meele lõhestamise ja reaalsest laste seksuaalse ärakasutamise teemadest.

[22] Helid haituvad ylesse

   nõnda kui soojenend õhk

   nõnda neist jääbki vaid värelus

   aga see värelus jääb.

Ilmet, Meilmail, lk.91.

rakendamata. Näiteks kui küsida teie esimese klassijuhataja perekonnanime siis ilmselt see meenub enamikul mõne hetke vältel, ometi ei ole see informatsiooni antud hetkel oluline. Iga mõte mida me teadvustame, oli enne teadvustamist eelteadvuses ja lahkub teadvusest eelteadvusesse.

Teadvusetus meeleosas paiknevad aistingud, tajud, phantaasiad[1], unelmad (kujutlused, väljamõeldised, unistused), elamused, tunded, sõnad – meeles olev aines erinevas võrdkujus (sümboliseerimisastmes), mida inimene ei teadvusta. Näiteks võib paikneda teadvusetus meeles mälestus teise lapse sünnist perekonda. Kui keegi on olnud peres esimene laps, siis uue lapse sünd tekitab esimeses lapses sageli erinevaid vastakaid tundeid, nende hulgas ka vägijõuline tapahimu, mis võib hilisemas elus väljenduda võimetuses astuda jõuliselt oma minaga esile või hoopis liialdatud soovis võistelda kõikjal ja kõiges teistega. Teadvusetu meele aines võib olla kahesugune, kas meelemärkusetu või meelemõistusetu (vt. viide nr. 18). Teadvusetus meeles peituvad inimese kõige salajasemad varase lapsepõlvega seotud seksuaalsed ihad ja soovid, mis täiskasvanueas mõjutavad inimese tundeelu, mõtlemist, seksuaalelu ja käitumist.

Me arvame endal olevat valikute vabadus, kuid tegelikult elame, oleme, tunneme, mõtleme ja käitume peamiselt teadvusetu meele poolt kirjutatud käsikirja järele. Elukaaslase, tööala, puhkamiskohad ja –viisid ei ole juhuslik valik, vaid määratud enamasti teadvusetus meeles valitsevate lapseeast pärit jõudude poolt. Igasugune käitumine omab tähendust, näiteks luuleread Artur Alliksaare luuletusest „Aeg“:

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.  

Häiritud meeles ilmneb valikuvabaduse piiratus eriti selgelt, mil meelt valitseva teadvusetu meele mõju pääseb esile ja on eriti silmnähtav haigustunnustes.

 

Koetis(strukturaalne)teooria, 1923[2]. aasta.

Kuni 1907. aastani oli Freudi arvates oluline meele sõõlamises (psühhoanalüütilise ravis) patsiendi väljatõrjutud tunnete esiletoomine ja mälestuste taastamine, sõõlates vabadest assotsiatsioonidest, unenägudest, keelevääratustest ja eksikäitumisest tulenevat ainest. Kuid edasises kliinilises töös tõusis üha enam ja enam esile sõõlaja ja sõõlatava suhtes toimuv ning vastavalt ka vajadus märgata, mõista ja sõõlata suhtes toimuvaga seotud ainest, tundeid ja käitumist. Sõõlatava tundeid, mis tärkasid suhtes sõõlatavaga, tähistas Freud tähissõnaga ülekanne. Freudi arvates ilmnevad ülekandes lapseeast pärit, rahuldamata jäänud ning teadvusel olevast meelest väljatõrjutud seksuaalsed ja vägijõulised soovid, tunded, unelmad ja lahkhelid. Lapseea üleelamised ilmnevad ülekandes tugevate ja tõelistena endiste inimsuhete raamides. Alates 1909. aastast toimus Freudi arvates neuroosist tervenemine ülekandeneuroosi tekkimise ja tõlgendamise kaudu. Ülekandeneuroosi all mõistis Freud kunstlikku neuroosi, mis tekib lapsepõlve ainese alusel, sõõlatava ja sõõlaja vahelises suhtes ehk meele sõõlamise käigus. Ülekandeneuroosi tõlgendamise kaudu jõutakse lapsepõlve neuroosi avastamise ja teadvusesse toomiseni. Meelehäire põhjuste teadvustamine toob kaasa haigustunnuste kadumise ja meelehäire taandub.

Uus lähenemine vajas ka uut teooriat, milleks sai koetise- ehk strukturaalne teooria, kus kesksele kohale tõusid ego ja psühholoogilised kaitsed. Koetisteooria võimaldas seletada neuroosi ka põhjuslikkust sügavamalt ja avaramalt. Vastavalt koetisteooriale põhjustavad neuroosi nii meele sisemiste osade vahelised kokkupõrked kui ka meele erinevate osade endi sisemised lahkhelid[3]. Vastavalt koetisteooriale koosneb meel kolmest osast: Id kui teadvustamata meele osa, ego kui keskne ja juhtiv meele osa ning superego kui moraali, normide ja südametunnistuse kandja. Id (ise[4]) on oma loomult, impulsiivne, irratsionaalne, enda keskne, kõikvõimas ja kaootiline. Id on seksuaalsete ja vägijõuliste kihude päriskodu, inimest ajendava jõu läte. Ego (mina), sõltub nii Id’i püüdlustest kui Superego nõuetest, ülesanne on korraldada suhteid nii omas meeles kui ka ümbritsevas maailmas. Superego (ülemina)[5] - sisaldab endas väärtuste ja moraali ehk südametunnistuse ning ideaalide ja eesmärkide maailma.

Ärevusega, mida tekitavad lubamatud seksuaalsed või vägijõulised kihud, tuleb ego toime psühholoogiliste kaitsete[6] abil. Ego kasutab erineva küpsusastmega kaitseid, et leida piisavaid kokkuleppeid ehk kompromisse meele eri osade vastuoludes ühelt poolt ja teisalt seoses vastuoludega ego enda soovide ja välise maailma nõudmiste[7] vahel. Kaitsete peamine eesmärk on vähendada piinavat ärevust ning säilitada kujutlust iseendast, nii kuidas me oleme selle endale loonud. Ego sõlmitud sobiv kokkulepe (kompromiss) vastuoluliste meele osade vahel, väljendub parimal juhul kogukonnale sobivas käitumises[8].

Meele koetis (psüühiline struktuur) areneb välja Id’ist, millest esialgu eraldub Ego ning seejärel Superego[9]. Ego algses kujunemises on tema ainus talitlus Id’i kihude rahuldamine täielikult ja koheselt. Ego kujuneb alul kehas ja hiljem ka meeles. Pärivusliku algega (geneetiline) arengu käigus tekib esmalt keha ego, kus on nahk[10] esimene piir meele ja välise maailma vahel. Ego ja Id’i liidust areneb välja esimene ego talitlus tegelikkuse testimine[11], võime eristada meeles toimuv välisest maailmast. Ego arenemine annab inimesele võimaluse viivitada oma kihude rahuldamist, olla mõõdukas ja seeläbi sageli ka suurendada mõnu. Ego pärivusliku arenguga seostub ka inimese meele kaks erinevat toimimisviisi: esmased- ja teisesed kulgemised (primaar- ja sekundaarprotsessid).  Esmast kulgu (primaarprotsesse) iseloomustab habras ühendus objektiga ning suundumus kohesele ja täielikule kihude rahuldamisele olenemata tegelikkuse võimalustest. Teisest kulgu (sekundaarseid protsesse) iseloomustab võime viivitada kihude rahuldamisega ning püsivam ühendus objektidega.

Meeles areneb ego läbi sissevõtmise ehk internaliseerimise. Olenevalt meele küpsusest võib suhe ümbritsevate inimestega sissevõtmise kaudu toimuda kolmel eri viisil: allaneelamine ehk inkorporatsioon, sissepanemine ehk introjektsioon ja samastumine ehk identifikatsioon. Sissevõtmine toimub alul sõnatus keeles (imiteerimine näiteks), hiljem juba üha enam sõnalise keele abil.

 

Erinevad mõtted kokku kogunud, üles tähendanud ja sidunud Ants Parktal aastal 2013. Täiendused 26.03.2014; 24.08.2014; 28.07.2017;

 

 

 



[1] Phantaasia: Teadvusetus meeles paiknevad, ürgpärivusliku (fülogeneetilise) päritoluga meele osad, mis hõlmavad endaga seksuaalsed ja vägijõulised kihud ning psühholoogilised kaitsed. Osalevad kõigis meele toimingutes ja saadavad kõiki meele toiminguid.

[2] Koetisteooria täpse sõnastuse leiame Freudi artiklist "Jenseits des Lustprinzip“ (1920), kuid ametlikuks sai kindlas vormis oleva teooriana teoses  „Das Ich und das Es,“ (1923).

[3] Näite koetise eri osade vahelisest lahkhelist, võiks tuua andekast kunstnikust, kes kukub järjekindlalt läbi kõikides tööintervjuudes. Näeme lahkheli ego ja superego püüdluste vahel, milles superego saab egost võitu.  Kuna superego teadvusetu osa väidab, et ta ei vääri miskit head oma ellu, nurjab ta nõnda kõik ego püüdlused mõnu järele uuest töökohast ja arengust laiemas plaanis.

[4] Koetise eri osi tähistatakse eesti keeles üpris erineval. Vt. näiteks ka Hasso Krulli ettepanekuid psühhoanalüütiliste mõistete täpsemaks tõlkimiseks eesti keelde: „Psühhoanalüütilised mõisted ja nende tõlkeprobleemid. Lacanlik vaatepunkt. Keel ja Kirjandus, (1998) Nr.9, lk. 597-605 ja (1998) Nr. 10, lk. 674-679.

[5] Antud loengus jään selguse mõttes koetise osade tähistamisel seni traditsiooniliselt kasutatud tähissõnade Id, Ego ja Superego juurde.

[6] Laialt kasutatud tähissõna kaitsemehhanismid tõi meelesõõlamise teooriasse Anna Freud. Sigmund Freud kasutas tähissõna kaitsed.

[7] Kuna välise ilma esindajaks meeles on peamiselt superego, siis võivad välise reaalsuse ehk tegelikkuse ootused ja nõudmised inimesele olla rohkem või vähem moonutatud.

[8] Näiteks sobimatus ajas või paigas tekkinud soov seksuaalsuhte järele mugandub kaitsete kasutamisel sooviks kutsuda partner tantsule.

[9] Inimese eluvõitlus

   algab enne syndi

   lõpeb siis kui silma pääle

   sõber surub mündi.

 

   Millal algab inimene

   keset jäävaid geene?

Ilmet, Muigelsui ent tõsimeeli, lk. 74.

[10] Eesti keeles tuleb välja keha arengu tõsiasi, et meie nahk on pärit emalt. Martna, Kihnu, Juuru, Kadrina ja Karksi murdes on sõna emanahk, tähendus kaasasündinud, oma nahk. “Ema nahka kingad (paljajalu).“ Kadrina. Eesti Murrete Sõnaraamat, I osa, 4. vihik, lk. 731.

[11] Freudi arvates juhivad inimest kaks vastandliku printsiipi: mõnuprintsiip ja reaalsuse printsiip. Miks me ei joo end purju? –joomisest saadav mõnu ei kaalu üles pohmellist tulevat valutavat pead, mis vahel küll hiljem kergesti ära ununeb.

 

 
     
    Kodulehe loomine