EST ENG RUS
 
 
 
Esileht Mis on psühhoanalüüs Kontakt Otsing Uudiskiri Psühhoanalüüs eesti keeles
 
   
  Lugemist psühhoanalüüsi vallas
Prindi
 
Soovitatav psühhoanalüütiline kirjandus
Artiklid, loengud
 
 
 

Eesti psühhoanalüüsi lugu. Ants Parktal, Jane Meimer-Parktal, Meelis Sütt

13.10.2017

Milline on psühhoanalüüsi lugu Eestis? Millal ja mil viisil saabus psühhoanalüüs Eestisse? Kuidas on psühhoanalüüs kujunenud ja kuhu välja jõudnud? Need on küsimused mis on autoreid huvitanud ja millistele vastuseid otsime.
 

Eesti psühhoanalüüsi lugu.

Ants Parktal, Jane Meimer-Parktal, Meelis Sütt

Sissejuhatus.

Psühhoanalüüs kui võrgustik tehnikatest ja teooriatest on alateadvust uurides, kujundanud ühe tuntuma ja levinuma vaimsete häirete ravimise viisi[1]. Psühhoanalüüs tekkis 19. sajandi lõpuaastatel ning on sellest ajast alates omandanud kindla koha nii psühhoteraapia vallas ja loonud ka võimaluse uuel viisil mõelda inimese peidetud meele toimimisest. Psühhoanalüüs on andnud meile võimaluse uurida seda tundmatut osa meelest, mis mõjutab ning kujundab sageli mõistetamatuks ja arusaamatuks jäävat tundeelu ja käitumist. Milline on psühhoanalüüsi lugu Eestis? Millal ja mil viisil saabus psühhoanalüüs Eestisse? Kuidas on psühhoanalüüs kujunenud ja kuhu välja jõudnud? Need on küsimused mis on autoreid huvitanud ja millistele vastuseid otsime.

Eesti side psühhoanalüüsiga tekkis niipea kui Austrias[2] Viinis 19 saj. viimasel neljandikul Joseph Breueri ja Sigmund Freudi[3] koostööst psühhoanalüüs tekkis. Eesti Vabariigis aastatel 1918-1940, seostus psühhoanalüüs peamiselt kasvatusteadustega ning erinevate kultuurinähtustega. Nõukogude ajal, mil Eesti Vabariik oli annekteeritud, sattus psühhoanalüüs põlu alla, kuna kehtiv võim eelistas meeleselguse ja mõtlemise abil tõe otsimise asemel pigem inimeste meele hägustunud seisundit, et propaganda abil inimese meelde kauniks räägitud elu ei eristuks trööstitust tegelikkusest ja mõtlemisvabaduse puudumisest. Nõukogude ajal tutvustati põlatud psühhoanalüüsi kui kodanliku ühiskonna üht roiskuvat külge, peamiselt erinevate võõrkeelsete autorite kriitika kaudu.

Vaatamata katsetele põlustada psühhoanalüüs leidus ka nõukogude ajal inimesi (näiteks Vaino Vahing), kes lugesid Sigmund Freudi ja Carl Gustav Jungi teoseid ning tutvustasid oma mõttetööd ka teistele huvilistele. Aastatel 1988 kuni tänase päevani on psühhoanalüütiline mõtlemine Eestis üsna levinud nii teoreetilises plaanis peamiselt kirjanduse ja kunstiga seotud inimeste hulgas ja kliinilises praktikas. Eestis on mitmeid organisatsioone ja elukutselisi nii psühhoanalüütilise psühhoteraapia kui ka psühhoanalüüsi vallas, esindades mitmeid erinevaid teoreetilisi suundi. Oleme järgmises loos püüdnud kokku koguda võimalikult palju teadmisi eesti psühhoanalüüsi möödunust ja tänapäevast. Kuna on üpris võimalik, et mitmed psühhoanalüüsi vallas toimunud sündmused, psühhoanalüüsiga seotud inimesed ja toimingud on jäänud siiski märkamata, siis oleme edaspidi tänulikud igasuguse täiendava teadmise eest, mis võiks täiendada juba alustatud uurimust eesti psühhoanalüüsi kujunemisloost.

Esimesed kohtumised - 1900-1940[4].

Esimene autoritele teadaolev viide eestikeelses kirjanduses psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi töödele pärineb aastast 1912 Juhan Luigalt[5] (1912, lk. 182), kus Luiga soovitab rahvajuttude aluseks olevate unenägude selgitamiseks kasutada Freudi mõttetööd, märkides järgmist: „Vaata selleks prof. S. Freud „Über den Traum“,Wien 1911.“ Kuigi Luiga arvab, et Freudi vaateid ei peeta mitte üleüldiselt õigeks, on Luiga meelest võimalik kasutada psühhoanalüütilist teadmist rahvajuttudes mainitud unenägude loomu selgitamiseks.   

Eesti Draamateatris lavastas Paul Sepp Sophokles/Hofmansthali etenduse „Kuningas Oidipus“ aastal 1922. Seoses VIII laulupeoga lavastati etendus 2. juulil, 1923 Kadrioru staadionil[6], kuhu ehitati enneolematu vabaõhulava. Etendused oidipaalse konflikti antiikses käsitluses olid menukad[7].                                                                                                                                                             

Kaks inimest Eestist on käinud tutvumas psühhoanalüüsiga ning kuulamas Freudi loenguid Viinis – Aleksander Elango[8] ja Valmar Adams[9]. Elango kohtus Freudiga ka isiklikult (Elango, b, 1991, lk. 65), kes olla Elangolt pärinud, kuivõrd teda ka Eestis loetakse ja tuntakse.                                                                                                                                         Rohkem kui Freudist, huvitus Elango siiski Alfred Adleri individuaalsest psühholoogiast[10]. Ta osales Viinis mitmetel Adleri seminaridel ja hilisematel koosviibimistel kohvikus (Elango, b, lk. 65-66), kus seminari teemadel mõttevahetused jätkusid vabamas õhkkonnas. Pedagoogina tutvustas ja seostas Elango psühhoanalüüsi eelkõige vast loodud Eesti riigis tekkiva ja areneva Eesti kooliga. Jälgides Eesti õpetajate häälekandjas „Kasvatus“, mis ilmus aastatel 1919-1940, võib märgata juba kahekümnendatel aastatel õpetajate huvi lisaks teadmiste õpetamise ka õpilaste meele sügavama arengu toetamise vastu[11]. Seksuaalsuse ehk suguelu teemade käsitlus algas ajakirja „Kasvatus“ veergudel 1921 aastal, mil nr. 7-8, (lk. 106-110) ilmus H. M. artikkel, kus tutvustati professor Polowtsevi mõtteid, kuidas õpetada sugueluga seotud teemasid koolis[12]. Autori arvates tuleb sugutungiga seotud küsimusi käsitleda ausalt ja avatult ilma valehäbita[13]. Autori arvates võib valehäbi kõnelda teadvustamata liiderlikkusest ja kõlvatusest.  Artikli teemal jätkub mõttevahetus ajakirja aasta 1921, nr. 18, lk. 279-281, kus sõna sai arst (inkognito), kes toetas suguelu alaste teadmiste jagamist õpilastele, kuid juhis tähelepanu vajadusele, et õpetajad tunneksid põhjalikult sugueluga seotud kehaliste ja hingeliste nähtuste olemust, et mitte keerulise teemaga klassi ees hätta jääda. Seksuaalkasvatuse teemadel võtsid ajakirjas sõna ka Oengo-Johanson[14] (1922) ja Martinson[15] (1922). Psühhoanalüüsiga seotud  teemad ilmusid ajakirja kahekümnendate lõpul kolmekümnendatel. Võib oletada, et Elango pakutud mõtted langesid juba tol ajal viljastamist ootavale pinnale, kust kasvasid hiljem välja erinevad teemad ja võimalused, psühhoanalüüsi kasutamisest koolis.                                                        Elango (1933, a) on kirjutanud raamatu „Lapsepõlv ja iseloom. Väikelapse vaimne areng ja kodune kasvatus.“, kus ta muuhulgas tutvustas ka psühhoanalüütilist ja individuaalpsühholoogilist arenguteooriat. Elango avaldas mitmeid psühhoanalüüsi tutvustavaid[16] või psühhoanalüütilisele lähenemisele rajatud artikleid.[17] Akadeemilise Pedagoogilise Seltsi referaatkoosolekul on Elango tutvustanud psühhoanalüüsi järgmise ettekandega: „Psühhoanalüütilised voolud ja nende rakendamine pedagoogikas.“ (Elango, a, 1991, lk. 6).                                                                                              Sisukas ja tasakaalustatud psühhoanalüüsi vaadete tutvustamine Elango poolt äratas ilmselt huvi paljudes õpetajates , arstides ja teistes haritud inimestes. M. Raud[18] (1927) avaldas artikli, kus autor käsitleb laste kuritegevuse teemat ka psühhoanalüütilises võtmes ning pidas oluliseks kuritegevuse alateadvuslike  põhjuste uurimist (lk.338). Ka R. Taba[19] (1937, b) arutleb samal teemal mõtiskledes alateadvuse mõjust õpetajatele, kes karistavad lapsi (lk. 517). Taba peab silmas õpetaja meeleseisundit.  Kuna karistus on pedagoogilises mõttes tahte väljendus, mis ei tohiks tuleneda õpetaja kättemaksust, tujust või vihast õpilase vastu, siis on oluline teadvustada karistuse erapooletuse tagamiseks õpetajate isiklikud alateadvuslikud motiivid. Ajakirja „Kasvatus“ rubriigis „Kooliuuendus“ käsitleb R. Taba (1933,a)  uues valguses, nimelt psühhoanalüüsi seisukohalt, koolielu nähtusi, mis tavaliselt õpetajaile-kasvatajaile palju muret toovad[20]. Artikli juhatab sisse tuntud haridustegelane Johannes Käis[21] järgmiste sõnadega: „Seepärast peamegi kooli uuendustöös tõsiselt hindama seda abi, mida võib kasvatustöös raskuste võitmiseks pakkuda psühhoanalüüs.“( Lk. 21).  Käis tutvustas psühhoanalüüsi rakendamise võimalusi koolitöös ka Tartumaa õpetajate koosolekul 25. märtsil, 1933 (Holtzmeyer, 1934, lk. 5). Ajakirjas Kasvatus tutvustab R. Taba (1933,b) ka laste psüühika teemasid psühhoanalüütilises võtmes, Anna Freudi artikli „Psychoanalyse des Kindes“ ainetel. R. Truusmann[22] (1933) arutleb vabade assotsiatsioonide meetodi kasutamise üle koolis kui võtit, mis viib võimalikult sügavale ja lähemale õpilase „mina“ juurde (lk.198). Al. Ivask[23] (1933) on astunud sammu kaugemale ja toonud psühhoanalüüsi kooli, et katsetada õpilase häirituse põhjuste analüüsi[24]. Autor esitab juhtumi, kus ta analüüsib õpilast, kellele esinemine teiste õpilaste ees on piinav ning kes takerdub oma õiguste kaitsmisel. Doktor R. Lattik[25] (1934) avaldas artikli tungide teemal, kusjuures võib ära tunda Melanie Kleini ideede hõngu. Autor käsitleb tungide teooriaid, mõnu- ja reaalsuse ürgaluste (mõnu ja reaalsuse printsiip) omavahelisi seoseid ja toimimist, neuroosi tekkepõhjuseid ja seoseid süütundega ning tungide arengu ja kasvatuse seoseid. Ajakirja „Kasvatus“, nr. 3, 1936 arutleb ka Taba (1936,a) tungide teooria üle seoses psühhoanalüüsist lähtuvate uuendustega  Montessori pedagoogilises tegevuses.  Autor näeb olulisena lapse meele sisemise reaalsuse arendamist seoses laste vajadustega. Taba (1936, b) tutvustab August Aichhorni[26] rakendamise võimalusi Eesti koolis, lähtudes ülekande kasutamisest kasvatuses peresuhete (eelkõige mehe ja naise intiimsuhete valguses) taustal. Taba (1937,a) analüüsib sisukas kaheosalises artiklis, koolis kui lastekogus kulgevaid suhteid kui grupiprotsesse klassi kui grupi kujunemises, Sigmund Freudi teose „Massenpsychologie und Ich-Analyse“ võtmes. Autor kirjeldab õpetaja kui seesmise objekti tekke kulgu ja viise[27] õpilastes ning tekkivaid ülekandeid. Autor toob soovituse õpetajale, kes „…olgu seepärast laste suhtes nagu analüütik patsiendi suhtes – kinnine leht, mille olelu teadmises kergendub lapse ülekanne[28].“ (lk. 351). Taba kõneleb psühhoanalüüsis tekkivast ülekandest ning analüütiku neutraalsusest, selgitab mille tõttu ülekanne tekib ja mida analüüsida. Taba meelest on ka koolis igal üksikul lapsel tekkinud mingi ülekanne õpetajale, mis siis võib olla kas positiivne, ambivalentne või negatiivne. Õpetajal on ülekande tekkimise alul oma käitumisega võimalus tõsta esile kas positiivne või negatiivne ülekanne, milles tema teostab osakese reaalsest kasvatustööst. Õpetaja ei analüüsi ülekannet vaid kasutab ülekandes esile tulnud tundeid kasvatustöös. Korraldati ka mitmeid koolitusi ja kursusi, kus tutvustati psühhoanalüüsi rakendamise võimalusi koolis. Nii näiteks korraldas Tallinna Linnakoolivalitsus ja Tallinna  Õpetajate Selts asjast huvitatutele 1933 aasta kevadel 12 tunnise kursuse teemal „Nüüdisaja psühholoogia voolud – eriti psühhoanalüüs – kasvatuse teenistuses. (Kasvatus, 1933, Nr. 3, lk. 141).

Freudi tööde kõrval pakkus Eestis 20. ja 30. aastatel huvi siiski rohkem Alfred Adleri individuaalne psühholoogia. Elango kahetseb, et pedagoogide katsed tuua Eesti pedagoogikasse psühhiaatriline suund täiendamaks raskesti kasvatavate laste ja väiksemate käitumishäiretega toimetulemise viise, ei õnnestunud (Elango, b, 1991, lk. 62), kuna psühhiaatrite poolne huvi koostööks puudus.

„…esimesi katseid rakendada kirjanduseuurimises psühhoanalüüsi, kuigi järeldused olid kohati äärmuslikult üle pingutatud ja töö ei leidnud laiemat pooldamist.“ (Siirak, 1968, lk. 325) tegi Johannes Semper[29] (1924), kes analüüsis loomispsühholoogia (loomingupsühholoogia) seisukohalt eesti rahvuseepose “Kalevipoeg” rahvaluule motiive. Sisukas töös tutvustab Semper psühhoanalüüsi põhilisi külgi ning analüüsib rahvaloomingut nii soome-ugri kui ka maailma teiste rahvaste pärandi alusel. Psühhoanalüüsiga puutus Johannes Semper kokku Berliini ülikoolis[30], kuulates Max Dessoiri[31] parapsühholoogia ja psühhoanalüüsi loenguid (lk. 325). Siiraku arvates (1968, lk. 325) lähtus Semper oma järgnevas loomingus psühhoanalüüsist ning eriti alateadvuse-õpetusest (näiteks 1927. aastal ilmunud novellikogud „Sillatalad“ ja „Ellinor“. „Inimese alateadvusest kaevatakse välja seksuaal- ja alaväärsuskomplekse, jälgitakse ka unenägusid ja püütakse tungida mingi sisemise psüühilise allikani. Nii jätkab „Ellinor“ tegelikult psühholoogilist novelli, kuid osaliselt juba psühhoanalüüsi skalpelliga lahates, nagu see meie proosakirjanduses sel ajal päevakorrale tõusma hakkas. Psühhoanalüüsi taheti siin kasutada psühholoogilise realiteedi võimalikult täpseks fikseerimiseks.“ (lk.325). Psühhoanalüüsi ilminguid võib avastada eesti kirjanike, August Jakobsoni[32] Leo Anvelti[33], Jaan Lintropi[34], Aadu Hindi[35] (Tulviste, 1994, lk 1088) ja  Anton Hansen Tammsaare[36] ning Friedebert Tuglase[37] teostes.

Psühhoanalüüs kui kliinilise ravi süstemaatiline meetod kasutust Eesti Vabariigi ajal ei leidnud. Küll leidus psühhiaatreid/arste (Endel Kirsimägi[38],Alma Adele Lattik[39],Konstantin Lellep[40]), kes kasutasid praktilises ravitöös psühhoanalüüsi üksikuid võtteid. Antsla jaoskonna arsti abikaasa Dr. Alma Adele Lattik, kutselt närviarst-analüütik[41] on analüüsinud kaht õpilast, kusjuures sooritatud kahe analüüsi tulemused on toodud R. Taba (1933, a) artiklis „Mis teha, kui intellektuaalne takistus õpilase arenemist ja edasijõudmist pidurdab.“ Tulviste[42] (1994, lk. 1089; 1091) meelest puudus tol ajal piisaval hulgal jõukaid inimesi, kes oleks kallist[43] ja personaalset ravi soovinud kasutada.                                                                    

Omapärase peatüki, mida Tulviste (1984, lk. 1089) nimetab kummaliseks, kirjutas eesti psühhoanalüüsi ajaloos Max Laosson[44],tema enda poolt väljaantud ja lühiajaliselt ilmunud ajakirjas „Ratsionalist[45].“  Võib oletada, et ajakirja väljaandmise ainus eesmärk oli usuvastasus[46], teema, mis läbib kõiki ilmunud numbreid ning milles kasutatakse ära Sigmund Freudi arusaama usust kui universaalsest neuroosist ning vaadeldakse usku kui tapmisrefleksi ja seksuaalkompleksi (Laosson, 1933, a) ning Alfred Adleri arusaama alaväärsuskompleksist (Laosson, 1933, b), millist usk oma huvides ära kasutab. Ajakirja „Ratsionalist“ (1932) toetub oma ilmavaates suures osas Freudi psühhoanalüütilisele mõtlemisele, kuid mitte ainult.  Esimese numbri  juhtkirjas on  äratuntav ka Alfred Adleri[47] mõjutusi, „…kultuuripoliitika ratsionaliseerimist ja omariikluse idee süvendamist…kui on kõrvaldatud päätakistus rahvusliku alaväärsuskompleksi näol…“ (lk.1). Ajakirja esimene number avaldab algatuseks sisuka artikli[48] „Prof. S. Freud, psühhoanalüüs ja ristiusk,“ mille autoriks on märgitud initsiaalid MN. Artiklis tutvustatakse laiemalt psühhoanalüütilist mõtlemist ning kritiseeritakse hävitavalt ristiusku, kasutades psühhoanalüüsi teooriad mitte usunähtuste olemuse sügavama mõistmise vaid usu kui haiguse tähistamiseks. Autor on oma seisukohtadele toeks haaranud mõtteid Freudi 1927 aasta teosest „Zukunft einer Illusion“, milles Freud tõlgendab usu allikaid, arenguid ja tuleviku väljavaateid. Freudi meelest sisaldab usk tõekspidamisi ja uskumusi, mis on sama väärad kui illusioonid. Ajakirjas ilmus ka Laossoni artikkel (1933, a) ristiusu ja seksuaalsuse seostest. Autor käsitleb vägivalla, laste ohverdamise ja prostitutsiooni seoseid religiooniga laiemalt ja ristiusuga kaasajal. Lisaks vaatleb autor ristiusu kombeid, milles ta leiab mitmeid seoseid varajaste paganlike kommetega. Seksuaalset erutust käsitleb ristiusk autori arvates jumaliku päritoluna. Vastuseks Ajakirjas ilmunud kriitilistele artiklitele ilmusid mitmed artiklid ka usuteadlastelt Hilda Kasak’ult[49] ja E Tennmann’ilt[50] , kus ühel või teisel viisil tutvustati ka teistsugust arusaamist psühhoanalüütilisest ilmavaatest[51].           

Tennmann arutleb asjatundlikult, sallivalt ja mõistvalt psühhoanalüütilise suhtumise üle religiooni. Tennmann ei näe psühhoanalüüsis kaigast, mis sobib usu kui vastase materdamiseks, vaid kui võimalust avada ja mõista sügavamalt inimmeele spirituaalset osa, kus usk ei ole vastuolus psühhoanalüüsiga. Pigem vastupidi. Kohtudes psühhoanalüüsi kliinilises töös meeles oleva tundmatuga, ehk millegagi, mida me teame, et see võib olemas olla, kuid mõelda me selle tundmatu üle ei saa, kuna teda ei ole olemas, siis ainus millele saab psühhoanalüütik toetuda ja analüüsitavat toetada on usk. Tennmanni (1933, lk.101) meelest ei ole Laossoni soov likvideerida usuteaduskond, kuna usu aluseks on lapseeast pärit ajendid, tõsiseltvõetav. Küll on lapseeas toimunu mõistmine väärtuslik usu kui inimliku nähtuse olemuse mõistmiseks. Nii usu kui ka kunsti või muu loova tegevuse varajaste lapsepõlvest pärit ajendite seletamine ei saa olla nähtuse patoloogiana nägemine vaid eelkõige mõistmine ja arusaamine nähtusest. Usu kriitikud on ilmselt unustanud või hoopis mitte märganud psühhoanalüütilise mõtlemise uuendust toonud arusaamist vaimsete häirete olemusest. Varasemalt olid vaimuhaiged ja terved inimesed täiesti erinevad, psühhoanalüüsi arusaamiste järele on vaimuhaiguse tekke võimalused meis kõigis, vähemal või suuremal määral esindatud ning seega ei ole enam võimalik eristada inimesi terveteks ja haigeteks. Kui lähtuda seksuaalsuse ja agressiivsusega seotud ajenditest, mis motiveerivad inimeste käitumist, siis „Sellest seisukohast tuleks üle poole ülikooli likvideerida.“ Tennmann lükkab ümber kriitikute arvamuse, et kurjus tuleneb usust. Inglise psühhoanalüütik Melanie Klein (1975) annab meile oma töös laste kriminaalsest meelest teada, et kuritegevus, mis on lapseeas kahjustatud meeleilma elustumine täiskasvanu käitumises, lähtub varajase kurjuse lätte - superego poolt esile manatud süütundest. Usu, eetika ja moraali teemad, ei ole vanuses, mil oraal- ja anaalsadistlikest ihadest kurjus sünnib, veel lapse meede ilmunud. Erinevalt Tennmannist on Kasak kriitiline psühhoanalüüsi suhtes. Psühhoanalüüsi lühiülevaates arvab Kasak (1933), et normaalsetel ja tervetel lastel seksuaalsus puudub (lk.23); meeletu ja põhjendamatu öidipuskompleks on Freudi suurim väärõpetus (lk. 24); Freudi arusaam neurootikute hingeelust .. .pole õnneks mitte kibe tõde, vaid tõestamatu, halastamatu ja toores luule.“ (lk.24). Kasak arutleb pikemalt tungide sublimeerimise teemal, ehk tungi muutumist meeleliseks, mis autori arvates muudab „…inimese hinge naeruväärseks karikatuuriks.“ (lk. 26). Jääb mulje, et Kasaku arutluses on tegu nn. projektiivse identifikatsiooni[52] nähtusega, kus religioon on haaranud omakorda usu kriitikute kaika oma kätte ning asunud omakorda nii kriitikuid kui ka psühhoanalüüsi materdama. Kasak lõpetab oma artikli järgmiselt: „Seksuaalsus on vaba, ei tunne norme ega piiramisi. Algab abielu hävingu eeltöö ja perversiteedi kaitsmine. Kõikjal asendab objektiivsust subjektiivsus kui ainuke maksev mõõdupuu ja norm. Kuhu viib meid psühhoanalüütiline ilmavaade ja suhtumine? Moraalsele, kultuursele ja usulisele hävingule – täielikule bankrottile. Selle „õilsa“ (!) ülesande teostamiseks on „Ratsionalist“ alganud tegevust, rünnakut!!“ (lk. 28). Kasaku sõnad osutusid prohvetlikeks, mõeldes ajakirja „Ratsionalist“ asutaja ja toimetaja Max Laossoni peatsele tegevusele 1940. aastal okupeeritud ja hiljem annekteeritud Eestis. Endine kultuuri kaitsja kiriku eest, „kirikul on kultuurielu halvav mõju“ (Kasak, 1933, lk. 20), asus muutunud oludes  juba ise Eesti kultuuri hävitama.  „Max Laosson sai tuntuks oma kõnega EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumil (1950), kus süüdistas mitmeid tuntud kultuuritegelasi (Nigol Andresen, Johannes Semper, Adamson-Eric, Hans Kruus jt) kodanlikus natsionalismis, antimarksismis jne. Selle pleenumi otsuste tagajärjel sattusid süüdistatud tagakiusamise alla ja neid represseeriti.“[53]

Psühhoanalüüs levis ka teadlaste ringkondades. Tartu Ülikoolis ja mitmes akadeemilises seltsis korraldati loenguid, tööringe ja seminare (Holtzmeyer, 1934, lk. 5).

Ainus raamat eesti autorilt psühhoanalüüsi vallas, „Alateadvus ja psühhoanalüüs“, ilmus 1934 aastal Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastuse väljaandena. Karl Holtzmeyer[54] tutvustab raamatus Freudi meetodi ja teooria peajooni ning selle rakendusi hingeravis ja vaimuteadustes. Ka Konstantin Ramul[55] (1934, lk. 38-43) on tutvustanud lühidalt Freudi unenägude teooriat raamatus „Uni ja unenäod. Loomade mõtlemine.“

 

Nõukogude aeg 1940-1988. Eesti Vabariigi ajal toimunu pühiti okupatsioonivõimude poolt kiiresti ja järsku avalikkuse eest minema[56]. Paljud psühhoanalüüsis tutvustavad raamatud kui nõukogude vaenulikud hävitati. Mõttevahetus psühhoanalüütiliste ideede üle katkes. Avalikuses oli psühhoanalüütiliste teemade käsitlemine nõukogude ajal võimatu (kuni aastani 1960, Mikkin, 2002, p. 96), rääkimata siis psühhoanalüüsi praktiseerimisest meeleravis. Psühhoanalüüs, mille olemus on inimese sisemise meeleilma tõelisuse sügavam mõistmine, teadvusetu meele osa ehk meelemärkusetu/meelemõistusetu meele uurimine,  ning seksuaalsuse ja agressiivsuse määrav koht inimest liikuma paneva jõuna, ei olnud vastuvõetav nõukogude  riigi- ja parteikesksele ideoloogiale. Nõukogude ideoloogia nägi inimest kollektiivi osana, kus isiklik oli allutatud ühisele, ehk riiklikele huvidele, kus juhtivaks jõuks oli kommunistlik partei ja marksistlik-leninlik ideoloogia. Võime näha nõukogude ühiskonnas jooni varase lapseea ebatervest sõltuvussuhetest emaga, kus ema teab ja ütleb mida teha ning lapsel tuleb olla emale hea, truu ja kuulekas laps. Patoloogilisest ema ja lapse suhtest võrsub enamasti valeminaga[57] laps. Kui avalikkuses psühhoanalüüsist juttu tehti siis läbi ebateadusliku kriitika prisma. Psühhoanalüüsi kujutati kui vaimset kriisi põdevat, lootusetuse ja elutüdimuse käes vaevlevat individualistlikku (dekadentliku) kapitalismile omast ideoloogiat. Psühhoanalüütilist kirjandust eesti keeles ei avaldatud. Märkimisväärseks erandiks võib lugeda 1984. aastal ajakirjas ilmunud psühholoog Mare Porgi[58] artiklit ajakirjas „Looming“ psühholoogilistes kaitsemehhanismidest. Vaatamata riiklikule psühhoanalüüsi eitavale poliitikale tõlgiti ja avaldati 1985 aastal David Herbert Lawrence[59] raamat „Pojad ja armastajad“. Raamat on üldtuntud ema ja poja vaheliste suhete kirjandusliku psühhoanalüüsi poolest.                                                                                                                                      Omapärase koha eesti psühhoanalüüsi arengus pälvib eesti teoloog ja filosoof Uku Masing[60]. Lugedes Uku Masingu raamatuid, luuletusi ja kirjavahetust erinevate inimestega leiame ootamatult inimese, kes on sügavuti mõistnud psühhoanalüüsi olemust ning on maininud oma töödes psühhoanalüüsi korduvalt[61]

Ühe esimese ja jõulisema psühhoanalüüsi uurija ja asjatundjana nõukogude ajal Eestis tunti psühhiaatrit ja kirjanikku Vaino Vahingut[62]. Nii meenutab Leonhard Lapin (2015, lk. 148), kuidas Vaino Vahing 1969. aastal ajakirja „Noorus“ laagris Kablis „…kõneles muidugi psühhoanalüüsist, mis mõjus lummuslikult, sest sellised salateadused ning isikud  nagu Freud ja Jung olid ju keelatud.“ Vaino Vahing mitte ainult ei tutvustanud psühhoanalüüsi, paikades, kus see oli võimalik[63], vaid pidas ka loenguid, kirjutas populaarteaduslikke artikleid ning rakendas psühhoanalüüsi (Tulviste, 1994, lk. 1090) töötades psühhiaatrina. Tulviste arvates on Freud „60. aastate põlvkonna teadvusesse jõudnud paljuski tänu Vahingule…“ Nii näiteks ilmus Vaino Vahingu eestvedamisel asutatud poolpõrandaaluses kirjanduslikus almanahhis „Thespis“, mis ilmus 1972-1973 aastal, mitmeid artikleid psühhoanalüüsi vallast[64].

Eesti aeg alates aastast 1988. Nõukogude aja lõpuaastatel liitus psühhiaater Alo Jüriloo Vaino Vahinguga, et kirjutada koos mitmeid psühhoanalüüsi tutvustavaid artikleid, mis avaldati ajakirjades “Vikerkaar” ja „Akadeemia“[65]. 1994 aastal avaldati ajakirjas „Akadeemia“ Alo Jüriloo poolt inglise keelest (originaal prantsuse keeles) tõlgitud „Väike psühhoanalüüsi sõnaraamat[66].“[67] Esimese Freudi raamatu „Inimhinge anatoomiast“ tõlkis Anne Lill ja raamat ilmus aastal 1999 Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandel. Raamat oli varustatud Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessori Jüri Alliku poolt mahukate kommentaaride ja järelsõnaga, mida Vaino Vahing loeb suurepäraseks reklaamiks Freudile (Vahing, 2000, lk.2668). Freudi tööde ja muu psühhoanalüütilise kirjanduse tõlkimine jätkus kasvavas mahus tõlkijate Krista Läänemets[68], Anne Lill[69] ja paljude teiste poolt.  1999 aastal ilmus ka tuntud soome psühhoanalüütiku Veiko Tähka[70] raamat psühhoanalüüsi alust rajavatest alustest. Psühhoanalüütik Andres Adams korraldas paljude psühhoanalüütiliste raamatute tõlkimist ja avaldamist soome keelest, laiemale avalikkusele. Esimene eesti psühhoanalüütiku Endel Talviku poolt kirjutatud raamat „Narcissus ja Echo: müüt ja analüüs: mõtisklusi nartsissismist“ ilmus aastal 2013.

Üheksakümnendatel lugesid eesti ülikoolides loenguid psühhoanalüüsist Märt Väljataga[71], Hasso Krull[72], Jaanus Adamson[73].

1989 aastal algas Eestis psühhoanalüütilise suunaga psühhoterapeutide ettevalmistamine. Algust tegid eesti soost psühhoanalüütik Eve Suurvee ja psühhoanalüütik Ulla Arnell Rootsist ning psühhoanalüütikud Tiit Saarman ning Carl-Erik Brattemo Soomest. Eestis moodustatud grupp alustas õpinguid Soomes 90. aastate alul. Samal ajal moodustati ka Eesti Psühhoanalüütiline Selts, mis tänasel päeval on Euroopa Psühhoanalüütilise Psühhoteraapia Assotsiooni täisliige. 90. keskel enamus alustanutest on psühhoanalüütilise treeningu lõpetanud ning asunud kliinilisele tööle. Samal ajal alustasid kaks eesti psühhiaatrit - Alo Jüriloo and Meelis Papp koos Leedu kolleegidega, soome psühhoanalüütiku Eero Reckhardt’i[74] ettevõtmisel psühhoanalüüsi õppimist Soomes. Meelis Papp kuulub psühhoanalüütikuna Soome Psühhoanalüütilisse Ühingusse.

1994 asutasid psühholoog Sinne Naruskberg ja psühhoanalüütiline psühhoterapeut Ants Parktal Professionaalse Psühholoogia Erakooli (PPE). PPE pakkus soovijatele psühhoanalüütilise suunitlusega kolm aastat kestvat programmi kui psühhoteraapia alus koolitust. Koolitus koosnes loengutest, seminaridest, praktikast ja eeldas ka eneseteraapia läbimist. Esimest korda sai psühhoanalüütiliste teooriate ja tehnikate õpetamine Eesti õppeasutuses Haridusministeeriumilt riikliku tunnu(i)stuse. Paljud PPE lõpetanud psühholoogilised nõustajad on jätkanud oma õpinguid psühhoanalüütilise psühhoteraapia ja psühhoanalüüsi vallas.

2001 aastal loodi Rahvusvahelise Psühhoanalüütilise Assotsiatsiooni ja Euroopa psühhoanalüütilise Föderatsiooni (International Psychoanalytic Association (IPA) and European Psychoanalytical Federation (EPF)) ettevõtmisel ja toetusel Han Groen-Prakkeni nimeline Ida Euroopa Psühhoanalüütiline Instituut (The  Han Groen-Prakken Psychoanalytic Institute for Eastern Europe (PIEE)). Loodud instituut rajas raamistiku juba alanud psühhoanalüütilisele koolitusele riikides, mis varem kuulusid nõukogude mõjutsooni. Suvekoolid ja seminarid toimusid Ida Euroopa psühhoanalüüsi huvilistele regulaarselt juba alates aastast 1994. Instituudi esimene suvekool toimus Eestis, Käärikul. Suvekoolid ja seminarid rajasid aluse ning andsid soovijatele võimaluse edasiseks koolituseks saada psühhoanalüütiku pädevus.            

2000 aasta sügisel vastavalt Rahvusvahelise Psühhoanalüütilise Assotsiatsiooni otsusele kutsuti neli eesti psühhoanalüütilist psühhoterapeuti nelja aastasele psühhoanalüüsi väljaõppele, mis hõlmas endas teooria seminare, psühhoanalüüsi läbimist ja kahe juhtumi supervisiooni, Soome Psühhoanalüütilises Ühingus, psühhoanalüütik Eero Reckhardti juhtimisel. Kõik neli soovijat läbisid sissejuhatavad intervjuud ja alustasid õpinguid koos viie kolleegiga Venemaalt (Sankt-Petersburg) ning kolleegiga Lätist (Riia). Eero Rechardt lahkus keset koolitust seoses terviseprobleemidega ning tema tööd jätkas psühhoanalüütik Henrik Enckell kuni programmi lõppemiseni aastal 2004. Neli inimest Eestist – Erika Saluveer, Endel Talvik, Andres Adams  and Ants Parktal – viibisid igal teisel nädalal kolm päeva Helsingis seminaridel, psühhoanalüüsis ja oma juhtumi analüüsis. Kõik neli on tänasel päeval Rahvusvahelise Psühhoanalüütilise Assotsiatsiooni täisliikmed.

Neli eesti ja neli läti psühhoanalüütikut moodustasid aastal 2012 Eesti-Läti Psühhoanalüütilise Ühingu, koos sponsorkomiteega[75], kuhu kuuluvad psühhoanalüütikud Leena Klockars Soome Psühhoanalüütilisest Ühingust ja Thijs de Wolf Hollandi Psühhoanalüütilisest Ühingust. Tänasel päeval kuulub ühingusse eesti poolt viis psühhoanalüütikut - Andres Adams, Merike Alas, Erika Saluveer, Endel Talvik ja Ants Parktal ning viis kandidaati - Liisi Graf, Edith Herkel, Jane Meimer-Parktal, Lilian Reinson ja Ines Vajakas). Kandidaadid on lõpetanud teoreetilised seminarid ja kas on esitanud või esitavad peatselt juhtumid sponsorkomiteele psühhoanalüütiku pädevuse omandamiseks. Teine grupp kandidaate alustab 2017 aasta sügisel sissejuhatavate intervjuudega ja teooria seminaridega alates 2018 aasta kevadest.

Eesti psühhoanalüütikute teoreetilised eelistused varieeruvad Freudi klassikalisest psühhoanalüüsist kuni Kleini objekt-seoste teooriani. Olles saanud koolituse Soomes, on eesti psühhoanalüütikute meeleilm  ilmselt mõjutatud suurel määral Inglise psühhoanalüütiku Donald Winnicotti lähenemisviisist, kuna Donald Winnicott oli üks Soome Psühhoanalüütilise Ühingu sponsorkomitee liikmetest. Viimasel ajal on tekkinud suurem huvi Melanie Kleini ja tema mõtlemise edasiarendajate vastu. Eriline tähelepanu on tekkinud Wilfred Bioni uudse arusaamise vastu psühhoanalüüsist, kus psühhoanalüütiline töö keskendub segastest tunnetest arusaamisele, kus koos analüüsitavaga otsitakse uut teadmist, et mõista häiritud tundeelu olemust. Frances Tustin, Esther Bick, John Steiner, Ronald Britton, Herbert Rosenfeld, Betty Joseph, Andre Green, Christopher Bollas, Thomas Ogden on autorid, kes paljudele kolleegidele huvi pakuvad.

Teised psühhoanalüütilised organisatsioonid Eestis.

Lisaks psühhoanalüüsile on Eestis ka mitmeid teisi psühhoanalüütilisi ühinguid.

Eesti Psühhoanalüütilise Lasteteraapia Ühing, mis kuulub Euroopa Psühhoanalüütilise Psühhoteraapia Föderatsiooni täisliikmena asutati aastal 2003. Ühingusse kuulub seitse liiget ning ühing korraldab nii koolitust kui ka konverentse. Ühingu tekkimise algus ulatub aastasse 1995, mil eesimeseks õpetajaks oli eesti päritolu laste psühhoterapeut Nils Taube. Psühholoog Reet Montoneni pingutuste abil loodi sidemed Suurbritannia psühhoterapeutide George Crawfordiga Šoti Inimsuhete Instituudist; Juliet Hopkinsiga Tavistock Kliinikust; Lydia Tischleri, Anita Collomsi ja Allan Levyga Briti Psühhoteraapia Assotsiatsioonis, ja Soome psühhoterapeudi Marja Schulmaniga Therapeia Foundationist.

Eesti Grupianalüüsi Assotsiatsioon  Euroopa Psühhoanalüütilise Psühhoteraapia Föderatsioon täisliige asutati aastal 2004. Ühingusse kuulub 18 grupiterapeuti ning ühing korraldab nii koolitust kui ka konverentse. Esmase koolituse viisid läbi grupipsühhoterapeudid Leedust Eugenijus Laurinaitis ja Erna Petkute Taani ja Norra riigi toetusel.

Eesti Noorukite Psühhoanalüütilise Psühhoteraapia Assotsiatsioon asutati aastal 2003. Ühingusse kuulub kuus psühhoterapeuti. Ühingu liikmete esmase koolituse viisid läbi Soome psühhoanalüütikud – Raimo Hyttinen, Kari Tuhkanen, Birgitta ja Rauno Juntumaa, Juhani Salakari, Pirjo Lehtovuori ning psühhoterapeut Helena Bergman.

Eesti Psühhoanalüütilise Psühhoteraapia Assotsiatsioon, mis ühendab eesti psühhoanalüütilise psühhoteraapia erinevad organisatsioone üheks katusorganisatsiooniks, asutati aastal 2014.

Mõned mõtted Eesti psühhoanalüüsi võimalikest arengutest.

Psühhoanalüüsi areng vajab meie meelest kliinilist tööd tegevate psühhoanalüütikute koostööd teiste sotsiaalteaduste vallas tegevate elukutselistega. Ja seda kahel põhjusel. Esiteks annab koostöö psühhoanalüütikutele võimaluse vaadata oma tegevust ka kõrvalseisjate pilguga, et välistada eraldatusest ja suletusest tekkivat võimalikku sumbumist oma erialasesse kõikvõimsustundesse. Teiseks on vajalik laiem erialane suhtlemine eesti keeles, et leida meeles mõistlik side võõrkeelse psühhoanalüüsi ja eestikeelse meele vahel ja välistada meele koloniseerimine inglise keelse mõtlemise poolt. Laialdasel kasutusel olev inglisekeelne erialane kirjandus, toob paratamatult kaasa ka inglise keelse mõtlemise, võõrandab lugejat nii eesti keelsest  mõtlemisest ning eesti kultuuri juurtest.

Eestis on olnud ja loodetavasti on ka jätkuvalt mitmed vaimuinimesed huvitatud psühhoanalüütilisest mõtlemisest, või kajastuvad psühhoanalüütilised ideed kaudselt nende loomingus. Nii kui näiteks luuletaja ja tõlkija Hasso Krull, kirjanduskriitik Jaanus Adamson, kirjanik ja  filmire˛issöör Imbi Paju, kirjanik ja tõlkija Peep Ilmet, kirjandusteadlased Eneken Laanes ja Aarne Merilai ning mitmed teised.  Eneken Laanes on näiteks lähtunud psühhoanalüütilisest teooriast, analüüsides mitmete eesti kirjanike romaanide kaudu eestlaste traumaatilist minevikku. Imbi Paju on kajastanud eesti riigi ja inimeste traumaatilist minevikku nii raamatutes, artiklites kui ka filmides psühhoanalüütilises võtmes. Kasvanud on huvi Columbia Ülikooli (Ameerika Ühendriigid) kirjandusteadlase Maire Jaanuse psühhoanalüütiliste kirjutiste vastu.

Eesti psühhoanalüüsi ees seisab veel üks tõsine ülesanne, mille lahendamisel on kindlasti vaja koostööd keele- ja kultuuritundjatega. Meie meelest on eesti psühhoanalüüsi ellujäämiseks vaja leida ja pakkuda vihjeid inglise(saksa)keelse psühhoanalüüsi tõlkimiseks eesti keelde ehk eestistamiseks. Andres Saareste (1958-1963) sõnaraamatu valguses võiks öelda, et meil on vaja võõrkeelne psühhoanalüüs eestistada ehk muuta eestimeelseks. Meie arusaam, et eesti keel ja meeleilm kuuluvad soome-ugri maailma, olles olemuslikult erinev indo-euroopa keeltest ja meeleilmadest, pärineb Uku Masingu (1995, 2004, 2009) mõttevallast. Olemuslik erinevus võib olla aga määravaks takistuseks psühhoanalüütilise kirjanduse tõlkimisel inglise või saksa keelest eesti keelde.

Tõlkides psühhoanalüüsi eesti keelde avastame me kui koloniseeritud (Kaplinski, 2004; Salumets, 2016) on meie meel indo-euroopa kultuuri poolt. Lähemal uurimisel võib märgata, et esmane tõlge ei pruugi üldse mitte vastata tähendusele, mida omas meeles on leida. Näiteks kui otsida vastet inglise keelsele sõnale agressioon, leiame esmalt tähendused, mis seostuvad ründamise ja purustamisega. Tähendustega, mis ei lähe kokku soome-ugri meeleilmaga[76]. Eesti keeles võiks olla sõna agressioon tähendus pigem seotud vastupanu, kaitse ja hoidmisega, tegevustega, mis samuti nõuavad jõu kasutamist[77]. Kuna kliinilises töös on inimese meeles olevat tähendused olulisemad kui samade sõnade sõnaraamatu tähendused, turgatab meelde küsimus, kas üleüldse on võimalik psühhoanalüüsi võõrkeelest eesti keelde tõlkida.  Jõudsime arusaamisele, et see ei ole võimalik. Kui me tõlgime sõnaraamatu tähendusi ühes keelest teise ning ei võta arvesse sõnade etümoloogiat, tähendusi eri soome-ugri keeltes ja eesti keele murretes, siis saame tõlkides  inglise või saksa keelse  psühhoanalüüsi eesti keeles. Saame tõlkides psühhoanalüüsi, kus keel ei ulatu kehasse ehk ei hakka elama, kuna mõtlemine ja tunded ei saa teineteisega kokku ning on seetõttu kliinilise töö tarbeks kõlbmatu. Sel viisil võib tekkida ületamatu või siis raskesti ületatav lõhe psühhoanalüütilise mõtlemise ja psühhoanalüüsi kliinilise kasutamise/kasulikkuse vahele. Seetõttu seisab meil ees töö leida eesti keeles võimalikult sobivad sõnad kui vihjed psühhoanalüüsi eestistamisele ehk eesti päraseks väljendamiseks keeles[78].Lõpetuseks soovime ära märkida, et tegelikult algas psühhoanalüüsi eestistamine juba kohe peale Eesti riigi rajamist. Eesti kasvatusteadlased, juurutades psühhoanalüüsi eesti kooli, rajasid ka arvestatava aluse  erialasele eesti keelele, aluse millest meil on võimalik lähtuda ja mida on vajalik täiendada ning arendada.

Kasutatud kirjandus:

Assmann, J. (2017) Moosese eristus ehk monoteismi hind. Tallinn: Tallinna ülikooli Kirjastus

Berke, J. H. (2015) The hidden Freud. His Hassidic roots. London: Karnac

Elango, A. (1933, a) Lapsepõlv ja iseloom: Väikelapse vaimne areng ja kodune kasvatus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts

Elango, A. (1933, b) Analüütilised voolud psühholoogias ja nende rakendamine pedagoogikas. Kasvatus, 5:241-254; 8:337-352

                                                                                                                                                                               Elango, A. a, (1991) Akadeemiline Pedagoogika Selts ja „Pedagoogiline Aastaraamat“ 1930-1940. Pedagoogiline Aastaraamat 1989. Tartu: Tartu Ülikool, Eesti Akadeemiline Pedagoogika Selts, lk. 5-8

Elango, A. b, (1991) Peatükke pikalt eluteelt. Pedagoogiline Aastaraamat. 1990. Tartu: Tartu Ülikool, lk. 17-100

Holtzmeyer, K. (1934) Alateadvus ja psühhoanalüüs. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus

Ivask, Al. (1933) Näide analüüsikäigust. Kasvatus, 4:175-178

Jüriloo, A. (1994) Väike psühhoanalüüsi sõnaraamat. Akadeemia, 9, lk. 2021–2046

Kaplinski, J. (2004) Kõik on ime. Tartu: Ilmamaa

Kasak, H. (1933. „Ratsionalist“ ja psühhoanalüütiline ilmavaade. Usuteadusline Ajakiri, 1:19-28

Kasvatus, (1933) Nr. 3. Kasvatusteaduslik Ajakiri. Eesti Õpetajate Liidu Häälekandja                         Klein, M. (1975) Criminal tendencies in normal children. In. Love, guilt and reparation and ohter Works 1921-1945. London: The Hogarth Press and the Institute of Psycho-Analysis, pp.170-185

Lapin, L. (2015) Olejad ja minejad. Mälestusi ja mõtisklusi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Lattik, R. (1934) Psühhoanalüüs, kasvatus ja kasvataja. Kasvatus, 1:26-33; 2:77-86

Laosson, M. (1933, a) Ristiusk kui seksuaalkompleks. Ratsionalist, 2:34-48

Laosson, M.(1933, b) Ristiusk kui alaväärtuslikkuse-kompleks. Ratsionalist, 5:136-152

Lawrence, D. H. (1985) Pojad ja armastajad. Tallinn: Eesti Raamat

Lellep. K. (1991) Kuidas tunda inimesi nende välimuse järgi? Tallinn: Ühiselu

Masing, U. (1995) Pessimismi põhjendus. Tartu: Ilmamaa

Masing, U. (2004) Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust. Tartu: Ilmamaa

Masing, U. (2009) Meil on lootust. Tartu: Ilmamaa

Martinson, E. (1922)  Esimene Eesti kasvatusteadusline nädal. Kasvatus, 22:355-356

MN. Prof. S. Freud, psühhoanalüüs ja ristiusk, Ratsionalist, 1:4-12 (1932); 3:69-76 (1933)

Oengo-Johanson, A. (1922) Seksuaal-küsimuste selgitamine koolis. Kasvatus, 5:68-73

Pork, M. (1984)  Psühholoogiline kaitse. Looming 7:962-971

Ramul, K. (1934) Uni ja unenäod. Loomade mõtlemine. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus

Ratsionalist, (1932) Juhtkiri, 1:1-3

Raud, M. (1927) Kurikalduvusega ja ulakad lapsed koolis. Kasvatus, 8:337-345

Saareste, A. (1958-1963) Eesti keele mõisteline sõnaraamat (I, II, III, IV köide). Stockholm: Vaba Eesti

Salumets, T. (2016) Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit. Tallinn: Varrak

Semper, J. (1924) „Kalevipoja“ rahvaluule-motiivide analüüs. Tartu: Loodus

Siirak, E. (1968) J. Semperi novell ajaloolises perspektiivis. Keel ja Kirjandus, 6:321-333

Sütt, M., Parktal, A. (2015) Mõtisklusi psühhoanalüüsi eestindamisest. Akadeemia, 7:1236-1256

Sütt, M, Parktal, A. (2017) Eestistades Bioni. Wilfred R. Bioni metapsühholoogiline käsitus mõtlemisest. Akadeemia, 2:281-300; 3:524-549

Taba, R. (1933, a)   Mis teha, kui intellektuaalne takistus õpilase arenemist ja edasijõudmist pidurdab. Kasvatus, 1:26-31

Taba. R. (1933, b) Kolm momenti lapse psüühikas. Kasvatus, 3:121-125

Taba, R. (1936, a) Vähemate laste kasvatamisest. Montessori ja psühhoanalüüsi seisukohad. Kasvatus, 3:115-131

Taba, R (1936, b) Uusi põhimõtteid kasvatuslikus nõuandmises. Kasvatus, 5:208-221; 6:259-26

Taba, R. (1937, a) Massipsühholoogia kooliklassis.  Kasvatus, 3:131-135; 6:344-352

Taba, R. (1937, b) Karistus kasvatusvahendina. Kasvatus, 9:517-523

Talli, M. (2006) Psühhoanalüüsi saksa-eesti seletav sõnaraamat. Magistriprojekt. Tartu http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/17194/Talli_Merike.pdf

Tennmann, E. (1933) Usuteaduskonna likvideerimine psühhoanalüütilistel põhjustel. Usuteadusline Ajakiri, 4:98-104

Truusmann, R. (1933) Assotsatsioonid ja eksamid. Kasvatus, 5:196-199

Tulviste, P. (1994) Rõõm kultuuriahistusest. Vestlusi Sigmund Freudi Ahistus kultuuris eestinduse puhul. Akadeemia 5:1087-1099

Vahing, V. (2000) Freudi tõlkimisest. Akadeemia, 12:2664-2671

Vainik, E. (2017) Oma meel ja Uku Masingu eksitus, Oma keel, 1:3-10

Erinevad mõtted on kogunud ja üles kirjutanud ning kokku seadnud Ants Parktal, Jane Meimer-Parktal ja Meelis Sütt. 08.03.2015/29.06.17/25.07.17/2.09.17/18.09.17

 

 

 

 



[2] Psühhoanalüüsi varasemad juured pärinevad  Joseph Berke arvates keskaegse juudi müstika voolust, Kabalast. Inglise meelesõõlaja Joseph Berke, kes on uurinud Sigmund Freudi ja Melanie Kleini elu ning nende teooriate seoseid juudi kultuuriga väidab, et „…psühhoanalüüs on Kabala ilmalik haru või teisisõnu, psühhoanalüüs on ilmalik Kabala.“ (Berke, 2015, pp.38). Berke täpsustab, et tegemist oli Hassidismiga, müstilise vooluga Juudi usundis, mis tekkis XVIII sajandil Poolas ja Ukrainas (pp.39). Psühhoanalüüsi seostele juudi religiooniga viitab ka saksa egüptoloog  Jan Assmann (2017, lk.131).

[3] Psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freud sündis 6. mail 1856. aastal  Freibergis, Moravias, Austrias (praegu Tšehhi Vabariigi territoorium), elas ja töötas Viinis alates aastast 1860 ja suri 23. september 1939 Londonis.

[4] Ülevaade psühhoanalüüsi levimisest Eestis rajaneb osaliselt Peeter Tulviste (1994) mõtetele intervjuus seoses Freudi teose „Ahistus kultuuris“ eestistamisega.

[5] Juhan Luiga (1873-1927), eesti psühhiaater, esseist ja ajaloolane.

[7] Vt. ajakiri Odamees, 1924, 6:188; http://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/25589

[8] Aleksander Elango (1902-2004), eesti pedagoogikateadlane.

[9] Valmar Adams (1899-1993), eesti luuletaja ja kirjandusteadlane, tutvustas Alfred Adlerit ajakirjas Looming, nr. 7, 1937, artiklis „Alfred Adleri vaimne pärandus.“

[10] Eestis on ilmunud Alfred Adleri raamatud „Menchenkenntniss“ ,"Inimesetundmine: inimeste iseloomude peategurid ja nende areng" tõlge. Tõlkinud D. Hint (= Debora Vaarandi koos Aadu Hindiga). Redigeerinud Leo Anvelt, saatesõna August Annist. Sari "Elav Teadus", nr 85/86, EKS, Tartu 1939, 212 lk; 2. trükk: Kupar, Tallinn 1995. „Die Seele des schwererziehbaren Kindes,“ "Raskelt kasvatatavad lapsed". Tõlkinud Alma Ostra-Oinas. Eesti Lastesõprade Ühing, Tallinn 1932, 25 lk.

[11] Ilmusid artiklid seksuaalsuse, tahtejõu kasvatamise, rütmilise võimlemise, looduslooliste ekskursioonide teemadel, kus õpilase meele ja tunnetuse arengud olulise koha leidsid.

[12] Suguelu ja abielu teemadel oli ka varem ilmunud eestikeelseid raamatuid. Näiteks Albert Moll (1910) Lapse suguelu. Tallinn: Teadus. Dr Albert Moll käsitleb lapse suguelu, kirjeldades ka Breueri ja Freudi „hinge eraldamise õppeviisi“ ehk psühhoanalüüsi kasutamist laste ravimisel. Albert Moll (1862-1939) saksa psühhiaater on üks kolmest XX sajandi mõjukast seksuoloogist, kaasaegse seksuoloogia rajajatest koos Sigmund Freudi (1856-1939) ja Magnus Hirschfeldiga (1868-1935). Vt.  https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3381530/

[13] On huvitav märkida, et Eesti Vabariigi ajal tegutses Tartus öigeenika  seltsi „Tõutervis“ Tervishoidlik abielu-nõuandekoht, kas jagati soovijatele tasuta teadmist suguelu vallas. (Madisson, H. (1929) Sugemeid meie noorsoo suguelu algusest. Tartu: Eesti Tervishoiu Muuseumi väljaanne nr. 68)

[14] Adele Oengo-Johanson (1896-1963), eesti pedagoog.