EST ENG RUS
 
 
 
Esileht Mis on psühhoanalüüs Kontakt Otsing Uudiskiri Psühhoanalüüs eesti keeles
 
   
  Lugemist psühhoanalüüsi vallas
Prindi
 
Soovitatav psühhoanalüütiline kirjandus
Artiklid, loengud
 
 
 

Psühhoanalüüsi kui meele sõõlamise lähtealused, põhilised käsitlusviisid ja tuntumad teooriad. Loengukonspekt IV, osa B

02.11.2017

Psühhoanalüüsi kui meele sõõlamise[1] lähtealused, põhilised käsitlusviisid ja tuntumad teooriad.

„Sõeludes saab vili selgeks.“

A.   Saareste, 4:321

Loengu konspekt

IV osa B

 

Kokkulepped ehk kompromisside[2] loomine.

Muudatused meeles, mis tekivad  kasvamise ja arenemise käigus või meele sõõlamises, rajavad aluse inimese meele ja keha arengule. Arenemine ja küpsemine võimaldavad omakorda luua üha paremaid kokkuleppeid oma soovide, tahtmiste ja vajaduste ning tegeliku (reaalse) maailma võimaluste vahel. Kokkulepped toovad inimese ellu rahulolu, tasakaalu ja mõnutunde, kuid samas ka püsiva rahuolematuse, kuna tal tuleb taas ja taas leppida mingite asjaolude või inimestega, mida või keda ta ei saa siis kui ta tahab, või nii palju kui tahab, või hoopis sel viisil kuidas ta tahab. Inimese otsingute ja tekkiva puuduse taga peidab end lapsepõlv, mis unelmates sageli kuldse ajana näib olevat. Lapsepõlv on kui kaotatud paradiis, mida inimene otsib oma elu lõpuni, kuid ei leia enam kunagi. Marcel Proust on öelnud selliste otsingute kohta, et parim paradiis on kaotatud paradiis. Briti ühe tuntuma inimmeele sõõlaja (psühhoanalüütiku) Melanie Kleini arvates on inimene alles siis piisavalt küps kui kõik tema lapseeast pärinevad soovid saavad rahuldatud ja seda siis läbi puudusega leppimise, mitte aga läbi nende vajaduste täieliku rahuldamise.

Kokkulepete tegemine seostub mõnu[3] ürgalusega (mõnuprintsiibiga)[4], mis Freudi arvates koos tegelikkuse ürgalusega (reaalsuseprintsiibiga)[5] juhivad inimese elu ja tegevust[6]. Inimene püüab oma vajaduste rahuldamisest saada täit mõnu, vältides valu. Kokkulepete tegemine on alati seotud lapseeast pärit teadvusetus meeles olevate soovidega, mis teadvusest väljatõrjutuna nõuavad endiselt  kohest rahuldamist[7] täies ulatuses. Ka täiskasvanud inimesel ei ole lapseea soovide ja vajaduste maailm kuhugi kadunud, sageli jääb see vägagi vajalik osa meeleilmast lihtsalt märkamata. Hullem on lugu kui märgatud lapselik osa meelest mingil põhjusel saab eitatud ning inimene muutub täiesti täiskasvanuks.

Varases meelesõõlamise teoorias olid kokkulepped (kompromissid) seotud peamiselt sugueluga, kuna meelesõõlamine sündis Euroopas valitsenud Viktoriaanlikul[8] ajastul, mil suguelu võis olla vaid sigivuse eesmärgil ja eneserahuldamine oli lausa surmapatt. Viktoriaanlikule ajastule olid omased kõrged moraalsed nõuded, mis välistasid avalikud väljendused ja vihjed suguelu teemadel; nii näiteks ei tohtinud mees- ja naiskirjanike raamatud olla kõrvuti ühel ja samal raamaturiiulil, ning söögilauas oli kanakoiva mainimine äärmiselt taktitu.

Kui näiteks Viktoriaanliku ajastu kasvatusega, vanem daam juhtus kuulama 20. sajandi kolmekümnendate aastate noort daami, kõnelemas vabalt oma suguelust, siis võis vanema daami ajastu moraalist tulenev, teadvusest väljatõrjutud suguliste tunnetega seotud ebakõla teadvusetus meeles elustuda. Iseenda meele tasakaalu säilitamiseks võib sellises olukorras vanem daam ootamatult ja kohatult nooremat daami rünnata, teda halvustada.

Stefan Zweig  kirjeldab raamatus „Eilne maailm. Eurooplase mälestused.[9]“ põhjalikult 19.sajandi lõpuaastate Viini kogukonna meeleilma, kus valitses fallostsentristlik arusaam meeste ja naiste suhetest. Vastavalt üldisele arvamusele puudusid naistel igasugused vajadused suguelu järele, kui jätta kõrvale soov saada lapsi. Noored mehed, kes ei olnud veel abielus, omandasid reeglina esimesed kogemused suguelust prostituutide abiga.

Oidipaalne suhete põiming, vastuolud ja vastaseis[10].

Oidipaalne kokkupõrge[11] (konflikt) on Freudi psühhoanalüütilise teooria kandev kese. Freudi oidipaalset teooriat iseloomustab isa ja mehekeskne vaade, kus naise ja ema koht ja mõju lapse arengule ei ole oluline. Võib oletada, et selline vaade tulenes nii valitsevast meestekesksest sotsiaalsest ümbrusest koos patriarhhaarse perekonnaga, mis tõsi juba tol ajal ilmutas murenemise märke, Freudi enda keerulistest suhetest oma emaga[12] või hoopis juudi religioonist[13]. Naise ja ema positsioon oli tol ajal tagaplaanil ühiskonnas ja jäi selleks ka varase meelesõõlamise mõtteviisis. Briti psühhoanalüütik Melanie Klein täiendas Freudi Oidipaalse kokkupõrke käsitlust lapse varajase arengu teema ja ema olulise kohaga lapse varajases arengus möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel.

Prantsuse inimmeele sõõlaja (psühhoanalüütiku) Andre Greeni sõnul on Oidipaalne kokkupõrge lapse arengus kaasas sünnist alates kui mitte juba enne sündi. Laps sünnib maailma, kus on kaks tema vanemat teda algusest alates saatmas. Ema vahetus suhtlemises lapsega ja isa nii ürgpärivuslikult ehk fülogeneetiliselt[14] kultuurimälu kaudu lapse enda meeles kui ka ema teadvusetu meele ehk alateadvuse kaudu. Isa on kohal puuduvana, oma  puudumise (absence) kaudu. Ema ja lapse suhtes on isa kohal ema meele kaudu, seoses oma mõtete, tunnete ja ihadega mehest.

Oidipaalne kokkupõrge tekib lapse meeles ema ja isa suguelu teadvustamisest, mis toob kaasa hirmu isa ees, kes võib poisi arvates teda kohitseda soovi eest elada emaga suguelu samamoodi kui seda isa teeb. Teadvustatud oidipaalne kokkupõrge, purustab lapse meelepetted (illusioonid) oma sugulisest võimekusest ja kesksest kohast ema maailmas. Piinav üksindus toob kaasa valu, viha ja kurbuse tunded. Ühtlasi selgub lapsele ka inimese kahesooline ehk biseksuaalne[15] olemus, iseenda surelikkus[16] ning põlvkondade vaheline erinevus. Laps ei ole enam maailma keskpunkt, kuna ema on ta enda meelest hüljanud. Laps on ühtlasi ka kaotanud oma meelepetliku kõikvõimsustunde. Emal on mees või isal on naine, kellega kehaliselt ja suguliselt võimekuselt laps võrdne ei ole. Lapse teadvuses toimunut võib võrrelda piiblilooga Aadama ja Eeva (NB Lilith[17]) Eedeni aiast väljaajamisest. Ränkraske kogemus toob samas kaasa ka rõõmu, sest avaneb võimalus iseseisvaks eluks. Ka partneri leidmine, tõsi küll tulevikus, on võimalik. Kaob ka hirmutav verepilastuse ehk intsesti[18]  sisaldava suhte võimalus. Oidipaalses olukorras tajutud ema ja isa kui kahe inimese suhete saladus loob aluse uudishimule üldse maailma vastu.

Oidipaalne kokkupõrge leiab rahuldava lahenduse isaga samastumise läbi. „Kui ma ei saa elada emaga suguelu, nii kui seda isa teeb, siis kui suureks saan suguelu elada ka mina nii kui isagi.“ Isa ja ema vastastikune suhe, kus isa end hästi tunneb, loob ka poisis turvalisustunne, mis kandub hiljem edasi suhetesse naistega, keda ei kogeta enam nii ohtliku ja ähvardavana, nii kui lapsepõlves nägi poiss ema olles emaga sõltuvussuhtes.          Tekkimas on võimalus olla suhetes naistega kui mees, kes enam ei karda end kaotada nii kui varasemas suhtes emaga.

Kui oidipaalse konflikti lahendumine kohitsemishirmust vabanemiseks toimub läbi samastumise samast soost vanemaga, siis suhete plaanis toimub emast eraldumine ning lapsel tekib uut laadi suhe nii ema kui isaga. Muudatuse tingimuseks nii uus teadmine, et isal ja emal on suhe, kui ka teadmine et vanemate suhe on eraldi ja eemal lapsest endast ja temast sõltumatult. Uus teadmine kolmest objektist kui eraldiolevatest inimestest loob võimaluse teadmiste tarimiseks (struktureerimiseks) luues aluse kahe teise tunnuse liigitamiseks (kategoriseerimiseks). Nüüd on mitte ainult kaks olemasolevat nähtust, vaid on tekkinud ka alus mille põhjal neid nähtusi liigitada. Uus meeleseisund annab lapsele seega lisaks suhetes osaleja rollile ka vaatleja rolli ning kujutluse ema ja isa mehe ja naise armastussuhte olemusest, mehe ja naise rollist neis suhetes ja tunnetest paarisuhtes.

Uus suhe iseendaga, seab lapse silmitsi  üksinduse ja kaotuse tunnetega, milliseid on raske alul taluda kuid just uus olukord annab lapsele võimaluse oma elu alustamiseks. Melanie Kleini sõnul sõltub inimese kohanemisvõime maailmaga, oidipaalses olukorras tekkinud ilmaolemisega toimetulemisest. Mida valutumalt läbib inimene oidipaalse olukorra, seda kergem on tal hiljem kohaneda ümbritsevas maailmas.

Oidipaalse olukorra läbimine on raske ja vaevarikas kogemus, mis jätab oma jälje iga inimese ellu.  Kuna oidipaalne kokkupõrge ei leia kunagi oodatut paelusliku (ideaalset) lahendust ja jääb  vähem või rohkem lõpetamata, siis kohtub inimene kogu elu paljude kokkupõrgetega, mis võivad seostuda  oidipaalse olukorraga, koos vajadusega taas ja taas valulist kogemust läbi töötada ning täiustada.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et esimene eraldumine esimesest armastusobjektist toimub siis kui ema ja laps saavad nii lapse kui ka ema poolt kogetud eraldiseisvatena. Teine eraldumine leiab aset siis kui isa ja ema suhe omavaheline suhe ja nende suhe lapsega saab nii lapse kui ka vanemate poolt kogetud kui eraldiseisvad  ja olemuselt teistsugused suhted. Mõlemad eraldumised on iseseisvaks eluks vajalikud, samas valusalt seostudes kaotusega ning üksindusega.

IGA HETK KUI INIMENE TAJUB END KUI OBJEKTI/SUBJEKTI, TAJUB TA END ERALDI OLEVANA JA KUI INIMENE TAJUB END ERALDI OLEVANA SIIS TAJUB TA PARATAMATULT KA LAPSEPÕLVE PARADIISI KAOTUST JA SELLEST KAOTUSEST TULENEVAT ÜKSINDUST KAOTUSVALU JA PIINA.

 

Meelehäirete (psühhopatoloogia) tekkimine ja kujunemine.

Üldisemas plaanis eristatakse kahte meelehäirete tekkeviisi. Kokkupõrke ehk konflikti mudelile vastavalt on meelehäirete põhjused sisemised ning seotud mina ehk ego võimetusega luua sobivaid kokkuleppeid mina soovide ja välise maailma võimaluste vahel. Kui inimene ei suuda leppida  tegelikkusest tulenevate piirangutega, mil mina ehk ego ei talu puudust, vajadusest  loobuda oma kihude kohesest ja täielikust rahuldamisest ning piisavalt rahuldavat kokkulepet ei teki on vaimse häire tekkimise võimalus tekkinud. Puudulik kokkuleplus viib inimese varaste toimetulemise viiside juurde, mis samas antud ajas ja ruumis on sobimatud. Tekkiv ärevus ja pinge võib seejärel esineda erinevate ja isikupäraste haigustunnuste kaudu[19]. Puuduse ehk defitsiidi mudelile vastavalt  tekivad meelehäired seoses lapseeas rahuldamata jäänud vajadustest saadud haavadest ehk traumadest. Kui näiteks lapse vajadused ema intiimse läheduse järele ei leia rahuldamist, siis omandab laps iseseisvalt puudusega sobivad toimetulemisviisid, mis samas täiskasvanuna ei toimi.[20]

Meelehäirete lätted nii kokkulepete puudulikkuse kui ka lapseea haavade korral, peituvad lapse varajaste suhetes lähedastega toimunud sündmustes. Nendeks sündmusteks on eelkõige lapse arengus puudulikult läbitud kriisid või ootamatutes elusündmustes saadud haavad ehk traumad.

Freudi mõte meelehäirete lätetest inimese varajases tundeelu arengu ebakõlades ja puudustes, loob uudse arusaamise meelehäirete tekkeloost ehk etioloogiast. Kuna meelehäirete põhjused peituvad inimese tundeelu varajases arengus, siis on võimalik, et iga inimene on meelehäire kandja. Inimese minevikus võib peituda viitsütikuga pomm, mis võib lõhkeda ootamatult siis kui meel pingele vastu ei pea või kui inimest tabab ränkraske haav ehk trauma.

Kergemate meelehäirete (neurootilised) korral vaevlevad inimesed suhetest tulenevate valusate tunnete käes, ehitades nähtamatuid seinu enda ja maailma vahele, et oma rahuldamata vajadustega, kuidagigi toime tulla.[21] Raskete meelehäirete (psühhootilised) korral elab inimenepeamiselt  oma vaenulikus ja vihase meeleilmas ning inimesel on väga keeruline seetõttu leida suhet teise inimesega. Suhete puudumine ja häired tekkivates suhetes toovad endaga kaasa piinava üksinduse ning püsiva ja piinava valu rahuldamata vajadustest. Inimesed ehitavad siis end teistest eraldavaid seinu, et neis vähesteski suhetes üldse ellu jääda. Neurootiliste ja psühhootiliste meelehäirete vahele jäävad nn. piirialane häire. Piirialase häirega inimesed vaevlevad lakkamatute ja teineteisele vastu astuvate soovide käes – olla suhtes ja olla eraldi, eemal suhtest. Suhtes olemine ähvardab enese kaotusega, hirmuga, et teine inimene neelab ta alla, üksindus seevastu piinava vajaduse teise inimese järele.

Ka meele ära eksimine suguelus ehk seksuaalsete kõrvalekallete juured peituvad inimese suhete varajases arengus. Suguelu häireid tekitavad meeles peituvad teadvusetud ehk alateadvuslikud ebakõlad. Inimesele on omane soov, saada mõnu varasemas arengus tuntud mõnu saamise viisidel. Näiteks ekshibitsionistlikud soovid - soov paljastada ennast, vuajeristlikud soovid  - piiluda teiste inimeste seksuaalsusega seotud tegevusi, oraalseks (oraalne nauding), soov hammustada partnerit (oraalne agressioon), partneri alandamine (anaalne agressioon), jne.. Saksa psühhoanalüütiku Karl Abrahami sõnul rikastavad lapseea seksuaalsed fantaasiad (kujutlused, väljamõeldised, unistused), millistest inimesed eelistavad sageli vaikida, ning erinevad varajased seksuaalse rahulduse saamise viisid (oraalseks, anaalseks) täiskasvanu tüvijõulist ehk genitaalset suguelu. Kui aga lapseea sugulised rahuldamise viisid jäävad täiskasvanu ainsaks sugulise rahulduse saamise viisiks on inimese meel ära eksinud ja meil on tegemist sugulise kõrvalekaldega.

Ülekanne ja vastuülekanne.

 Mõned mõtted kahest olulisest nähtusest, mis esineb meelesõõlaja ja sõõlatava omavahelises kliinilise töö suhtes. Freudi algne arusaamine neuroosi ravist seisnes teadvusetus meeles peituva ja häiret tekitava ebakõla teadvustamises. Meele sõõlamise käigus teadvustas sõõlatav meelesõõlaja abil teadvusetus meeles oleva ebakõla olemuse, millele järgnes tervenemine. Hilisemas teoorias nägi Freud neuroosi ravis kesksena ülekande  analüüsi ehk meelesõõlamise kese nihkus ülekandes tekkivate tunnete teadvustamisele.

Ülekandes ilmnevad lapsepõlves kogetud tunde-, mõtte- ja käitumismustrid, mis kantakse üle või omistatakse meelesõõlajale. Kui lapsepõlves näiteks valitses isa last, siis nüüd teeb seda sõõlatava meelest meelesõõlaja. Samal viisil toimub ka sageli tunnete ülekandmine vahetus suhtlemises teiste oluliste inimestega olevikus. Ülekanne on loomult teadvusetu ehk inimene tajubki kunagist lapsepõlvesuhet, mis on nüüd tärganud olevikus, tegeliku olevikus oleva suhtena.

Vastuülekande all mõistetakse kõiki tunde-, mõtte- ja käitumismustreid, mis tärkavad meelesõõlajas (psühhoanalüütikus) suhtlemises sõõlatavaga. Vastuülekanne meelesõõlajas võib olla sõõlatava jõulise meele poolt esile kutsutud või suhtlemises tärganud meelesõõlaja isiklikud tunded, mis seostuvad tema enda minevikuga. Nii võib näiteks kurbus, mida meelesõõlaja tunneb olla seotud sõõlatavate kannatustega. Samas võib olla meelesõõlajas ootamatult tekkinud ebakindlus ja abitus, suhtes jõulise sõõlatavaga, olla seotud hoopis meelesõõlaja enda kunagise suhtega valitseva emaga. Vastuülekanne võib olla teadvustatud, kuid pingelises suhtes ka sageli teadvustamatu.

Psühhoanalüüsi kriitikast ja Freudist.

Psühhoanalüüsi on kogu tema olemasolu ajal kritiseeritud[22], nimetatud ebateaduseks, vaieldud kas tegemist on teaduse, kunsti või hoopis kirjandusega.

Kritiseerides psühhoanalüüsi aetakse sageli segi kaks eraldi teemat, millal räägitakse Freudist ja millal psühhoanalüüsist[23]. Kuigi Freud ja Joseph Breuer rajasid aluse psühhoanalüüsile aastal 1896 ja Freudi kui alustaja panus on määratult suur ja sisukas, ei võrdu tänapäevane psühhoanalüüs Freudi isikuga.

Kritiseerides Freudi töid, tegeleb kriitika vaid psühhoanalüüsi algusajaga,  kuid jätab kõrvale kogu kaasaegse psühhoanalüüsi arengu jooksul kogunenud teoreetilise ja kliinilise teadmise ja kogemuse. Rääkides Freudist ja kritiseerides alustavat psühhoanalüüsi võib kaduma minna psühhoanalüüsi teadusliku teooria areng, jätkuvus ja liikuvus (tunnused, mis eristavad teadust pseudoteadusest).

Lõppsõna.

Lõpetan meelesõõlamise sissejuhatavad loengud Briti meelesõõlaja Christopher Bollas’e sõnadega:

The critical destruction of ideas is crucial to intellectual development,

milliseid eesti keelde võiks tõlkida järgmiselt. Freudi ideed on rajanud psühhoanalüütilise mõtlemise kui teadusliku mõtlemise viisi, millele on tunnuslik vanade ideede asendumine uutega ehk paradigmade muudatus. Ka eelnevad loengud on ajendatud soovist pakkuda mõtteid psühhoanalüüsi  vallast, eelkõige selleks, et mõnu ning naudinguga nendega mängida, koos sooviga neid esitatud mõtteid purustada, et teie enda mõttetööst kujuneks tõeliselt kasulik ja huvitav vaimne ja hingeline muudatus, ning oma isiklik arusaam psühhoanalüüsist kui meelesõõlamisest.

 

Erinevad mõtted kokku kogunud, üles tähendanud ja ühte sidunud Ants Parktal aastal 2013. Täiendused 26.03.2014; 24.08.2014; 28.07.2017; 22.10.2017

 

 



[1] Psühhoanalüüs kui meele sõõlamine on Peep Ilmeti ettepanek, mida loengu autor jagab ja toetab ning kasutab ettepaneku tegija lahkel loal.

[2] ALATI

    Jääb elust pisuke puudu

    yks sajand

    yks aasta

    yks päev

    yks öö

    yks sulnis viiv

    yks silmapilk.

Ilmet, Muigelsui ent tõsimeeli, lk. 90.

[3] Mõnu või nauding, millist sõna kasutada? Mõnutunne on eesti keeles kaldega keha poole, nauding kaldega meelelise kogemise poole. Valin tähistajaks mõnu, sõna mis viitab nähtuse kehalisele lättele.

[4] Mõnu põhialuasus ehk mõnuprintsiip seob kokku elu- ja surmatungi.

[5] Tegelikkuse põhialusus ehk reaalsusprintsiip võimaldab mõnu ajas ja ruumis edasi lükata ning taluda mõnutunde puudumist ehk mittemõnu, vähemalt ajutiselt.

[6] 1924 aastal lisas Freud kolmanda nn. Nirvaana printsiibi, mis taandab erutuse nulltasandile.

[7] Kui täpne olla siis enamik kihudega seotud soove, tahtmisi ja unelmaid on lapsele ürgpärivuslikult kaasa antud juba enne sündi. Lapseeas leiavad kihudega seotud soovid end meeles üles ja otsivad rahuldamise võimalusi välises maailmas.

[8] Viktoriaanlik ajastu seostus Suurbritannia, Iirimaa ja India kuninganna Victoria valitsemisajaga 20. juunist 1837 kuni tema surmani 22. jaanuari 1901 aastal.

[9] Zweig, S. (1988) Eilne maailm. Eurooplase mälestused. Tallinn: Eesti Raamat

[10] Oidipaalsete suhete põimingu kui üldise ja kõikehaarava kultuuri nähtuse olemasolu on paljud  traditsiooniliste kultuuride uurijad, antropoloogid ja folkloristid kahtluse alla seadnud. Tekib ka küsimus, et kas oidipaalsel kokkupõrkel on kohta ka soome-ugri kultuuris.

[11] Oidipaalses kokkupõrkes saavad kokku lapse kihud sugueluks vastassoost vanemaga ühelt poolt ja ümbruskonna keeld sellelaadseks suhteks. Perekonna raames isa ja ema keeld.

[13] 1939 aastal avaldas Freud oma töö „Der Mann Moses und die monotheistische Religion.“ (Mooses ja usk ainujumalasse). Teose ilmumisest ilmus ka nupp Eesti ajakirjanduses: „Mooses ei olnud juut“, Uus Eesti, 24. sept., 1938, nr. 262, lk. 8, http://dea.nlib.ee/JQ/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=suur&pid=s1258130&nid=67021

[14] Kui vaid suudaksin tungida peeglite mällu

    Ma inimestest teaks peaaegu kõik.

Ilmet, Sõõlatud luule, lk. 357.

[15] NB, jutt on kahesoolisusest meeles, mitte kehas. Inimese meeles elavad kaks sugu võrdsel määral esindatuna.

[16] Kes mõtleb surmast

                  mõistab olemise habrast keerukust

    kes mõtiskleb minevikust

                  võib arvata tulevikus toimuvat.

Ilmet, Sõõlatud luule, lk. 410

[17] Esimesest Moosese raamatust võib lugeda 1:27: Ja Jumal lõi inimese oma näo järele. Jumala näo järele lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!. Lilith oli Aadama esimene naine, kelle Jumal lõi Aadamale samuti oma näo järgi. Kui Aadama lõi ta tolmust, siis Lilithi lõi ta mustusest ja räpast. Kuna nad olid Jumala ees võrdsed, keeldus Lilith peagi Aadamale pikali heites anduma, ning põgenes Eedeni aiast.

[18] Intsest: Verepilastus, suguline vahekord lähedaste sugulaste vahel, kes seaduse vm. ühiskonnareeglite järgi ei tohi abielluda.

[19] Näiteks sundmõtted ja sundkäitumine, depressioon, alkoholism või muud sõltuvushäired, jne..

[20] Eelkõige ei võimalda tekkinud puudused tundeelu arengus luua või hoida piisavalt tunderikkaid ja püsivaid suhteid, kuna kogemused lähisuhtes olemisest on jäänud omandamata.

[21] Ameerika filmilavastaja Woody Allen on oma filmides tabavalt kujutanud neurootiliste inimeste elu.

[22] Vaata psühhoanalüüsi kriitikast lähemalt: https://en.wikipedia.org/wiki/Psychoanalysis#Criticism Eesti keeles on soovitas Vaino Vahing lugeda Jüri Alliku kommentaare raamatus „Inimhinge Anatoomiast“ ( Tõlkinud Anne Lill, kommenteerinud Jüri Allik. Tartu Ülikooli Kirjastus 1999).

[23] Parafraas nõukogude ajast: „Ütleme Lenin, mõtleme partei, ütleme partei, mõtleme Lenin!“, kus kahe erineva nähtuse vahel loodud sümbiootiline side kaotab mõlema nähtuse tegeliku olemuse, asendades tegelikkuse meelepettega ehk antud näite korral religioosse ikooniga. Sümbioosis kaob oidipaalne erinevus, kaovad tähendused ning alles jääb vaid pregenitaalne ühtekuuluvustunne.

 

 
     
    Kodulehtede valmistamine