EST ENG RUS
 
 
 
Esileht Mis on psühhoanalüüs Kontakt Otsing Uudiskiri Psühhoanalüüs eesti keeles
 
   
  Lugemist psühhoanalüüsi vallas
Prindi
 
Soovitatav psühhoanalüütiline kirjandus
Artiklid, loengud
 
 
 

Psühhoanalüüsi kui meele sõõlamise lähtealused, põhilised käsitlusviisid ja tuntumad teooriad. Loengu konspekt, IV osa A

02.11.2017

Psühhoanalüüsi kui meele sõõlamise[1] lähtealused, põhilised käsitlusviisid ja tuntumad teooriad.

„Sõeludes saab vili selgeks.“

A.   Saareste, 4:321

Loengu konspekt

IV osa A

 

 

3.D Olulisemad käsitlusviisid inimmeele sõõlamiseks (psühhoanalüütilised kontseptsioonid).

 

Kaks alustrajavat oletust.

Esiteks: meelele (psüühikale) on omane põhjuslikkus (determineeritus). Nii inimese meeltes kui ka looduses, ei toimu midagi juhuslikult. Iga nähtus meeles on põhjustatud (determineeritud) teise, temale eelneva nähtuse poolt. Seega võime oletada, et eksitegu käitumises või keelevääratus vestluses ei ole mitte juhuslik sündmus, vaid inimese soovide ja kavatsustega kooskõlas olev tegevus, mille põhjus võib sageli olla peidus teadvusetus meeles ehk alateadvuses. Kuna ka kaoses on oma korrastatus, väidab Freud, et sigar võib vahel olla lihtsalt sigar ning mitte olla mehe suguliikme võrdkujuks. Ilmselt viitab vanameister vajadusele aeg-ajalt painavat põhjuslikkust lihtsalt ignoreerida, et vähemalt ennast veidikene petta, mis juba iseenesest on alusetu lootus ning taas uus pettekujutlus.

Teiseks: enamus meeles toimuvast jääb inimesele teadmata[2]. Meele pidevus  ja järjekindlus, mida tajume on näiline. Eksiteod, keelevääratused, unustamised ja muud samalaadsed nähtused paljastavad teadvusetu meele mõju, millest tuleneb meele katkendlikus ning järjekindlusetus[3].

Inimese elu ja arengut suunavad kihud ehk tungid.

Kihude teema meelesõõlamise teoorias rikastab arusaamist inimese meele hoogsusest ja meeles peituvatest, inimest toimima ning liikuma panevatest  jõududest[4]. Kui inimene on tulvil sisemist jõudu, siis on tema meel ja käitumine ajendatud kihudest. Kihude allikaks on keha loomusund ehk instinkt[5]. Loomusund on kehaline energia, mis tekib vajadustest ja paneb nii inimese kehale kui ka meelele elu sisse. Inimese loomusunniline (instinktiivne) käitumine on erinevalt loomadest juhitud meele poolt, mis võtab arvesse nii eelnevat kogemust kui ka tekkinud uue olukorra eripära. Inimene ei reageeri mitte niivõrd tegevust virgutavale mõjurile, kuivõrd tekkinud erutusele meeles. Kihu on loomusunnist erutatud meel. Kuna kihu on meeles olev nähtus, siis võib tekkinud erutus, olla aga võib ka mitte olla seotud loomusunniga. Näiteks unelm kogetud sugulisest ühtimisest või meenutus partneri kehast võib äratada kihu meeles ja järgnevalt ka erutuse kehas. Olenemata allikast on kihu eesmärk tekkinud erutuse maha laadimine välises maailmas oleva objekti abil. Kuna kihu poolt erutatud meele ja keha sihiks on kihude poolt esile kutsutud erutuse maha laadimine, viib kihu  sugulise kokkusaamiseni või ei vii, olenevalt sellest kuidas ego toimib. Ego ehk mina vahendab erutust, lubab või keelab ning vajadusel lükkab edasi erutuse maha laadimist. Inimese meele võime valitseda oma kihusid annab võimaluse suguelu naudingute suurendamiseks, kuna keha mõnule võib liituda ka meele mõnu, koos sugueluga seotud unelmatega (fantaasiatega). Keha ja meele koostöö sugulise rahulduse saamisel muudab inimese suguelu ka keeruliseks, kuna koostöö on vaja leida kahe vastandliku ning sageli teineteist tühistava vajaduse – sugukihu ja kiindumuse – vahel. Vastuolud sugulise ja hingelise läheduse vahel on eriti omased ning teguvõimsad noorukieas.

Seksuaalsuse[6] ehk idujõu areng kehas ja meeles.

Freud on valinud oma arenguteooria aluseks seksuaalsuse ehk idujõu kui ainsa inimest ajendava jõu[7]. Inimese kujunemine on  juba sünnist alates (ilmselt ka enne sündi) seotud mõnutundega[8] sugulisest rahuldusest. Mõnutunne sugulisest rahuldusest läbib mitmeid erinevaid kehapiirkondi alates varasest lapseeast kuni täiskasvanueani. Esmasel, oma kehapinna armuiharuse[9] arenemisastmel (autoerootiline) pakub lapsele mõnu kogu keha pind naha kaudu. Hilisemas arengus leitakse mõnutunnet järkjärgult lisaks veel teatud kehaosadest või keha piirkondadest: suulise iharuse arenemisastmel (oraalne) pakuvad mõnu[10], suu, keel, huuled, hambad; päramise[11] iharuse arenemisjärgus (anaalne) pakub mõnu anus[12]; iseenda suguelundite iharuse arenemisastmel[13] (falliline) pakuvad mõnu suguliige[14] (peenis) ja  kõdisti[15] (kliitor); iharuse varjatud-varitsev arenemisaste (latentne), mil suguline mõnu on teadvusest väljatõrjutud, teadvusetu meele alale; tüvijõulise iharuse arenemisaste (genitaalne), kus inimesele pakub mõnu suguline kokkusaamine vastassoost[16] partneriga. Suguline ehk idujõuline suhe kahe inimese vahel hõlmab mõnu sugemeid kõikidest eelnevatest arenemisastmetest, allutades suulise, päramise ja varjatud-varitseva idujõu genitaalsele[17] idujõule.

Lähemalt  idujõu arenemisastmetest.

Suuline ehk oraalne arenemisaste hõlmab endas armusuhet läbi söömise, söönud ja söödud olemise (erootiline osa suhtest) ning ka läbi närimise ja näritud saamise (vägijõuline osa suhtest)[18]. (Aadam ja Eeva aeti paradiisist välja suulise-oraalse patu pärast.) Kujuneb välja sooline eneseteadmus ehk identiteet Eneseteadmuse kujunemine ei olene kehalistest soo tunnustest.

Päramine ehk anaalne arenemisaste seostub kinnihoidmise ja väljastamise mõnuga ning korra ning korratusega. (Prometheus – tuletooja, kes loodi mudast.) Kujuneb välja sooroll meele sõõlamise mõttes[19].

Iseenda suguelundite iharuse ehk fallilisel arenemisastmel on juhtiv osa suguelunditel ja tegevuseks eneserahuldamine[20]. Iseloomulikud tunded on uudishimu, ärevus ja segadus ning vanemate suguelu olemasolu teadvustamine.

Tüvijõulise iharuse ehk genitaalsel arenemisastmel kujuneb koos küpse seksuaalsusega ehk tüvijõuga välja ka suguline suundumus nii soo kui ka partneri välimuse, iseloomu ja käitumise osas.

Meele sugulise arengu käigus kujuneb mitte ainult arusaamine iseendast kui idujõulisest (seksuaalsest) olendist, vaid kujunevad välja ka eeldused ja võimed suhtlemiseks. Suulises arengus kujunevad võimed seoses andmise ja jagamisega ning saamise ja vastuvõtmisega. Päramises võimed hoida ja ka kinni hoida ning säilitada. Tüvijõulises arengus loob isetekitatud  mõnutunne võime lõimida erinevusi ning nautida ja taluda üksindust. Lapse sugulise meele arenemine kulgeb suhete raamistikus, kus lapsele on oluline tema vajaduste ea kohane mõistmine ja arengu toetamine, koos vanemate endi arusaamisega iseenda, oma  partneri tüvijõust ja lapse idujõust ning võimest mõelda ja näha iseend sugulise sigiva olendina. Lapse sugulist arengut toetavate inimeste ja turvalise keskkonna ebapiisavus või puudumine, võib kaasa tuua nii kergemaid  kui tõsisemaid suguelu häired täiskasvanueas.

Sugulise arengu häireid, mis võivad tekkida ebasoodsast kasvuümbrusest võivad olla järgmised: sugulise arengu peatus ja kinnistumine (fiksatsioon) mingile varasemale arenguastmele või hapra sugulise soorolli korral taandumine (regressioon) pinget tekitavas olukorras, mõne varasema sugulise mõnu saamise viisi juurde. Iharuse arenemise tõkestamine ehk kinnistumine mingile varasemale arenemisastmele, tähendab arengu peatumist ning võimalust saada sugulist rahuldust ainult sellele järgule omasel viisil. Võtame näiteks scopofiilia, osakihu, mida me kõik kogeme lapseeas. Scopofiilia[21] tähendab soovi vaadata kõrvalt suguliselt erutavaid stseene kui aseainet tegelikule osalemisele. Varases eas on laps paratamatult virgutatud isa ja ema suguelust, millest lapse soov osalemiseks on vanemate poolt tõrjutud. Kui aga lapse loomulik soov varases eas vaadata ema või isa alasti keha, või hiljem uudishimulikel poistel piiluda alasti naisi saunas, mingil põhjusel ei leia võimalust võrdkujutamiseks (sümboliseerimiseks) ja muutub meeles valdavaks, siis areng peatub ning piilumise soov võib kinnistuda ainsaks sugulise rahulduse saamise viisiks. Kui lapseea ihara soovi kinnistumine loob täiskasvanule olukorra, kus erootiliste objektide (näiteks, interneti pornograafia) vaatamine on ainsaks sugulise rahulduse viisiks võime näha suguelu häiret vuajerismi[22]. Iharuse kinnistumine varasele arenguastmele, toob kaasa olukorra, kus tüvijõuline iharus (genitaalne seksuaalsus) meele sugulises (psühhoseksuaalses) arengus võib jääda saavutamata. Sama võime öelda ka ekshibitsionismi[23] kohta, kus inimese areng on kinnistunud lapseea iharasse soovi iseennast teise ees paljastada. Näiteks ennast paljastav ekshibitsionist, saab oma erektsiooni ja sugulise rahulduse ainult siis, kui ta sel viisil ehmatab juhuslikult mööduvaid naisi. Ekshibitsionist ületab seeläbi kohitsemishirmu[24] (kastratsioonihirmu) ja naudib oma suguliikme (peenise) gigantset jõudu, kui politsei ta ära kohtusse viib ning kohtunik teda noomib ja karistab. Mõelge, millise sotsiaalse tegevuse paneb liikuma ühe mehe suguliige. Ootamatu enesepaljastamine pargis, mis ehmatab inimesi on mehele ainus viis rahulduse saamiseks. Võime oletada, et tema lapseea sugulised soovid, mis seostusid sooviga ennast paljastada, ei leidnud vanemate poolt piisavat tähelepanu ega ka abi oma soove  võrdkujutamise abil sõnastada ehk sümboliseerida ning idujõuline iharus (genitaalne seksuaalsus) jäigi välja arenemata. Võrdkujutamine annab lapsele sõnad, et sugulistest vajadustest rääkida, mistõttu kaob soov neid vajadusi käitumises väljaelada.  

Taandumise (regressiooni ) korral on inimene küll oma sugulises arengus jõudnud idujõulisse iharusse, kuid pinge ja ärevuse korral taandub ta ajutiselt varasemate rahuldusviiside juurde. Näiteks: pliiatsi närimine rahustab, kuna taastab suulise ehk oraalse imemise mõnu; pime raevukas vastuhakk või passiiv-agressiivne käitumine seostub päramise ehk anaalse pealetungiga, mis tekib kui inimene sunnitakse vastuvaidlematult kuuletuma; talumatud hingepiinad suhte keerulistes arenemisjärkudes, meenutavad oidipaalse aja üksinduse piinu.

Samas on oluline mainida, et taandumine kui meele toiming meele arenguks vajalik, andes inimesele võimaluse pöörduda tagasi juba läbitud elusündmuste ja kogetud tunnete juurde, möödunut uuel moel kogedes. Ratsionaalse inimese religioossus võib olla üks näide taandarenguga seotud spirituaalsest kogemusest, mis võib inimest rikastada.

Suguelu laiemas plaanis.

Freud ja suguelu on tavamõtlemise maailmas sageli mõistetud samas tähenduses. Ajastu kultuuritausta arvesse võttes, võib mõista miks Freud lähtus teadvusetus meeles oleva lahkheli tuvastamisel  inimese suguelust ning miks tema patsiendid olid enamasti naised, tegemist oli Viktoriaanliku ajastu kõrgajaga. Aeg on muutunud, moraali ja eetika nõuded inimestele oluliselt muutunud[25], kuid suguelu koos oma häiretega on endiselt inimese meeles kesksel kohal. Suguelu seostub mõnu ja naudinguga, mida inimene soovib leida iseendast ja teisest inimesest olenemata ajast ja kultuurist. Sama oluline kui suguline mõnu ja nauding, on suhetega seotud ka läheduse- ja kiindumusvajadused, mida saab rahuldada vaid kahe inimese intiimses suhtes.

Freud ei pidanud suguelu all silmas mitte ainult konkreetset sugulist kokkusaamist (vahekorda), vaid eelkõige sugulist meelt, kus asuvad kihudest lähtuvad tunded, mõtted, unelmad, kujutlused. Meelesõõlamises vaadeldakse kehast lähtuvat ja meeles esindatud suguelu laiemalt kui lihtsalt sigimisega seotu. Kehalise suguelu võrdkujuline ehk sümboolne tähendus rajab aluse ja seostub igasuguse inimesele mõnu ja jõudu andva toimekusega.

Mitmed hilisemad meele sõõlamise teooriad on loobunud suguelu esiplaanile seadmisest või jätavad selle üldse kõrvale. Melanie Kleini objekt-seoste teooriale vastavalt  seostub võrdkujutamise (sümboliseerimisvõime) tekkimine ja sõnade kasutuselevõtt suhete teadvustamisega. Ego tähistab sõnaga objekti ehk teist inimest objekt-seoste maailmas, kellega ollakse suhetes. Sõna abil ilmub teine inimene suhetesse kui terviklik objekt, mis omakorda loob aluse stabiilse ja rahuldava suhte säilitamiseks. Kuigi suhted on esiplaanil, on Melanie Kleini teoorias siiski ajendavaks jõuks sugueluga seotud vajadused. Inimsuhtekeskne inimmeele sõõlamine (psühhoanalüüs) (relational theory), mille esindajad on Mary Target ja Peter Fonagy lähtuvad John Bowlby kiindumusteooriast ja näevad inimest motiveeriva jõuna ainult  kiindumusvajadust ning sellest vajadusest tulenevat mõnutunnet seoses suhtega.

Robert Stoller, psühhoanalüütik, kes on keskendunud suguliste eksimuste (seksuaalsete kõrvalekallete) uurimisele, näeb suguelus nii kehaliste vajaduste rahuldamise vajadust kui ka sugulises ühtimises saadava orgasmist tuleneva tundeelamuse olulisust kahe inimese suhtes. Suguelul, mis seob nii keha kui ka meeled, võib olla kas kaks erinevat eesmärki või parimal juhul leiab aset mõlema eesmärgi saavutamine korraga.  Esimene eesmärk seostub varase kaksiksuhtega, kui pingeseisundis on vaja sugulise kokkusaamise abil taastada hingelise minatunde terviklikkus ja hingeline tasakaal. Teine sugulise kokkusaamise eesmärk on küpse täiskasvanu idujõulise iharuse rahuldamine saamine kahe vastassoost inimese sugutoimetamises.

Keskendudes sugueluga seotud mõnutundele, ei saa jätta kõrvale suguelu ürgset eesmärki – sigimist[26]. Sigimine on ürgpärivuslikult kõige olulisem ajend suguliseks ühtimiseks. Naise eostamine ja mehest rasestumine lapse saamiseks võib olla nii tegelikult olemasolev kui ka võrdkujutatult ehk sümboolselt tähtis.

 

Erinevad mõtted kokku kogunud, üles tähendanud ja sidunud Ants Parktal aastal 2013. Täiendused 26.03.2014; 24.08.2014; 28.07.2017; 6.10.2017

 



[1] Psühhoanalüüs kui meele sõõlamine on Peep Ilmeti ettepanek, mida loengu autor jagab ja toetab ning kasutab ettepaneku tegija lahkel loal.

[2] „Aga võib-olla leidub meis muid jõude kui mõistus ja süda, võib-olla muidki kui meeled, - salapäraseid jõude, mis haaravad enda kätte juhtimise neil olematuse hetkil, kui uinuvad teised…“ R. Roland, (1958) Jean-Christophe, I, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk. 22.

[3] Näiteks võib kirja postitamisega seotud unustamine olla põhjustatud teadvusetus meeles peituvatest vaenulikest tunnetest kirja saaja suhtes. Olles teadvusetu oma käitumise põhjustest, otsib inimene puudusest tekkiva ärevuse vältimiseks seletusi teadvusel olevast meelest ning võib seostada toimunu näiteks unustamisega.

[4] Kihu ehk tung: Psüühiline nähtus, aktiivsus, elujõud, erutatud meel kui psüühiline energia, mis paneb inimese meele ja keha toimima ning liikuma. „Kange kihu ajab reit kiskuma“ Karja murdes, (Eesti Murrete Sõnaraamat, I-1, lk.205); Viru Jaagupi murdes on sugukihu –„himu, vastassugupoole himustamisest“, (Eesti Murrete Sõnaraamat, II-6, lk. 26).

[5] Loomusund ehk instinkt: Automaatne motoorne reageering stiimulile.

[6] Eesti keeles sobib seksuaalsuse asemel kasutada ka sõna idujõud, mis rõhutab seksuaalsuse viljastavat ja rasestuvat poolt. Idujõud kirjeldab seksuaalsuse tähendust kui arengu lätet. Küpset seksuaalsust (genitaalne seksuaalsus) võib tähistada sõnaga tüvijõud. Kõnekujund seksuaalsusest kui idust kasvavast puust, mille tüvest kasvavad välja uued oksad, õied ja viljad, mis on valmis looma uusi idusid. Karksi murdes on tähistatud mehe sperma kui „idu jõud“; „Idu on otsas, ei jõua enam kedagi tiha.“ Kursi murdes (Eesti Murrete Sõnaraamat, I-4, lk. 852).

[7] KELLAD

Oled kaunilt kummuv kell

olen kõla Su sygavuses

kooskõlas õõtsudes

kõlab imeline helin.

       Oled kakskumer klaas

       olen liiv Su pindade vangistuses

       vaevalt pöördud kui nirisen jälle

       läbi Su keskelt.

              Oled kaarjoon liival

              olen Su kohale kaldunud tikk

              Päike paistab

              mu vari langeb Sinule

              koos näitame möödujaile aega.

Ilmet, Sõõlatud luule, lk.283.

[8] Kaasaegses meelesõõlamises nähakse mõnuna ka uue loomise mõnu mõtlemise kaudu.

[9] Eesti Keele Seletav Sõnaraamat (EKSS) (2009, lk. 578), 1 osa järgi tähendab iharus 1. meelelist iha tundev või väljendav, himur. 2. Harva ablas, ahne. Võiks kasutada ka sõna ihalus, mis väliselt seostub ihaga, kuid sisuliselt kõneleb pigem meele arengu hilisemast ajast, kus eneseimetlemise ehk nartsissismi seisundis seksuaalset mõnu pakub iseenese imetlus ja iha enesesarnase järele. Ihalus  tähendab EKSS’i järgi 1. (harras) imetlus, ihalemine. 2. igatsus, ihalus.   

[10] Karksi murdes leiame sõna isaldus, isaluss: (söögi)isu; himu, „latsel tule ka vaist nisa isaltuss.“, (EMS 5-1062), „isaluss tule pääle, kui latsel nisa isaluss.“ (EMS 5-1063). Huvitaval viisil seostuvad lapse soovis söömise isu muude tahtmistega (näiteks; koos olemise, läheduse, teadmise jne. järele).

[11] Tuginedes Eesti Etümoloogia Sõnaraamatule (Metsmägi, ja teised, 2012, lk. 404) pakun võõrkeelse sõna anaalne asemel soome-ugri sõna pära (tagumine osa või ots; jäänus (ed), riismed; alus, tõepõhi).Lisaks on huvitav mõelda, kuivõrd sõna suupärane ( 1. meelsasti söödav, maitsev, isuäratav. 2. piltl. sobiv, vastuvõetav, meelepärane. 3. suhu sobiv, kerge või mõnus hääldada, laulda, kasutada. (Eesti Keele Seletav Sõnaraamat. (2009), 5 osa, lk. 407)) kirjeldab üsna täpselt nii seedetrakti algust ja lõppu ning olemust kui ka seoseid meelega.

[12] Varases eestikeelses suguelu käsitlevates raamatutes kasutatakse ka järgmisi tähistajaid: uru-auk, uruauk, pärak.

[13] Iseenda suguelundite iharuse arenemisjärgus leiab laps üles oma suguelundid ning saab mõnu peenise ja kliitori käsitlemisest. Kuigi genitaalide kaudu saab laps mõnu, ei ole tegemist sugulise (genitaalse) seksuaalsusega, kus mõnu seostub paarisuhte ja soojätkamisega ehk rasestamise ja rasestumisega. Iseenda suguelundite iharuse arengujärgu oluliseks erinevuseks on peenise võrdkujutamine omas meeles fallosena kui idujõu võrdkujuna kui jõuna, mis on omane olemuslikult võrdsena mõlemale soole.

[14] Varases eesti keelses suguelu käsitlevas kirjanduses ka – meheliige, suguti, sugut.

[15] Varases eesti keelses suguelu käsitlevas kirjanduses ka – häbeduskeel, kõdistaja, kõditaja.

[16] Meele sõõlamine tänapäeval ei eita tüvijõulise mõnutunde olemasolu ka samast soost inimeste seksuaalvahekorras. Tegemist on Freudi aegadest pärit arusaamisega.

[17] Karksi murdes leiame sõna isaldus: (söögi)isu; himu, „Isaldus veib Minni järgre.“ (EMS 5-1062).

[18] „Armastaja püüab ikka ja jälle sisse hingata armastatu täitsa omapärast joovastavat hingeõhu lõhna? „Mis on suudlus?“ küsis üks armastuses kogenu. „Kas pole see kuum iha enesesse hingata üht osa olendist, keda armastatakse?“ (Casanova.) Velde, T. H. van de (1934) Abielutehnika. Uurimus täiusliku abielu füsioloogiast ja tehnikast. Valka: Uus Sõna, (lk.20).

[19] Sooroll (inglise keeles gender role) sotsiaalpsühholoogia raamistikus on teatud normide kogum, mida sõltuvalt kultuurilistest traditsioonidest omistatakse üksikisikule või inimeste grupile vastavalt sellele, kas nad on meessoost või naissoost. Meelesõõlamise teooria vaatleb rolli kui viisi, kuidas inimene ise ennast ühes või teises soos olles tähistab, kuidas ta ise ennast näeb, kirjeldab ja käitub.

[20] Varasem eestikeelne suguelu käsitlev kirjandus kasutab veel sõnu: käsikiimalus, käsikiimlemine, suguline iserahuldus.

[21] Scopofiilia  kui kihu saab täiskasvanueas sageli õilistatud ehk sublimeeritud kui iha õppida ja omandada uusi teadmisi.

[22] Vuajerism on suguline huvi või tegevus milles piilutakse inimesi, kes on mingit intiimset tegemist tegemas (riietumas end lahti, on sugulises vahekorras) sageli inimese enda teadmata. Vt. https://en.wikipedia.org/wiki/Voyeurism

[23] Ekshibitsionism on iharus paljastada oma suguelundeid või rindu sobimatul viisil ja paigas.

[24] Kohitsemine – mehe või naise seemnenäärmete eemaldamine.

[25] Näiteks piibli valguses väljend „Ma sain teda tundma.“, tähendas ma olin temaga seksuaalvahekorras. Võime mõelda kui lähedal on meie meeles tundma kui tunne ja tundma kui teadma ning seksuaalsus. Uue teadmise avastamine on kui lapse sünd, hõlmates endas võrdkujutatult lapse eostamist, rasestumist, kandmist ja sünnitamist.

[26] „Laps sünnib ilmale ning akkab rääkima, siant ime asi.“ Kihelkonna murdes, Eesti Murrete Sõnastik, I-5, lk. 973.

 

 
     
    Kodulehtede valmistamine