EST ENG RUS
 
 
 
Esileht Mis on psühhoanalüüs Lugemist psühhoanalüüsi vallas Kontakt Otsing Uudiskiri
 
   
  Eesti meel eesti keeles
Prindi
 
Ingliskeelsed tähissõnad eesti keeles
Eestikeelsed tähissõnad
Eesti meel eesti keeles
Ära ja era
Artiklid ja ettekanded keele teemal
 
 
 

 

Ime ja imema

Äng

Häbi, häbe, kube

                                                                                                                                                                                                   Ime ja imema.

 

Eesti Keele Seletav Sõnaraamat (2009, lk. 593-597) (EKSS) seletab ime ja imema sõnu järgmiselt:

-ime, 1. (näilikult) üleloomulik, mõistusega seletamatu v. väga üllatav, kummaline imetlust äratav nähtus (liitsõna-looduseime). 2. miski ainulaadne v. uudne, üllatav, suurt tunnustust pälviv (liitsõna arhitektuuri-, ehitus-, (maa)ilma-, majandus-, tehnika-, vapruseime). 3. kõnek. tugevdussõna mitmesugustes üllatus-, imestus-, pahameele-, vms. hüüatustes. Ka imeks panema, millegi üle imestama, üllatuma ning seitset  sada  kümmet  viit imet tegema, kõnek. igasuguseid tükke tegema; väga mitmesugust korda saatma.

-imema, 1. keele- ja huulelihaste abil suuõõnes alarõhku tekitades midagi (vedelikku, suitsu vm.) avatud huulte vahelt vähehaaval suhu tõmbama. 2. lutsima, lutsutama. 3. alarõhku tekitades v. mõnel muul teel kellegi v. millegi külge, midagi endasse v. kuskilt välja tõmbama. Ka emapiimaga sisse imema, ennast täis imema, käppa imema, näljakäppa imema, näljapäkka imema, näppu imema, päkka imema.

Ime toob kaasa erinevaid tundeid: imelisest imelikuni. Ilmselt olenevalt kaasatuse või mõistmatuse määrast. Mida enam talun mõistusega seletamatut, seda imelisem, mida arusaamatum või talumatum teadmatus seda imelikum. Lisaks paneb ime inimest imestama (1. imestust tundma v. avaldama (ootamatu, arusaamatu, imeliku vms. üle). 2. üllatama, hämmastama. 3. van imetlema.), imestelema/imestlema (kerge vaimustusega imetlema, (vt, Õim, 1998, lk. 38)), imestuma, imetelema, imetlema, imetsema, kirjeldades erinevaid meele liitumise seisundeid, mis tekivad ootamatu ja arusaamatuga kohtudes, mis samas siiski mitmel moel nii tuttav ja huvitav tundub. Võib oletada, et nendes sõnades peegeldub ühelt poolt meelemärkusetusesse/mitteteadvusesse tõrjutud ja unustatud varajase suhte ühtesulamise kogemus emaga, mis on algselt oodatav ja siis oodatav ning seostub laiemas plaanis puuduse ja teadmatusega. Teadmatus ehk teadmine ümbritseva maailma ja iseenda kohta, mida me ei tea ega pruugi kunagi ka teada, on üks inglise meelesõõlaja Wilfred Bion’i (2002) müstilisemaid käsitlusviise puuduvast kui absoluutsest tõest ja ülimast reaalsusest, mida Bion tähistab piltmärgiga „0“. „O“ on midagi, mida me ei tea, kuid teadmine võib ilmuda, nii kui kaosest võib ootamatult tekkida korrastatus.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                              Mõeldes sõna imema sarnasusest sõnaga imetama (last v. noort looma rinnaga toitma,(EKSS, lk. 596)), tuleb mõttesse teine inglise meelesõõlaja Donald Winnicott (1971), kes näeb lapse varases arengus ema nn. keskkond-emana. Laps tajub siis ema ümbritseva maailmana, mis/kes imetab last nii rinnapiimaga kui ka täidab lapse meelt oma imetlusega. Rinda imev laps omakorda täidab kõhtu ning imetleb ema toitvat rinda. Kaasasündinud kihuloomus koos oodatud ja kuskilt ilmunud rinnaga, mida laps tajub alul kui osa iseendast, loovad esimesed tundelõimed nii meeles kui kehas[1] (Porges, 2011) alul söömise hiljem suhtlemise tähendustes.

Imemisega sarnasteks võimalusteks pakub EKSS veel järgmisi sõnu: imamine (hrl. poorsuse tõttu endasse tõmbama, endasse imema, neelama), imbumine (vähehaaval millestki läbi, kusagilt välja v. kuhugi sisse tungima (eriti gaaside ja vedelike kohta)), imendama (füsiol. endasse vastu võtma, resorbeerima (imendama, endasse imema)), imenduma (füsiol. läbi rakukihtide verre v. lümfi imbuma, resorbeeruma (imenduma)), immitsema (1. nõrgalt imbuma v. nõrguma; väikese nirena voolama; kuhugi tungima v. levima. 2. vähehaaval visalt hõõguma v. põlema.). Eelpooltoodud sõnad viitavad erinevale jõulisusele ning vahel ka vastastikususele, mitte sisse võtmisel vaid välja viimisele. Julgeid oletusi tehes võib leida keeles samasusi keha ja meele toimimise kirjelduste vahel.

Psühhoanalüütilises ehk meelesõõlamise mõttes võib oletada ime seotust meele- ja tundeilmaga ning imema seotust tegevusega, aktiivsusega. Inimese elu esimest armastussuhet väljaspool ema ihu, imiku imetamist ema poolt ja imiku poolset ema rinna imemist võime vaadelda kui armastussuhet söömise, söötmise ja ära söömise tähendustes. Ime pakub tundevalda imelisest imelikuni ja imemine tegevusi erinevas määras, tegusast imamisest kuni passiivselt vastuvõtva immitsemiseni või abitusest tuleneva hõõguva vihani.

Ka Fraseoloogia Sõnaraamat (Õim, 2000, lk. 84) avab erinevaid imemise võimalusi: end (ennast) täis imema vulg; käppa (näljakäppa) imema; näppu imema; päkka imema; sulepeast välja imema, sulevarrest välja imema; verd imema.

Väljendiraamat (Õim, 1998, lk. 38) avab sisse imetud imest tuleneva tunde imestamise koos sõnadega üllatuma/üllatama ning kirjeldab erinevaid kehalisi reageeringuid: alates valu tegevatest rünnakutest ( jalust rabama; nagu (kui) kuuma (keeva, tulist) vett kaela valama (viskama); nagu (kui) puuga pähe lööma; nagu (kui) pikne (välk) rabama; nagu (kui) puuga pähe saama; nagu (kui) välgust rabatud olema; pahviks lööma (võtma); traumeerivast tardumisest (keeletuks jääma; keeletuks tegema); viseraalse närvisüsteemi spontaansetest liigutustest (suud lahti unustama; suuri silmi tegema;  kulme kergitama; suud ja silmi (suid ja silmi, suud-silmi, suid-silmi) pärani (ammuli) ajama; suud pärani (ammuli) ajama; suu vajub (jääb) lahti (pärani, ammuli); silmi ümmarguseks ajama; silmi suureks (jõlli, pärani, punni, pungi) ajama; silmi jõllitama; spontaansete liigutuste (käsi kokku lööma; käpuli kukkuma; kaht kätt kokku lööma) ja teadvustatud tajudeni (oma silmi mitte uskuma; oma kõrvu mitte uskuma).

Sünonüümisõnastik (Õim, 2007, lk. 123)  lisab, et  ime võib ka olla  haruldus (imeasi), võlu, õrn (imehabras, imeõrn), tundlik, ilus (imearmas), kerge, kiire (imekähku, imeruttu), lihtne ning võib omada ka väe (imeväel, imekombel) ning jõu (imejõud, nõiavägi). Imemine võib olla veel sõnastatud kui riitsima „läbi hammaste imema“, lutsuma, nutsima (kompvekki nutsima), ludistama, lüdima, luigutma. Murdekeel lisab lapse kohta, kes imeb ema rinda järgmist: rinna otsas olema, rinda võtma (tõmbama), tissima.

Imestamine koos sõnaga hämmastuma lisab Väljendiraamatu (Õim, 1998, lk. 38) sõnadele veel järgmist: ahhetama, ahkima, ning viseraalse närvisüsteemi reageeringutena: silmad hüppavad pealuust välja, kulme kergitama (tõstma), silmad rõngas kui öökullil.

Eesti Keele Sõnapered (Vare, 2012, lk. 351-353) seletab, et ime on kui mõistusega seletamatu nähtus; miski ainulaadne ja uudne ning toob esile nii nähtuse selgusetuse ja arusaamatuse kui ka loovuse poole, et midagi uut on meelde ilmunud. Imega seostuvad järgmised meeleliigutused kummaline, imelik, veider, imestama, imetlema aga ka üllatus (imetlema, kedagi või midagi rõõmsa üllatusega vaatlema).

Imema seletub kui midagi avatud huulte vahelt vähehaaval suhu tõmbama; lutsima; alarõhku tekitades või muul teel midagi kuskilt välja tõmbama ning kaasab sõnad, imama, immitsema, immutada, imbuma, imendama, imenduma imetama (rinnaga toitma, imeda laskma).

Siiani oleme uurinud sõnu tänapäevases tähenduses. Järgnevalt vaatleme, millest kirjutab Wiedemann (Eesti-Saksa Sõnaraamat, 1973), mida on öelda vanasõnadel (Eesti Vanasõnad, I-IV, 1980, 1983, 1985, 1988), mida sisaldavad regilaulud (Eesti Rahvalaulud, Antoloogia, IV, 1974) ning lisavad teised sugri-mugri[2] keeled (Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat, 2012).

Wiedemanni Eesti-Saksa Sõnaraamat (1973, lk.119) täiendab sõna imema järgmiste väljenditega: „mull ei ole imemist, mu imemine on kadunud“ (ich habe keine Milch (in der Brust), ich habe die Milch verloren). Imema seostub siin otseselt rinnapiimaga, ehk siis antud väljendites rinnapiima puudumises ning ilmselt ka näljatunde ning puudusega, mida ema väljendab seoses lapse vajadustega. Huvitav on saksa keele sõnade soolisus, mida eesti keel ja meel oluliseks ei pea: rind ja rinnapiim on mõlemad naissoost. Mõeldes inglise meelesõõlaja Melanie Kleini (1975) saksa päritolule, võib oletada kuivõrd tema idee peenis/ rind ja suu/vagiina võrdsustamisest[3] võib olla seotud keele soolisusega. Pean silmas võimalust, et keel võib peegeldada kehaliste tunnete esindatust meeles, mida kogesid inimesed aegu enne keele tekkimist.                                                         Varajane suhe emaga, mis on suures osas kehaline, rajab aluse inimese kehalisele ja meelelisele seksuaalsuhtele vastassoost (või ka samast soost) partneriga. Ema poolt lapse toitmine rinnaga ja rinna imemine lapse poolt, seostub esimest korda lapse meeles kolmanda eluaasta paiku, mil laps märkab vanemate seksuaalsuhet ehk  meelesõõlamise mõttes jõuab oma meeles Oidipaalsesse olukorda[4]. Uus teadmine seisneb vanemate omavahelise seksuaalsuhte ülesmärkimises lapse meelde, mille tõttu laps tajub vanemaid paarina ning nende suhet uudsel viisil. Oleme lapse meeles tärganud uut meeleseisundit tähistanud tähissõnadega tungiteater-tungiloomus[5]. Ema rind omandab lapse meeles peenise tähenduse, ning lapse imev suu vagiina tähenduse. Naise rind kui naissoost peenis väljastab rinnapiima, mida võtab vastu suu kui vagiina, nii kui hilisemas seksuaalvahekorras väljastab mehe peenis spermat, mida võtab vastu vagiina. Siit ehk alge ka lapse varasele arusaamisele, et ka emal on penis ning veel mitu. Ilma piimata rind ja spermata peenis on aga tühjad ja jõuetud ega eruta ning ei rahulda tekita himu ning jätavad alles vaid puudusetunde. Ei tekita joma-himu (janu, der Durst), kõhu-himu ja liha-himu (kirikl. lihahimu, die Fleischeslust; iharus, himurus, kiimalus, kiimalisus, tiirasus ja pilt. ülim nauding, die Wollust), kuri himu (iharus, himurus, kiimalus, kiimalisus, tiirasus ja pilt. ülim nauding, die Wollust; kiim, ind (lehm sõnni innaga, die Kuh rindert), innaaeg, jooksuaeg, die Brunst), söma-himu (nälg, der Hunger), südame-himu (soov, õnnesoov, der Wunsch) (lk. 121). Võib tähele panna saksa keele eripära, kus esmaste kehaliste vajadustega seotud sõnad on meessoost (janu, nälg) ja seksuaalsed tunded (lihahimu, iharus, kiimalisus) naissoost. Kas tegemist võib olla meeste poolt tunnete endast lahutamise ja seejärel nende tunnetega samastumisega ehk projektiivse identifikatsiooniga? Olukorraga suhtes, kus mees kannab oma seksuaalsed tunded naisele ning püüab naise seksuaalseid vajadusi rahuldades tegelikult iseenda mittetunnustatud vajadusi rahuldada? Eesti keeles sõnadel sugu ei ole ning seetõttu võib mõelda, et kas saksa keeles kajastuv mees-naine kaksipidisus kajastub ka eesti keeles ja kultuuris. Meele nähtus, kus meestele on lähemad esmased kehalised vajadused ja naistele seksuaalsed tunded, mida saksa keel kajastab, võib tuleneda reaalsest kehalistest erinevustest. Meeles varajases lapsepõlves erinevust sugude vahel ei ole, nähtus mida nimetatakse biseksuaalsuseks. Kehaliste erinevuste teadvustamine meeles toimub lapse meeles järkjärguliselt, kuid kuidas kehaline erinevus eesti meeles kujuneb ning kajastub vajab edasist uurimist. Teine viis vajaduste eristumise kirjeldust sugude vahel mõista, võib olla seotud erinevusega meeste ja naiste seksuaalsuse olemuses, kus naise seksuaalsus on enam sensuaalsem (Alizade, 1999) kui meeste seksuaalsus (Alizade, 2003), mis on enam konkreetsem ja sihipärasem. Huvitav ülesanne on saksa keeles ja meeles antud abielumehel, et himude tallitaja on der Ehemann ehk siis abikaasa (abielu)mees. Naljatades võiks siis lisada, et üks tubli saksa abielumees on siis ka oma naise himude talitaja, ilmselt endal tal neid ei ole või siis näeb ta neid vaid oma abikaasal olevat. Kuidas eesti meeste või naistega lood on vajab edasist sõõlamist.

Omapärane seos on sõnade ime ja imetama vahel: lapsele imet andma (last imetama, ein Kind saugen lassen) või ep ole imet (rinnas ei ole piima,  sie hat keine Milch (in der Brust).  Võib oletada keeles kajastuvat imetluse tunnet ja ema nartsissistlikku uhkust ja rõõmu emaks olemisest ja lapsest.                                                                                                                                                                                                                                                   Eesti Vanasõnad (1980) leiame järgmised vanasõnad ime kohta:   -„Vot om imeh: imsel tü.., pahrul paar poigõ“ ehk „Ongi ime: emisel tü.., kuldil paar poegi.“ (lk. 410);   -„Egä ime ise muadi“ ehk „Iga ime isemoodi.“ (lk. 410) ja imema kohta   -„Ihnus imeb iseenese kanda.“ (lk. 385), (Vrd. „Kadedus kaabib iseennast ja ihnus imeb ise oma rammu.“ (lk. 536);  -„Ega kahr imes esiki oma jämme käpä.“ (lk. 605), (Vrd. „Karu imeb ikka talvel käppa.“ (lk. 605) ja „Nälg sunnib karu käppa imema.“ (1983) (lk. 493);   -„Mis tõõsõ pääle sülgät, tuu imet ütskõrd läbi nõelasilma tagasi.“ (1985) E. Kirsi seletus: Kui keegi kord naeris lapsega tüdrukut, siis sellega ennustas ütleja, et naerja ise peab midagi samasugust läbi elama. Laste seas tarvitatud otseses tähenduses. (lk. 318); -„Vaga vasikas imeb kahel udaral, kuri ei ühelgi (kohal).“ (lk. 569). Vanasõnad jutustavad peamiselt õpetlikke mõistujutte loomariigist või siis loomariigi kujundeid kasutades.                                                                                                                                                                                                                                                                                                           Eesti Rahvalaulude Antoloogia, IV, (1974), vähetuntud ja haruldaste sõnade seletusest leiame (lk. 359) sõna ime: ema; ja lisaks veel teise tähenduse - ime: -da, imepärane, kummaline. Regilaulude maailmas võib oletada, et ime tähendab ema ja imeda (ema rinda) on imepärane tunne ja ka kummaline ehk uudne ning võib-olla ka hirmutav.                                                                                                                                                                           Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat (2012, lk. 92) sõnastab Läänemeresoome-saami tüvega sõna - ime: ime : imet kui „üleloomulik, mõistusega seletamatu v väga üllatav, kummaline nähtus“ ning lisab ime’le omalt poolt veel järgmisi sõnu: imelik, iseäralik, kurb, rõõmustada, kummaline, võõras. Uurali tüvega sõna imema : imeda : imen,  kirjeldab sõnaraamat kui „keele- ja huulelihaste abil alarõhku tekitades midagi avatud huulte vahelt vähehaaval suhu tõmbama“ ning lisab järgmiseid tähendusi teistest soome-ugri keeltest: imbuda, imada, „rind, nisa“, piim. Eesti keeles kasutatakse ka sõna nänn (näiteks väljend, et kas nänni ka saab). Samas tähendab nänn (-e,-i,) ema rinda ehk nisa, ning teises tähenduses tähendab nänn (-i,-ä/-e,) nii ema kui vanaema (Eesti Rahvalaulud. Antoloogia, IV, 1974). Keeles kõlab ema rind ja ema/vanaema kui toitja meeles ühtesulanuna.         Tulevikuteemaks ime ja imemise vallas võiks jääda seoste uurimine sõnaga ilm.

Sugri-mugri sõnadega seoses meelde prahvatanud mõtted ja tunded, mõlgutused ja ilmunud oletuslikud lõimed ning tekkinud koetis pärinevad Ants Parktali meelest. Autor on tänulik Meelis Sütt’ile toetuse ja täiendavate mõtete eest.

Kasutatud kirjandus:

Alizade, A., M. (1999) Femine sensuality. London: Karnac Books

Alizade, A., M. (2003) Masculine scenarios. London & New York: Karnac

Bion, W., R. (2002) Transformations. London & New York: Karnac

Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat. (2012) Toim. I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Tallinn: Kirjastus Valgus                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                            Eesti Keele Seletav Sõnaraamat. (2009), 1 – 6 osa. Toimetajad: M. Langemets, M. Tiits, T. Valdre, L. Veskis, Ü. Viks, P. Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Eesti Rahvalaulud. Antoloogia. IV. Vähetuntud ja haruldaste sõnade seletus. (1974) Toim. Ü. Tedre. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat

Eesti Vanasõnad. I. (1980) Toim. A. Krikmann ja I. Sarv. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat

Eesti Vanasõnad. II. (1983) Toim. A. Krikmann ja I. Sarv. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat

Eesti Vanasõnad. III. (1985) Toim. A. Krikmann ja I. Sarv. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat

Eesti Vanasõnad. IV. Lisad. (1988) Toim. A. Krikmann ja I. Sarv. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat

Klein, M. (1975) Love, guilt and reparation and other Works 1921-1945. London: Hogarth Press Porges, S. (2011) The polyvagal theory.Neurophysiological foundations of emotions, attachment, communication, and sef-regulation. New York & London: W. W. Norton & Company 

Vare, S. (2012) Eesti Keele Sõnapered. I ja II osa. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Õim, A. (1998) Väljendiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Õim, A. (2000) Fraseoloogia Sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Õim, A. (2007) Sünonüümisõnastik. Tallinn

Wiedemann, F., J. (1973) Eesti-Saksa Sõnaraamat. Tallinn: Kirjastus Valgus

Winnicott, D., W. (1971) Playing and reality. London: Tavistock Publications

 

23. august, 2015

 



[1] Emaga suhtlemist toetava autonoomse närvisüsteemi alus tekib ja kujuneb neuroteadlase Porges’e (2011, lk. 127) arvates viimasel kolmel raseduskuul, millele rajaneb suhtlemine emaga kolmel esimesel kuul peale sündi läbi söömise. Keha ja meeleseisundi reguleerimise oskused suhtes kujunevad järgmisel kolmel elukuul.

[2] Soome-ugri rahvaid  tähistava soome-ugri asemel oleme võtnud kasutusele sõnaühendi sugri-mugri. Toetume ühelt poolt Uku Masingu poolt kasutatud soome-ugri rahvast tähistava tähissõnale sugri ning liitnud sellele Haabsaare (Haabsaar, E. (2009) Soome-ugri saamine. Uurali kivi- ja metalliaegne tsivilisatsioon. Tallinn: Argo)  poolt kasutatud tähissõna mugri. Haabsaar näeb soome kasutamist ugrilaste tähissõnana „… igandina ajast kui üht rahvast peeti sugulasrahvaste hulgas ülimuslikuks ja kõiki teisi nimetati tema järgi.“ (lk. 10). Seevastu tuletab Haabsaar tähissõna merja merjalastest, rahvast, kes kunagi moodustas soome rahva tuumikosa ning loob ajaloolises plaanis küllalt täpse tähendusvälja asendamaks tähissõna soome. Täpne tähissõna Haabsaare meelest oleks merja-ugri, kuid ilmselt on hetkel mõistlik kasutada nn. ülemineku väljendusviisi.

[3] Melanie Klein näeb lapse esimest suhet emaga, kus laps imeb süües ema rinnanibu, kui mudelit edasiseks suhteks vastassoost partneriga, kus peenisel on rinnanibu osa ja vagiinal suu osa täita. Võrdkujutamise mõttes on küsimus jagamises, ehk millegi saamises ja millegi andmises. Eesti keeles võib leida sõnu sperma ja rinnapiima samasusest. Näiteks sõna märg: Laps ei ole ema-märga suhu sānd, (das Kind hat keine Muttermilch bekommen) ning mehe-märg, (männliches  Same) (Wiedemann, 1973, lk. 588).

[4] Kolmandal eluaastal märkab laps ema ja isa vahelist seksuaalsuhet ning iseenda väljajäetust vanemate paarisuhtest. Oidipaalse situatsiooni lahendusena tuleb lapsel oma meeles märgata (teadvustada) ning taluda üksinduse tunnet, surelikkust ning sõltuvust vastassoost.

[5] Nägemus (või ka  lapse meeles isa ja ema vahelisest seksuaalvahekorrast (või ka vanemate seksuaalvahekorra reaalne tajumine) ning selle vahekorra viljastavast olemusest.

                                                                                                                                                                                                       Äng.

Vaatlen järgnevalt kolme ängistusega seotud sõna: äng, ängistama ja ängama ning nende sõnade taga peituvaid võimalikke tähendusi ja seoseid.                                                                                                                             Eesti Keele Seletav Sõnaraamat, 6 osa (2009, lk. 582-583) seletab sõna : äng, ängi;  kui hingeline rõhutud olek, hingeline ahistus, ängistustunne; liitsõna valuäng ning lisab veel järgmiseid sõnu: ängima, (harvaesinev) ängis olema; ängistama: 1. Psüühiliselt suruma, rusuma, rõhuma; 2. ahistama, takistama, segama; ängistavalt, ängistust tekitavalt; ängistuma: psüühiliselt ängistusse sattuma (kehaliste vaeguste kohta); ängistus, hingeline rusuv, rõhuv tunne, äng (harvemini kehaliste vaeguste kohta); liitsõna südameängistus ja ängistustunne, ängitsema, (harvaesinev), ängis olema, ängistust tundma.

Vanemaid tähendusi sõnale äng leiame Wiedemanni Eesti-Saksa Sõnaraamatust (1973, lk.71): äng, änni; Bedrängniss[1] (1. kitsikus, häda, viletsus; 2. kimbatus; 3. piltl. Ahistus, ahastus), Druck (I. 1. surve, rõhk; 2. pigistus, surve; 3. piltl. , kõnek. kimbatus, häda; II. 1. trükkimine, trükk; 2. trükipilt; 3. trükis, trükiväljaanne, trükk; 4. trükikiri, trükk), Beklemmung (ängistus). Wiedemann (1973) lisab ka näiteid sõnakasutusest: rinnad on ännis, (die Brust ist beklemmt (beklemmen, ängistama)) mēs on ännis (der Mann ist in Verlegenheit )1. häbelikkus, ujedus; kohmetus, segadus, hämmeldus; 2. kitsikus, kimbatus). Lisaks veel ängima, ännin, (ängin), ängida (beklemmt, kränklich (haiglane, põdur, kidur)), unwirsch (1. tusane, ebasõbralik; 2. tusaselt, ebasõbralikult), unzufrieden sein (rahulolematu olema), seufzen  (ohkama) ning ka näide: se pani teda ängima (das  brachte ihnen herunter, murdis maha); ännistama, -tan, tada, näide: rinnad ännistawad (die Brust get zu), ära ännistama (erwürgen,  (ära) kägistama) ja ännitsema, -tan, -tada ning näide: ennast ännitsema (schwach )1. 1. nõrk; jõuetu; kidur; 2. nõrk, tasane; pehme; lahja; 2. nõrgalt, (kraftlos sein (jõuetu, nõrk olema)).

Ängi iseloomustab hingeline ahistus, surve all olemine ja tõkestatus, nii kehas kui meeles. Äng toob kaasa ahistuse, puuduse meeles ja kehalise kiduvuse. Võib oletada , et ängi põhjustab lähedaste inimestega seotud rahuldamata vajadustega seoses tekkiv frustratsioon[2], millega meel ei ole toime tulnud[3]. Frustratsiooniga toimetulemiseks vajab meel võrdkujutamise ehk sümboliseerimise võimet, mille abil luuakse ning kujundatakse kehaliste vajaduste esindused meeles, kujundite või sõnadena. Võrdkujutamise ehk sümboliseerimise võime omandab laps omakorda suhtes emaga[4]. Võrdkuju  tekkeks on frustratsioon, mis tekitab puuduse tunde, vajalik kuid mõõdukal määral. Piisavalt hea ema kohalolek, tagab lapsel frustratsiooni talumise võime arengu, millisega kaasneb ka võrdkujutamise võime areng. Teisisõnu vajab laps nii piisavalt head ema kui ka piisavalt paha ema. Kui ema tuleb liiga ruttu last rahustama ja/või lapse vajadusi rahuldama, ei saa pinge kujunemiseks vajalik ruum meele ja välismaailma vahele tekkida. Kui ema tuleb liiga hilja siis kaob juba tekkinud ruum seoses puuduse  muundumisega talumatuks hädaks, mis ähvardab last lagunemise- või hajumisehirmuga. Piisavalt hea ja piisavalt halb ema võimaldab sobiva aja lapsele isetoimetulemiseks ja on vajadusel nii toeks kui ka abiks.                                                                                                                                             

Wiedemann (1973), (vt. esimene lehekülg teine lõik), kes vahendab täiendavad tähendused saksa keele kaudu, täpsustab ängi seost kehaga (surve, pigistus, nõrk, jõuetu). Näited kirjeldavad, kas siis hingamise aeglustumist tugeva ärevuse korral (pigistus, kägistama) või last rinnaga toitva ema lapse toitmisega seotud kehalise vaeva (rinnad ännistavad, rinnad on ännis (kinni)). Üldistades võib oletada ängi korral meeles olevat puuduse ja kitsikuse tunnet, mis võib viidata meeleseisundile, mille allikaks võib olla tõkestatud või piiratud meeleruum.  Väljapääsmatuse tunne seostub saksa keeles trükkimise ja trükistega, mis võib viidata ängile kui loovuse ja loominguga seotud nähtusele. Rahutusele,  pingele, seoses sooviga end avada ja midagi endast anda, mis samas ei leia sobivat väljapääsu ning lahendust. Takistus loovuses võib tunduda talumatu survena (maadligi surutud, kruustangide vahele pigistatud, elumahlad välja pigistatud jne.) või sügavamal meeles seostuda ellujäämisega (hing niidiga kaelas, vms.).                                                                                                                      Äng seostub sõnakasutuses naistel eelkõige kehaga, rindade vaevaga (rinnad on ännis), meestel seevastu tundeelu ja suhtlemisega, häbelikkuse ja ujedusega (mees on ännis). Äng võib ka haigeks teha – ängima ning viitab haiguslikkusele, põdurusele ja jõuetusele. Ahistus, väljapääsmatus ja surve all olemine, mis tekitab erineval määral ärevust võib viia inimese psühholoogilisest ebamugavustundest kuni kehalise kokkuvarisemiseni. Eesti Rahvalaulude Antoloogia IV osast (1974, lk. 376) leiame ka asjakohase sõna nõrgastelema, närbuma, nõrgaks muutuma, minestama.

Lisaks leidub Eesti Keele Seletava Sõnaraamatu 6. osast (2009, lk. 582-583) veel järgmiseid sõnu: ängama, ängata; 1. pakkuma, andma, ulatama; 2. äigama, virutama; ängeldama, rahmeldama, rühmama; änges, murd., (rinna kohta, hingamisega ühenduses:), kinni, umbes; änglema, 1. rühmama, ängeldama; 2. vaevlema, hädas olema; ängne, murd. haiglane,  ning Wiedemanni Saksa-Eesti sõnaraamatust (1973, lk.71): ängama, (hängama), ängan, ännata (ängada), ka änglema, ängsima, anbieten (pakkuma), darbieten (1. esitama; 2. pakkuma), auf etwas bieten (kellegile midagi pakkuma, või soovima, mingi hea võimalus on avanemas). Näited: sa ängad seda minu peale, du beschuldigst mich dessen (sa süüdistad mind selles), änga talle, versetze ihm Eins (viruta talle); änglane, änglase, ängne, ängse, (õngne), beklommen (rõhutud, rusutud), ängstlich (1. kartlik, arg, pelglik; 2. 1. karlikult, pelglikult; 2. piinliku hoolega (v. täpsusega)), unpässlich (haiglane, mitte päris terve), kränklich, missmuthig (1. tusane; 2. tusaselt, halvatujuliselt) ja näide tema on nenda änglane, es geht nicht wohl; ännastama, -tan, -tada, ära ännastama, überstehen (eine Krankheit) (haigusest üle saama).

Eelpoolmainitud sõnad, mis kirjeldavad ängistusest tekkinud pinget ja survet viivad mõtted  võimaliku agressiivsuse juurde. Võib oletada kuivõrd mainitud somaatiliste kahjustuste põhjuseks võivad olla viha tunded. Oleme mõttekäiguga jõudmas oletuseni, et äng võib kirjeldada depressiivsed meeleseisundit. Ängistus võib seostuda tundmuste konfliktiga kahassuhtes emaga, kus laps tunneb ema vastu nii armastust kui ka vihkamist. Vihkamise ja armastuse tunded oma vastuolulisusega tekitavad lapse meeles talumatuse seisundi. Kui lapse meel ei ole võimeline kaksipidiseid tundeid taluma, siis ta lõhestab vaevleva meele kaheks osaks. Järgnevalt kas virutab viha või pakub armastuse ema meelde, jättes teise tunde oma meelde. Pakkudes armastuse emale, jättes viha  endale jääb last vaevama kadedus. Virutades viha ema meelde tekib lapses hirm ühelt poolt võimaluse ees, et ta võibki ema hävitada ning kättemaksu ja karistuse ees, kuna ta on emale liiga teinud. Nii kadedus kui ka hirm ema kättemaksu ees võivad kaasa tuua eelpool kirjeldatud ängiga  seotud meeleseisundeid ja kehalisi reageeringuid, mis kogunedes võivad tuua kaasa häiritud meele või viia käest tervise.                                                                                                                                                                                                                       Inglise meelesõõlaja (psühhoanalüütik) Melanie Klein (1975) on täheldanud inimese tundeelu arengus nn. depressiivset positsiooni, kus inimene olles eraldi, teadvustab ka sõltuvuse teisest inimesest ning võimaluse lähedane inimene kaotada. Eraldiolemise võime ja sõltuvuse teadvustamisega kaasneb tundeelus võime taluda tunnete kaksipidisust ehk ambivalentsust. Tunnete kaksipidisusega ei ole mitte lihtne toime tulla, kuna eeldab küpse ego olemasolu inimese meeles. Küps ego võib kaksipidisusega toime tulla mitmel erineval viisil, taludes kadedust ning puudulikkust ning olles valmis ja võimeline endast midagi ka teistele andma,  ennast teistega jagama. Ebaküpse ego puhul tunneb inimene ängi, rusustub kitsikusse või äigab kellelegi ehk kahjustab hoopis  iseennast.

Eesti Keele Sõnaperede II osa (Vare, 2012, lk.1206): esitleb kahte sõna: äng, hingeline rõhutud olek, hingeline ahistus, kus ängi nähakse kui hingelist nähtust, meele rõhutust ja rusutust, milles oletatavalt kehaliselt poolelt on hingamine segatud ja takistatud; ning ängama: juurde liitub jagamisele, andmisele ja sirutamisele (kätt sirutama teisele) äigamine ning virutamine.

Sünonüümi sõnastik (Õim, 2007, lk. 750) täiendab äng, sõna masenduse, vaeva tähendustega ning ängama lööma ja pakkuma tähendustega.

Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat (2012, lk 631): toom esile kaks sõna: äng, ängi, ängi, hingeline ahistus ja  läänemeresoome tüvega sõna ängama, ängata, ängan, pakkuma ja andma ning äigama ja virutama. Lisaks veel tähendusi soome keelest, tungida, pressida, trügida ning lüüdi keelest (sarvedega) puksida.

Eesti Õigekeelsussõnaraamat. ÕS 2013. (2013, lk.1106) pakub järgmised sõnad: äng, ängi, ängi, ängis, rõhutud olek, kitsikus; ängama, ängata, ängan, pakkuma, andma, äigama, virutama; ängistama, suruma, rusuma; ängistuma, ängistusse sattuma; ängistus.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et äng on depressiooni iseloomustav meeleseisund,  mis on alguse saanud klassikalise meelesõõlamise arusaamise järgi, kas vastuoluliste tunnetega seotud meelesisesest konfliktist või välise maailma vastuolulistest nõudmistest, milliseid inimese meelest ei ole võimalik täita. Nurka surutud ja surve all olev inimene võib reageerida kehaliste sümptomitega (hingamise takistused, kõri pitsitused, jne.), masenduse, ahastuse või väljaelava käitumisega, olenevalt depressiooni määrast ja ego küpsusest.

Kasutatud kirjandus.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                       Eesti Etümoloogia-Sõnaraamat. (2012) Toim. I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus                                                                                                                                                                                                                                       Eesti Rahvalaulud. Antoloogia. IV. Vähetuntud ja haruldaste sõnade seletus. (1974) Toim. Ü. Tedre. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat                                                                                                                                                            Eesti Keele Seletav Sõnaraamat. (2009), 6 osa. Toimetajad: M. Langemets, M. Tiits, T. Valdre, L. Veskis, Ü. Viks, P. Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus                                                                                                                       Eesti Õigekeelsussõnaraamat. ÕS 2013. (2013) Toim. M. Raadik, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus                                                                                                                                                                                                                       Jüriloo, A. (1994) Väike psühhoanalüüsi sõnaraamat. Akadeemia, 8, lk. 1757–1790; 9, lk. 2021–2046                                                                                                                                                                                                            Kibbermann, E., Kirotar, S., Koppel, P. (1976) Saksa-Eesti Sõnaraamat. Tallinn: Kirjastus Valgus                                                                                                                                                                                                                          Klein, M. (1975) Love, guilt and reparation and other Works 1921-1945. London: Hogarth Press                                                                                                                                                                                                                      Porges, S. (2011) The polyvagal theory.Neurophysiological foundations of emotions, attachment, communication, and sef-regulation. New York & London: W. W. Norton & Company                                                                            Vare, S. (2012) Eesti Keele Sõnapered. II osa. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus                                                                                                                                                                                                                                                 Wiedemann, F., J. (1973) Eesti-Saksa Sõnaraamat. Tallinn: Kirjastus Valgus                                                                                                                                                                                                                                                               Õim, A. (2007) Sünonüümisõnastik. Tallinn                       

Meelde prahvatanud sugri sõnadega seostunud mõtted ja tunded ning ilmunud lõimed ja koetis pärinevad Ants Parktali meelest. Autor on tänulik Meelis Sütt’ile toetuse ja täiendavate mõtete eest.

17. juuli, 2015

 

 



[1] Tõlge siin ja järgnevalt Kibbermann, E., Kirotar, S., Koppel, P. (1976) Saksa-Eesti Sõnaraamat.

[2] Frustratsioon: (Versagung, frustration), inimese seisund siis, kui talle keelatakse või ta ise keelab oma instinktiivsete impulsside rahuldamise. (Jüriloo, 1994, lk.1769). Rahuldamata jäänud vajadused tekitavad koos  frustratsiooniga ka puuduse tundega, millisega on võimalik toime tulla võrdkujutamise ehk sümboliseerimise abil. Võrdkujutamises leiab lapse meel kehalistele vajadustele uued tähendused ehk võrdkujud (sümboolsed esindused) meeles, milliste abil on lapsel võimalik puudusega leppida. Kui ma ei saa konkreetselt mida ma soovin, siis ma võin vähemalt soovitust unistada. Lapse meeles toimuv kehalise vajaduse muundamine meeleliseks võrdkujuks ehk sümboliks pakub võimalust rahuldada sublimeeritud vajadus ümbritseva maailma poolt sobivamal viisil või lükata vajaduse rahuldamine mõistlikuks ajaks edasi. Üks osa rahuldamata vajadusest jääb seotuks ka konkreetse sooviga.

[3] Ängi seostamine frustratsiooniga ning puuduse tundega toob kaasa küsimuse, kas äng mitte ei seostu kaotusega, mida võib ka oletada sõnaraamatute seletustest. Kui puudus on rahuldamata vajadusest tekkinud frustratsiooniga seotud esmane ning vahetu meelde ilmunud tunne, siis kaotus on enam läbitunnetatud ning sügavam tunne, mis seostub pigem rahuldusega seotud inimese puudumisega.

[4] Emaga suhtlemist toetava autonoomse närvisüsteemi alus tekib ja kujuneb neuroteadlase Porges’e (2011, lk. 127) arvates viimasel kolmel raseduskuul, millele rajaneb suhtlemine emaga kolmel esimesel kuul peale sündi läbi söömise. Keha ja meeleseisundi reguleerimise oskused suhtes kujunevad järgmisel kolmel elukuul.

 

Häbi, häbe, kube.

Häbi on üks inimese varasemaid tundeid, mis seostub enese paljastamise või enese avamisega, häbe ja kube tähistavad rahvameeles suguelundite piirkonda naisel ja mehel.

Mida lisavad rahvakeelele sõnastikud, milliseid tähendusi võivad need sõnad veel endas peita?

Wiedemann’i sõnastik (1973, lk. 63)  pakub järgmiseid tähendusi: häbi häu (häwenema, häwi, häwistama, häwistus, häwitu, häwitus häbenema, häbi, häbistama, häbistus, häbitu, häbitus) häwitusega. Häbi on siin tunne, mida ise tunnen: tunnen häbi või häbenen. Kui olen aga häbitu või mind häbistatakse, võivad tekkida seosed millegi/kellegi hävitamisega, hävinemisega ja kaotusega. Häbi seostub eelkõige silmadega: mul on silmad häbi täis; silmad tõusevad häbi täis; häbi tõuseb silmi. Häbenetakse oma rumalust; muid inimesi; oma käsi; suhu võtta (jutuks võtta), ainult häda ei häbeneta. Häbe tähendab Wiedemanni sõnastikus ebemeid (häbemed) aga ka häbi, seevastu häbedus, häbeduze (häbeüs) naiste rahva häbedus suguelundit (ehrbarere Bezeichnung als puts). Kube (lk.397) on Wiedemanni järgi nii inimese (sōled käiwad kubemes)  kui ka looma kehaosa (lühikeze kubemega hobune).

Eesti Keele Sõnaraamat (1999) seostab häbi millegi välise ja hukkamõistvaga (häbimärk, häbipink, häbiplekk, jne.) ja moraalsete mõistetega (häbi = kõlvatu, häbita, häbiväärne, jne.). Penti Ikonen ja Eero Rechhardt (1995), Soome meelesõõlajad on seisukohal, et häbi on reaktsioon oodatud vastastikusest lähedusest ilmajäämisele, kusjuures häbitunde algkuju on imiku võõrastamine. Häbe tähistab Anat. naise väliseid suguelundeid, häbedus Vmo. väliseid suguelundeid. Kohmetus, arglikkus - häbelik - ja jultumus - häbematus – seostuvad sõnaga häbe mitte häbi. Kas võime siis eristada tunde tasandit seoses sõnaga häbi ja käitumistasandit seoses sõnaga häbe ehk tundetasand seostub maine kaotuse ning hävinguga, käitumistasand kehaga ning keha paljastamisega? 

Eesti Sõnaperede Sõnastik (Vare, 2012) käsitleb sõnu