EST ENG RUS
 
 
 
Esileht Mis on psühhoanalüüs Lugemist psühhoanalüüsi vallas Kontakt Otsing Uudiskiri
 
   
  Artiklid ja ettekanded keele teemal
Prindi
 
Ingliskeelsed tähissõnad eesti keeles
Eestikeelsed tähissõnad
Eesti meel eesti keeles
Artiklid ja ettekanded keele teemal
 
 
 

EESTI KEELTE PAABEL

Ettekanne ühel Emakeele Päeval Rahvusraamatukogus

Peep Ilmet

 

  On ütlematagi selge, et kuna ma olen eesti keeles kirjutav kirjanik, seda enam, et  luuletaja, siis on eesti keele käekäik mulle eluliselt tähtis. Keele ja selle sõnade varal mu looming tekibki. Heliloojale helid, kunstnikule värvid, minule sõnad.  Ehk Juhan Liivi sõnadega  – minu erakond on eesti keel.

Ja kohe alguses pean rõhutatult kordama kahte põhitõde, mis kehtivad kõikide keelte kohta.   

1. IGA SÕNA ON VAID MINGIL MÄÄRAL KOKKULEPITUD MÄRK, TUNNUS ehk SÜMBOL!

2. Kirjutatud sõna on ajaliselt jääv, kuid kustutatav, lausutud sõna on ajaliselt hetkeline,kuid kustutamatu.

Viimati öeldud lausungis ongi kokku võetud kirjutatud keele ja kõneldud keele kõige suurem erinevus. Kirjutatud sõna võib seista me silme ees kuitahes kaua ja vajadusel võib selle maha kustutada ning sobivamaga asendada.  Lausutud sõna kestab hetke, aga kord juba välja öelduna ei saa me seda tagasi võtta, võime vaid uue sõna lausumisega seda korrata või uuega asendada.

Esimesese lausungi sisu olulisus seisneb selles, et iga sõna tähendus on vaid inimeste vahelise kokkuleppe küsimus, See ei ole teps mitte see asi ise.  Meie ütleme „ laud“ venelased „stol“,  inglased „table“, aga see laud siin on ikka üks ja seesama. Kui keegi ütleb selle neljajalgse kohta, et see on hoopis kits, siis eksib ta vaid eestikeelse kokkuleppe vastu. Laud sellest kitseks ei muutu. Seda, et iga sõna tähendus on kokku lepitud vaid mingil määral, näitab ka asjaolu, et isegi eesti keele sees võivad eri inimesed erinevalt ette kujutada sellesama lihtsa sõna „laud“ tähendust.  Kellele seostub see kõigepealt söögilauaga, kellele kirjutuslauga, aga pikalt saekaatris töötanule hoopis saelauaga. 

(Nii et sõna tähenduse mõistmine sõltub inimese elulaadist, elukutsest, sellest mis seoses on see sõna tema mällu jäädvustunud.)

Tõsiasi on ka see, et see mingil määral kokkulepe aja jooksul muutub. Kui Koidula ajal kallis isamaa „lehkas“, siis mingil ajal hakkas seesama kallis isamaa „lõhnama“. Ei ole võimalik, et isamaa kuskil vahepeal nii põhjalikult muutus, kui sõnade „lehkama“ ja „lõhnama“ praeguse tähenduse järgi peaks arvama.  Tuleb välja, et need sõnakiud, millest me punume oma kirja või kõne üha pikenevat vööd, muudavad kogu aeg oma värvi ja kuju, ehk siis tähendust.  Tuleb välja, et rikkalik, ilmekas ja samas täpne keel on üks keeruline kunst.  

Kirjas on seda kergem lihvida, sest meil on aega sõnade ja väljendite üle järele mõelda , on võimalus sõnu maha kustutada ja sobivamaga asendada.  Just sellepärast põlastan ma neid, kes on nii enesekindlad või hoolimatud, et paiskavad kiirustades esimese hooga meelde tulnud sõnade voo otse trükki. Sellised kirjutised kubisevad äraleierdatud sõnadest ja väljenditest. Sõnadest, mille tähendus on  erinevates seostes  lõputu korrutamise tulemusena  muutunud nii hägusaks, et need võivad tähendada mida tahes ja samal ajal mitte kui midagi. Mida kõike võib juba näiteks „ahistamise“ alla kokku mahutada? Täitesõnadeks kulunud sõnu kasutatakse siis mitte mõtte edastamiseks, vaid selle hägustamiseks ja varjamiseks.  Tihti lihtsalt mõtte puudumise varjamiseks.  Seda teevad  ajanappuses vaevlevad ajakirjanikud, sundolukorras poliitikud, nn. arvamusliidrid, lihtsalt logorröa ehk sõnalise kõhulahtisuse all kannatavad inimesed. 

Kirjutame me ikka üldiselt vähem kui kõneleme. Vaatamata sellele, et kõik me hommikust õhtuni räägime, vahel isegi unes, on kaunilt ja mõtteselgelt kõnelemine palju  keerulisem kui  kirjutamine. Ikka selle hääldatud sõna hetkelisuse pärast. Kõige põhjalikumalt õpetatakse kõnekunsti näitlejatele ja seda nad täiustavad pidevalt edasi. Kuid kui näitlejal on proovide käigus võimalik juba olemas oleva teksti esitus täiuslikuks harjutada, siis paljud kõned, ka tavalised vestlused, tuleb pidada nii öelda käigu pealt. Mõtte kiirusel tuleb mõte meeles sõnastada ja siis veatult välja hääldada.  Vaat selle järgi, kuidas see välja kukub, tunneb suure ande kohe ära.  Näiteks Heinz Valgu sujuv, selge, isikupärane, ilmekas keel tema esinemistel.  Kadestamisväärselt suurepärane oli  Linnart Mälli kõnekeel. Fred Jüssit kuulates on kohe selge, et ta kogu aeg mõtleb ja annab endale aru, mida ta välja ütleb. Nemad pole õnneks ainsad. Selliseid andeid on siiski sama vähe, kui täiusliku kuulmisega muusikuid.  Kõnetehnika on paljuski õpitav, aga kui peakeses valitseb segadus või on see poolluupäine , siis kuuleme küll soravat kõnet, kuid teksti sisu on justkui varem salvestatu ettekanne. Vajutad klahvi „tööpuudus“ ja kohe hakkab kostma. „Peab tähelepanu pöörama... Peab tarvitusele võtma... Tuleb uurida... Tuleb aru pidada... „  Kui vastus suvalisele küsimusele algab alati väljendiga: „Hea küsimus.“, siis pole see midagi muud kui mõtlemiseks aja võitmise nipp. Kui seda nippi kasutatakse juba iga vastuse eel, siis ei tähenda see enam mitte kui midagi.  

Kui tulla nüüd eesti keele praeguse olukorra juurde, siis oleneb see sellest, kustpoolt vaadata. Kas seest või väljast.

Väljast vaadatuna pole eesti keel , rääkimata sellele eelnenud maarahva keeltest, mitte kunagi olnud nii heas seisus. Esiteks tunnustavad seda riigikeelena kõik teised riigid. Seda õpetatakse järjest rohkemates välismaa koolides ja seda peavad õppima ka need, kelle eluunistus pole võimalikult paljude keelte selgeks saamine. Olgu või diplomaadid. Ja olgu Euroopa Liidu töökeeltega kuidas on, aga ka eesti keel on üks Euroopa Liidu keeltest. Niisugust tunnustust pole eesti keelel kunagi olnud. Sellist seisu ei osanud vist Kristjan Jaakki loota. Unistada ta võis.        

 Ka Eesti maa piires paraneb olukord iga hetkega. Muude kodukeeltega Eesti elanike eesti keele oskus on alates vangipõlvest vabanemisest üha kiirenevas tempos kasvanud. Vaid viimasel viiel aastal üle kahe korra.  Nii et ma ei saa aru nendest hädapasunatest, kes kisavad, et lõimumine on läbi kukkunud. Kas siis aina laienev eesti  keele oskus pole üks lõimumise osa? Ja millisest hetkest alates saab öelda, et nüüd on lõimumine lõppenud? Et kas siis seda pole üldse toimunud või et see on valmis, on küps mis küps. Mis hetkest?

(Mina ütlen, et ka sellesama ettekande aja jooksul laieneb eesti keele oskus terves maailmas rohkem kui see unustamise ja surmade tõttu väheneb.)

Eesti keelt seestpoolt vaadates pole põhjust ainult hõisata.

Küllap teravdas Nõo kooli füüsikaklassis õppimine minu loomulikke eeldusi selles vallas, et ma kaldun paljusid asju nägema ruumiliselt.  See kehtib ka keele kohta. Ma näen suurt eesti keele sfääri, kuhu sisse mahuvad, kõik erialakeeled, kõik kohalikud keeled, kõik tutvuskondade keeled kuni igaühe isikliku keeleni välja. Osaliselt need põimuvad.  On selge, et kogu selle keelesfääri sõnavara ei valda mitte keegi. Kirjakeeles umbkaudselt 1 miljon + umbes 200000 murdesõna. Selleks, et üksteisest aru saada, ongi olemas üldkeel, mis peaks vahendama ka neid erinevaid eesti keeli. Kujutlen seda keelte põimealana suure eesti keele keskmes. Me nimetame seda kirjakeeleks ja vähemalt keskastme kooli lõpuks peaks see meil piisaval määral selge olema. Edaspidi peaks see üldkeel meil aina täienema, aina rikkalikumaks muutuma ja eks see muutu ka, aga kõrgkoolides või juba varem, kui inimesed valivad omale eriala, muutub nende jaoks esmatähtsaks just oma erialakeele valdamine.  Igaüks teab oma käest, et talle meeldib rääkida oma erialast. Sellele on ta ju ennast pühendanud. Kuid erialakeele ja üldkeele vahel on üks oluline vahe. Erialakeele sõnad on kitsalt piiritletud terminid. Kui need oleksid mitmeti mõistetavad, siis oleksid need tööks kõlbmatud. Ega ilmaasjata ei toimu kõikidel erialadel kogu aeg tulised vaidlused terminite tähenduse üle.  Erialaterminite sõnad nõuavad eriti täpset kokkulepet. Vaidluste käigus seda täpsustataksegi.  Seevastu üldkeele sõnade kokkuleppelisus on suuresti suhteline ja muutuv.  ( Kellele otsmoreen, kellele lihtsalt mägi.) Erialainimesele selline sõnade tähenduse „ujumine“ muidugi ei meeldi. Seepärast püüavad paljude erialade esindajad oma kitsaid termineid üldkeelele just kitsas tähenduses peale suruda. Kõik me kujutame enam-vähem ette, mis on kantseliit. Selle aluseks on muidugi juristide täpsust nõudev keel. Aga tänapäeval püüavad ka paljud teised erialakeeled oma kitsaid mõisteid üldkeelele peale suruda.  Võime rääkida nii sotsioliidist kui psühholiidist.  Sotsioloogid ja psühholoogid, õnneks mitte kõik, paistavad minu meelest silma erilise pealetükkivuse ning enesekindlusega. Viimse instantsi tõetundmist hoovab nende artiklitest ja avalikult esinedes on nende nägudel selline ilme, et rääkige mis te räägite, aga vaat mina tean seda salajast lõplikku tõde inimese ja ühiskonna kohta.   (Motivatsioon – emotsioon - positiivne – negatiivne. Vast peaks nüüd iga end harituks pidav inimene väljenduma : „Mul on kohvi joomiseks suur motivatsioon. See tekitab minus positiivseid ematsioone. Kui harimatult labane tundub selle kõrval: „Ma tahaks kohvi. See maitseb mulle.“)  Et mainitud erialad tegelevad just inimese ja inimühiskonnaga, siis on loomulik, et vastav sõnavara moodustab suuresti  ka poliitikute põhisõnavara. See võimendab oluliselt nende paari eriala sõnavara mõju kogu üldkeelele. Tagatipuks annab sellele tohutu tõuke kogu meedia.

 (Võiks ju küsida, et mis siis sellest, et rahvast peabki harima? Peab küll, aga küsimus on selles, kuidas seda tehakse ja kuidas see välja kukub! )

 Juba poliitikud ei kasuta erialasõnu enam kitsas tähenduses, sest nad tahavad  ju end üldkeeles arusaadavaks teha. Noh et rahvas mõistaks. Ja tekibki suur keeleline paabel. Kui erialainimene, hea tahtmise korral, suudab end ka üldkeeles arusaadavaks teha, suudab oma erialakeelt üldkeelde tõlkida, siis poliitikud ja muud avalikud esinejad  ahmivad oma sõnavarra kõikvõimalike erialade termineid. Peab ju näitama, et ollakse kõigega kursis.Täpsemat tähendust teadmata, selle kohasust mõistmata, kasutavad nad neid nagu sülg suhu toob. Meedia paljundab seda omakorda lõpmatult, sest ta peab ju poliitikutele ja muile sõna andma. Segadus aina laieneb ja suureneb täielike tarbetuste või suisa tobeduste kinnistumise oht. Aga niigi mitmetähanduslikud sõnad muutuvad laialivalgunud lögaks.

Muidugi ei saa kõiki keelepatte ajada mingi piiratud inimgrupi kaela. Poliitikuid ja ajakirjanikke on lihtsalt kõige rohkem kuulda ja just nende keelekasutuse läbi levivad sosnovski karuputkena üksikud moesõnad, mis lämmatavad tuhandeid teisi eesti keele sõnu. Keel on meil kõigil siiski ühine ja ühised on ka patud. See kehtib pätist presidendini. Minu silmis on eesti keele kandjad  eranditult kõik selle rääkijad. Kui puudutada haritlaste osa eesti keele edendamisel, siis kõigepealt pean ütlema, et minule on sõna „haritlane“ sama laialivalguva tähendusega nagu mõistatuslikud „lai avalikus“ või „lihtne inimene“.  

( Kõrvalpõikeks. „ Laia avalikust“ kehalisel kujul olen ma laulupidudel küll näinud, aga need on üürikesed hetked. Peo lõppedes laguneb see kibekiiresti üksikinimesteks laiali.  Teiseks. Ehkki ma olen terve Eesti idast läände ja lõunast põhja sõna otsese mõttes läbi elanud, pole ma veel kohanud ühtegi  nn. lihtsat inimest. Isegi need, kes tavatsevad öelda: „Ah, mis nüüd mina! Mina olen lihtne inimene. Ah, mis mina oskan kosta!“ ka need pole suutnud mind oma lihtsuses veenda. Vaevalt on nad pead ära keerates oma lihtsust kinnitanud, kui pärast hetkelist pausi tõuseb pea jälle püsti ja kiirgav pilk silmis järgneb lause algus: „Aga seda ma ütlen, et ...“ Ja siis järgnevat pole kuidagi võimalik lihtsaks nimetada. )

 Nii et kes on eesti keele koha pealt haritlased? Kunagi olid need juba kihelkonnakooli lõpetanud. Kas nüüd on mõõdulatiks kõrgkool? Aga kas kõrgkooli diplomiga tubli erialainimene, kes ujub oma terminites nagu kala vees, kuid üldkeeles ei suuda seletada, millega ta tegelab, on haritlane eesti üldkeele mõistes? Mille poolest on ta keele koha pealt rohkem haritlane kui keskharidusega inimene, kes on laia lugemusega, kelle sõnavara on rikas ja mitmekülgne ning kelle keelekasutus on kujundlik, ilmekas ja loominguline? Eesti keele suhtes pean mina haritlaseks seda viimast. Kõrgharidusega inimesi on Eestis kõikjal ja ei maksa ka unustada, et enamus igapäevase keelepaabeli tekitajad on kõrgharidusega. Ükskõik keda me selleks haritlaseks ka peame, just nemad peavadki eesti üldkeele eest hea seisma. Siinkohal ei saa kohe kuidagi märkimata jätta Tiit Kändleri väga suurt ja üldkeelele eluliselt vajalikku panust. Paljude erialade esindajad peaksid Tiidu oma tegemata töö ärategemise eest varbaist pealaeni üle kuldama.

 Aga see, et mitmekülgne keele valdaja kohandab oma keelt vastavalt sellele, kellega ta parajasti suhtleb, näitab ainult teisest lugupidamist ja mõistmissoovi. See on ju loomulik. Kui mul „tung ja torm“ eas oli õnn vestelda eesti juriidilise sõnavara ühe autori, professor Elmar Ilusaga, ei puistnud ta mind kunagi üle juriidiliste terminitega, vaid rääkis ka õigulikest küsimustest üldkeeles. Ja ma sain aru ja õppisin. Sama oli ka piiblitõlke uuendaja Uku Masinguga, keda ei saa kuidagi süüdistada selles, et ta ei vallanud väga mitmete erialade terminoloogiaid. Või Matsalu linnuteadlase Valdur Paakspuuga, kes pidi mulle selgitama Matsalu looduse seoseid. Ükski neist ei eputanud võõrsõnadega või „peente“ sõnavormidega. Uku Masing näiteks pahandas ajakirjanike üle. „Väljalüps suurenes, sest lüpsja tunnetas oma lehmagruppi.“  Masingu arvates piisanuks ka sellest kui: „Lüpsja tundis oma lehmi ja lüpsis neilt palju piima.“. Uku Masing oli üliväga haritlane, aga ta oli ka talulaps.Teatud mõttes üllataval kombel paistavad just paljud loodusteadlased silma võimega end üldkeeles arusaadavalt väljendada. Kuigi  loodusterminoloogia põhineb suuresti  ladina keelel. Ehk just seetõttu, et see on üldkäibelt kadunud ja muutumatu, nii et ladinaleelset  terminoloogiat peab elavatesse ja muutuvatesse keeltesse nagunii tõlkima. (Juba mainitud Fred Jüssi, Hendrik Relve, ka kahe kodukeelega  Aleksei Turovski.) Samas ei saa ma üldse aru arstidest, kes riputavad oma ustele kehaosade kreeka-ladina segakeelsete nimetustega silte. Mis ses olgu? Kas arsti juures käivad vaid arstid? Või on see haigete peletamiseks? Gastroenteroloog kõlab tõesti tähtsalt ja heidutavalt. Aga kui mul kõht valutab, siis lepin ma väga hästi ka kõhuarstiga. Ka kõige hullema valu käes piineldes ei hakka ma oma magu gaster’iks nimetama. Kõik see terminitega eputamine just nimelt lehkab kõige vastikuma saksluse järele.

Kuna ma olen välja jõudnud ühe, mind jätkuvalt kummitava teemani, nimelt tarbetute laenudeni, siis võtan kätte ja osundan täitsa riivatul kombel ühele oma kunagisele kirjutisele Postimehes. „ Laen – tõlge – looming“ on kõigile kättesaadav ka netis. Niisiis: „Ükski rahvuskultuur ei saa läbi ilma laenudeta, ei saa läbi ilma tõlkimata, ammugi siis ilma loominguta.“  See kehtib täiel määral ka eesti keele kohta. Laene ei tohi karta, aga need tuleb kodustada. Pikema aja vältel kodustuvad need nagunii. Näiteks „ Kartoffel“ lagunes üsna pea lausa kaheks, kartuliks ja tuhliks. Kuid mõistuslike olenditena võiksime laene kodustada ka teadlikult, sest igasugune ühesuunaline otselaenude tulv lühikese ajavahemiku vältel viib nii keele kui kogu rahvuskultuuri tasakaalust välja. Alates ihatud vabaduse kättevõitmisest on võõrkeelte, eelkõige inglise keele mõju eesti keelele tohutult kasvanud. Need mõjud pole õnneks enam käsu korras pealeurumine ja nende omaksvõtt sõltub ainult meist endist. „Kuis siis olla, kuis siis ella“?

Kui vastata rahvaluule küsimisele: „Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine...“, siis esiteks võtaks ma mõne tarbetutest laenudest kubiseva kirjutise ja sodiks selle neoonpunase pliiatsiga võõrsõnade leksikoni kaasabil eesti keelde. See jääb võrdluseks. Teiseks pistaksin ma autori koos tema teksti ja võõrsõnade leksikoniga luku taha ja enne välja ei laseks kui ka see autor on oma kirjutise talutavasse eesti keelde tõlkinud. Minu toimetamise tasu maksaks kinni muidugi see autor. Ka majutamise. Söögi eest ei tuleks tal maksta, sest süüa ma talle mingil juhul ei annaks. Karm, aga õiglane. Kahjuks pole see võimalik ja kuna keeletoimetajate raske aga üllas amet kiratseb, mitte mõistliku kokkuhoiu vaid vastutustundetu koonerdamise pärast, siis jääb see kõik igaühe südametunnistusele.

Nii et ettepanek. Võtke igaüks välja, no kasvõi prooviks, võõrsõnade leksikon, mis on äärmiselt tähtis sellel põhjusel, et seal on ühele võõrsõnale toodud tihti mitmed eesti keele vasted, võtke kätte esimese ettejuhtuva ajalehe mõni artikkel, ärge unustage punast pliiatsit ja katsetage kui punaseks saate selle artikli eesti keelele mõeldes muuta. Mida punasemaks saab artikkel, seda palavam on teie armastus eesti keele vastu. No kui punane pliiats kohe kuidagi ei meeldi, siis võib ka sinine olla. Ongi vist õigem. Eesti keele sinine ja must tekst valgel paberil. Eriti hinnatav ja ennast hariv oleks see juhul, kui seda tehakse iseenda juba ilmunud kirjutisega.

Teine lühike ettepanek, mis hõlbustab eelmise ettepaneku kulgu, on see, kui koostame liigtarvitatud sõnade nimestiku. Omalt poolt tegin ennist juba algust: emotsioon, motivatsioon, negatiivne, positiivne. Üldkeeles on need täiesti tarbetud.

Kuid eesti üldkeele kõige, kõige, kõige tähtsam alus, õppematerjal ja kindlustuspoliis tulevikuks on ilukirjandus. Ilukirjanduses esineb kõiki eri eesti keeli, aga ilukirjanduse keele kese ongi üldkeele keskmeks. Kõik sõnaraamatud on hindmatud abilised, aga vaid ilukirjanduses on sõnad oma loomulikus keskonnas, ja seal tekibki nende kokkuleppeline tähendus.  Ilukirjandus on ühiskeele sõnade tähenduste looja, nende seletaja, nende kandja. Vaid ilukirjanduse pinnal saab üldkeelest rääkida kui ühiskeelest. Ilukirjandus pole Kellegi maa, pole eikellegi maa, see on kõigi ühismaa.

(Lõpuks ka palve. Kui sügavmõttelise luulerea, „...kui unustad kirja ja keele, kas mäletad iseend...“  autor on vanast peast otsustanud iseennast unustama hakata, siis ärge jumala pärast võtke temast eeskuju sel moel, et eesti keele edendamiseks loobute eesti keeles kirjutamisest. Selline eesti keele edendamise moodus mulle nüüd küll viljakas ei tundu. )

Räägime, loeme, kirjutame ikka edasi! Sodime, vaidleme, parandame  - pääasi  et teeme seda jätkuvasti!

( Nagu Uku Masing soovis lahkumistel mulle, soovin ka mina teile kõigile HÄÄD EDENEMIST!)

Peep Ilmet

 

                                            KUJUTLUS MEELEST

 

                                                       I

   Lähtekohti elusa inimese Meeles toimuva sõnaliseks kirjeldamiseks.

 

1. Iga sõna, nii heliline kui märgiline, on vaid inimeste vahel mingil määral kokku lepitud Tähendusega Tunnus millegi kohta.

( Vaatamata kõigile õigekeelsuse sõnaraamatutele on iga inimese igapäevane keelekasutus ikkagi erinev, sest erinevad on nii inimeste kogemused kui ka lugemus. Sellest siis ka Tähenduse kokkuleppe määra erinevused.

Seda, et sõna on vaid Tunnus ehk  märk ehk sümbol, näitab juba kirjasõna. Pole vahet, kas tee ääres seiseb silt, millele on kirjutatud SISSESÕIT KEELATUD või on sama Tähendusega keelumärk. Pole vahet, kas keegi hüüab „Ai! või karjatab.)

 

2. Märgilise keele ehk kirjakeele sees sõltub sõna Tähendus selle seostest teiste sõnadega lauses ning lisamärgistusest.

( „Puudel õitsevad leevikesed, aknaklaasidel jää.“  See Paul-Eerik Rummo luulerida on Mõistetav tänu sellele, et aknaklaasidele tekkinud jääd nimetatakse jäälilledeks ja et lilledega seostub just õitsemine ja et õied on tihti silmatorkavad ja et leevikesed valge lume taustal torkavad silma, siis võib öelda, et ka leevikesed õitsevad.

Lisamärgistuse all pean silmas nii kirjavahemärke kui erinevaid srifte ühes lauses.)

3. Helilise keele ehk kõnekeele puhul sõltub sõna Tähendus, lisaks selle seostele kõne teiste sõnadega, ka kõneleja hääletoonist ja kehakeelest.

( Isegi halvustav väljend: „Kuradi tõbras!“ Tähendus, võib olenevalt hääletoonist ja näoilmest Tähendada kas hukkamõistu või heakskiitu.)

4. Sõna Tähendus mingis keeles, sõltub eelkõige sellest, millise keelega on tegemist.

( Täiesti Tundmatus keeles kirjutatud sõnad ei seostu meil mitte millegagi peale selle, et tegemist On Tundmatu keele Tundmatu kirjaga. Me Oleme samas Olukorras nagu iidsete käsikirjade dešifreerijad.

Kuuldes Tundmatut keelt, seostuvad selle sõnad meile Tuntud keele häälikuliselt sarnaste sõnadega, aga ei ütle meile midagi nende tegelike Tähenduste kohta. Näiteks Indoneesia saart Sulawesi hääldatakse väga sarnaselt eesti keelega, aga selle Tähendust ma ei Tea. Vaevalt, et see Tähendab sama, mis eesti keele sõna „sulavesi“.)

5. Eri keelte grammatiline ehitus on erinev ja eri keelte sõnaperede Tähendusväljad ei kattu või kattuvad vaid osaliselt.

( Eesti sõnatüved meel ja inglise sõnatüve mind tuletiste Tähendused kattuvad vaid osaliselt.)

6. Samu Tähendusi eri keeltes väljendatakse erinevaid sõnu ja lauseid kasutades. 

( Eesti ürgsugemega: „Tule minu juurde!“ ja inglise lihtsa eessõnaga: „Com tu me!“  Viimasega võrreldav oleks kui eesti keeles kasutaksime rajavat käänet ja ütleksime: „Tule minuni!“ Inglise eessõna tu asemel eesti käändelõpp –ni.

Mina isiklikult ei suuda neid eesti või soome arvukaid käändeid üldse kääneteks pidada. Alates sisseütlevast jääb sõnatüvi muutumatuks ja tüve omastavale vormile lihtsalt lükitakse käändelõppe otsa. Pole sisulist vahet, kas sõna lisaTähendus mingis keeles antakse ees- või järelliitega, kas see kirjutatakse sõnatüvaga kokku või lahku. Seda näitab ka see, et me võime käändelõppude asemel kasutada ka muid sõnu. Ratasse ehk ratta sisse, rattale ehk ratta peale jne.)

7. Tähendusi ühest keelest teise tõlkides tuleb tõlkesõnastikes antud kõige kattuvamate Tähendustega sõnade asemel kasutada tihtipeale muid sõnu ja teisiti üles ehitatud lauseid.

( Kõige näitlikumad ongi võõrsõnastikud, kus väga tihti antakse mitmeid võimalikke vasteid. )

8. Nagu iga keele, nii on ka eesti keele ülesehituse kandjaks selle sõnaperede seosed.  

( Mind kummitab Mõte, et kui eesti kirjakeele loomisel oleks alustatud  EESTI SÕNAPERED sõnastikust ja hilisemad ÕSI-d oleksid koostatud selle põhjal, siis poleks paljud vaidlused üldse vajalikud.)

9. Nagu igas keeles, nii on ka eesti keeles igapäevases kasutuses hulgaliselt laen- ja võõrsõnu.

( Ükskõik mis keele võtame ja süveneme selle sõnade etümoloogiasse, siis jääb sõõlale vaid käputäis oma sõnatüvesid. Eriti nende keelte puhul, mida on pidevalt mõjutanud paljud teised keeled.)

10. Laensõnad võivad olla nii vanad või nii viljakad, et on keeles moodustanud juba terveid sõnaperesid. See on avardanud nende Tähendusvälja ja muutnud need sedavõrd sarnasteks iidsete omasõnadega, et nende päritolu on raske ära Tunda.  Neid kasutatakse ja Mõistetakse kui omasõnu.

( Etümoloogia on ütlemata huvitav ning lisab sõnade Tähenduste Mõistmisele sügavust, kuid me kasutame sõnu ikkagi just nii, nagu neid kasutatakse tänapäeval. Ei loe, mida need täpsemalt kunagi ammu Tähendasid ja kuidas neid täpsemalt kasutati, ei saagi me Teada.)

11. Võõrsõnade Tähendused, mille kirjapilt ja hääldus erineb silmatorkavalt ja kuuldavalt eesti keele omasõnadest, ei seostu koheselt eesti keele sõnade Tähendusväljadega ja vajavad tihti täiendavat selgitamist teiste omakeele sõnade abil. Selleks ongi kasutusel võõrsõnade leksikonid.

( Just tänu teadusterminoloogiatele on eesti keelde tulnud massiliselt kreeka-ladina tüvelisi laensõnu, mis siis et enamasti üle teiste keelte. Peale selle, et need sõnatüved ei haaku eesti sõnatüvede Tähendustega, erineb ka hääldus. Kuna eesti keele sõnades on rõhk esimesel silbil, siis sõnarõhk viimasel silbil torkab kohe kõrva, samamoodi nagu torkavad kirjapildis silma laenatud sõnaliited. Kõik need –ioonid ja muud. Kuna need tõmbavad niigi Tähelepanu, siis ei pea neid ei alla kriipsutama ega muud moodi rõhutama. Aga tihti tuleb nende Tähendust seletada ning ka nende kasutamisega eksitakse sagedamini kui eesti keele kõlaliselt sarnaste sõnade puhul.)

12. Keelte, ka eesti keele sõnade Tähenduste moodustumine ja kasutamine toimub tavaloogika alusel ainult osaliselt. Väga suur osa on juhustel. Muuhulgas ka sõnade tavapärasest erinev kasutamine, olgu siis Meelega või kogemata.

( Kõige ilmekamalt tuleb see välja uudissõnade ehk neologismide puhul. Mõni sõna, mis iseenesest sobib täiesti eesti keelega, lööb läbi välgukiirusel ja jääbki kasutusse, mõni ei löö kuidagi läbi ja vajub mõne aja pärast hoopis unustusse. Seda ette Teada pole võimalik.)

 

Lõpuks veel eraldi märkus tõlkimiste kohta.

Juba ühest keelest teise tõlkimisel võidakse teha suuri Tähenduslikke vigu. Kui aga tõlgitakse üle mitme keele, siis vea võimalus aina kasvab.

Kui juba seltskonnamängus „Telefon“, kus üksteisele sõnumit kõrva sosistatakse ja kõik toimub ühes keeles, võib sõnum rea lõpus hoopis kentsakalt moonduda, siis mis rääkida veel keerulistest tekstidest.

Ja hoopis suured raskused on iidsete tekstidega. Piibli uusi tõlkeid aina tehakse ja tehakse ja küllap jäädaksegi tegema, sest kahjuks pole kõige vanemate tekstide kõrval selle elusat kirjapanijat, kes selgitaks, mis ta nende sõnade all Täpselt mõtles. 

 

Peep Ilmet, 2015